jutustama, siis enam pidama ei saa. Aga sul on vaja tööd teha ning mulgi tuleb mõned isiklikud asjad korda ajada.”
“Ütle mulle vähemalt üht asja. Kas need meetodid, mis Sivanas õppisid, toimivad ka minu puhul?”
“Kui õpilane on valmis, saabub ka õpetaja,” tuli kiire vastus. “Sina, nagu paljud teisedki meie ühiskonnas, oled valmis selle tarkuse jaoks, mida mul on au endas kanda. Me kõik peaksime tundma tarkade filosoofiat. Meil kõigil võib sellest kasu olla. Me kõik peame teada saama sellest täiuslikkusest, mis on nende jaoks loomulik olek. Luban sulle, et jagan sinuga nende iidseid teadmisi. Kannatust. Kohtun sinuga taas homme õhtul samal ajal sinu juures kodus. Siis räägin kõik, mida sul on vaja teada, et oma ellu tunduvalt rohkem elu tuua. Kas nii sobib?”
“Nojah, kui ma juba kõik need aastad olen ilma läbi ajanud, siis ei tapa mind ka see kakskümmend neli tundi ootamist,” vastasin hapult.
Ning nende sõnade juures oli meisterprotsessijast ida valgustatud joogiks muutunud mees läinud, jättes mind maha, pea tulvil vastamata küsimusi ja poolikuid mõtteid.
Vaikselt oma kabinetis istudes mõistsin, kui väike on tegelikult meie maailm. Mõtlesin hiiglaslikule teadmistekogumile, millele ma polnud veel pilkugi heitnud. Mõtlesin sellele, mis tunne oleks tagasi saada eluind ning noorusaja uudishimu. Tõepoolest tahtsin end elusamana tunda ning päevadesse taltsutamatut energiat tuua. Võib-olla jätan ka mina juristiameti. Võib-olla on ka minu jaoks olemas kõrgem ülesanne. Nende raskete mõtetega kustutasin tuled, lukustasin kabineti ukse ja kõndisin välja suveõhtu lämmatavasse soojusse.
KUUES PEATÜKK
Isikliku muutumise tarkus
Olen elukunstnik – minu kunstiteoseks on mu elu.
Sõna pidades saabus Julian järgmisel õhtul minu juurde koju. Kella veerand kaheksa paiku kuulsin nelja kiiret koputust välisuksele; maja cape cod’i stiilis1 jubedate roosade aknaluukidega, mis minu naise meelest muutsid selle Architectural Digesti2 hoonete sarnaseks. Julian ise oli eelmisel päeval nähtust silmatorkavalt erinev. Ta oli endiselt särava tervise kehastus ja kiirgas imelist rahu. Kuid mind muutis veidi kohmetuks Juliani riietus. Tema nõtket keha kattis pikk punane rüü, mis tipnes rikkalikult tikanditega kaunistatud sinise kapuutsiga. Ning ehkki oli lämmatav juuliõhtu, oli tal kapuuts peas.
“Tervist, sõber!” sõnas Julian entusiastlikult.
“Tervist.”
“Ära nüüd nii ehmunud ka välja näe. Mis sa arvasid, et ma selga panen? Armani?”
Puhkesime mõlemad naerma, esialgu vaikselt. Peagi valjenes itsitamine naerulaginaks. Julian ei olnud tõesti kaotanud seda tögavat huumorimeelt, mis oli aastate eest minu tuju tõstnud.
Kui olime endid minu segamini, kuid mugavas elutoas mõnusasti sisse seadnud, ei jäänud mul märkamata ornamentidega puitpalvehelmed Juliani kaelas.
“Mis need on? Need on väga ilusad.”
“Neist räägin lähemalt veidi hiljem,” ütles ta helmeid sõrmede vahel veeretades. “Meil on täna õhtul paljust kõnelda.”
“Hakkame pihta. Ma ei saanud täna töö juures peaaegu midagi tehtud, olin meie kohtumise pärast nii elevil.”
Seda kuuldes jätkas Julian kohemaid jutustust isiklikust transformatsioonist ja kergusest, millega see toimus. Ta rääkis mulle iidsetest tehnikatest, mida ta oli õppinud meelekontrolli jaoks ning selleks, et vabaneda muretsemise harjumusest, mis meie keerukas ühiskonnas nii paljusid vaevab. Ta rääkis Yogi Ramani ja teiste munkade temaga jagatud teadmistest selle kohta, kuidas elada eesmärgistatud ja rahulolu pakkuvat elu. Ta rääkis tervest hulgast meetoditest, mille abil päästa valla rikkalik nooruslikkuse ja energia allikas, mis suigub sügaval igaühes meist.
Ehkki ta kõneles väga veendunult, hakkasin muutuma umbusklikuks. Kas mulle mängiti siin mingit vingerpussi? Lõppude lõpuks oli see Harvardi haridusega jurist kunagi firmas oma riugastega laialt tuntud. Ning tema lugu oli kaugel tavapärasest. Mõelda vaid: riigi üks tuntumaid advokaate tõstab käed üles, müüb maha kogu maise vara ja reisib Indiasse vaimsele odüsseiale, et seejärel naasta kõiketeadja Himaalaja prohvetina. See ei saanud tõsi olla.
“Kuule, ole nüüd, Julian. Lõpeta naljategemine. Kogu see lugu hakkab mulle üha enam meenutama mõnd sinu kelmustükki. Vean kihla, et laenutasid selle rüü mõnest meie firma lähedal asuvast kostüümipoest,” tähendasin, manades näole oma kõige sõbralikuma ahvinaeratuse.
Julian vastas viivitamata, justkui oleks ta minu uskumatust oodanud. “Kuidas sa kohtus oma väidet tõendaksid?”
“Esitaksin veenvat tõendusmaterjali.”
“No nii. Vaata nüüd seda tõendusmaterjali, mille mina olen sulle esitanud. Vaata minu siledat, kortsudeta nägu. Vaata minu keha. Kas sa ei adu seda energiaküllust, mis minus peitub? Vaata minu rahulikkust. Sa ju ometi näed, et ma olen muutunud.”
Tal oli õigus. See oli mees, kes veel mõni aasta tagasi oli näinud välja mitukümmend aastat vanem.
“Ja sa ei käinud ilukirurgi juures, mis?”
“Ei,” naeratas ta. “Nemad tegelevad üksnes inimese pealispinnaga. Mina vajasin parandamist seestpoolt. Tasakaalustamata kaootiline elustiil oli mind jätnud üsna viletsasse seisu. Minuga juhtus midagi palju hullemat kui ainult südameatakk. Minu tuumik oli puruks rebenenud.”
“Aga sinu lugu, see on ju nii … mõistatuslik ja ebatavaline.”
Julian jäi vaatamata minu pealekäimisele rahulikuks ja kannatlikuks. Märgates teekannu, mille olin asetanud tema kõrvale lauale, hakkas ta valama teed minu tühjalt ootavasse kruusi. Ta valas, kuni kruus oli täis – ning valas peatumata edasi. Tee hakkas mööda kruusi külgi alustassile ning seejärel minu naise kallile Pärsia vaibale voolama. Algul vaatasin seda vaikides pealt. Siis ei pidanud enam vastu.
“Julian, misasja sa teed? Tee voolab üle kruusiääre! Kuidas sa ka ei püüaks, sinna ei mahu rohkem!” hüüatasin kärsitult.
Ta vaatas mulle pikalt otsa. “Palun ära saa minust valesti aru. Pean sinust tõepoolest lugu, John. Olen alati pidanud. Aga just täpselt nagu see kruuski, tundud sa olevat täis omaenese ideid. Ja kuidas siis veel midagi saab sisse mahtuda … kuni sa ei ole kõigepealt oma kruusi tühjaks valanud?”
Mind rabas tõde tema sõnades. Tal oli täiesti õigus. Hulk aastaid konservatiivses õigusmaailmas, tehes iga päev samu asju koos ühtede ja samade inimestega, kes iga päev mõtlesid ühtesid ja samu mõtteid, olid minu kruusi pilgeni täitnud. Minu naine Jenny rääkis alati, et peaksime kohtuma uute inimestega ja tegelema uute asjadega. “Ma tahaks, et sinus oleks rohkem seiklejat, John,” ütles ta.
Ma ei suutnud meenutada, millal viimati lugesin raamatut, millel ei olnud midagi pistmist õigusega. Elukutse täitis kogu mu elu. Hakkasin aru saama, et steriilne maailm, millega olin harjunud, oli nüristanud minu loovust ja piiranud mu vaatevälja.
“Olgu pealegi, saan aru küll,” tunnistasin. “Võib-olla on kõik minu advokaadi-aastad muutnud mind paadunud skeptikuks. Niipea kui sind eile kabinetis nägin, teadsin sisimas, et sinu muundumine on ehtne, ning selles peitus minu jaoks
17. sajandi Uus-Inglismaalt pärinev ehitusstiil, mille iseloomulik esindaja on viilkatusega ühe-korruseline keskse korstna ja aknaluukidega hoone.
Sisekujundusele pühendatud, kord kuus ilmuv Ameerika klantsajakiri.
