Miks me tahame, et te oleksite rikkad. Donald Trump

      Donald Trump ja Robert Kiyosaki on mures. Nad muretsevad sellepärast, et rikkad saavad järjest rikkamaks, aga Ameerika jääb vaesemaks. Keskklass kahaneb nagu polaarjää. Ameerika hakkab muutuma kahest klassist koosnevaks ühiskonnaks. Varsti olete kas vaene või rikas. Donald ja Robert tahavad, et te oleksite rikas.

      See nähtus – kahanev keskklass – on ülemaailmne probleem, aga valdavalt esineb seda jõukamates G-8 tööstusriikides (Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapan jt).

      Endine Föderaalreservi juhataja Alan Greenspan ütles: „Sellega ei saa demokraatlik ühiskond – kapitalistlik demokraatlik ühiskond – ilma midagi ette võtmata leppida.” Edasi selgitas ta, kuidas lõhe rikaste ja USA ülejäänud elanikkonna sissetulekute vahel on nii suureks läinud ja kasvab sedavõrd kiiresti, et võib lõpuks hakata ohustama demokraatlikku kapitalismi ennast.

      Probleem on hariduses

      Mida Föderaalreservi juhataja probleemi peapõhjuseks pidas? Ühte sõnasse kokku võttes oli tema vastus: haridus. Greenspan juhtis tähelepanu sellele, et USA laste testitulemused ületavad neljandas klassis maailma keskmist, aga 12. klassiks on nad kaugele maha jäänud. Ta ütles: „Me peame midagi ette võtma, et seda takistada.”

      Donald Trump ja Robert Kiyosaki süüdistavad samuti hariduse puudujääke. Aga nemad keskenduvad teistsugusele haridusele – finantsharidusele. Mõlemad on väga mures rahandusalase hariduse kehva kvaliteedi üle Ameerikas kõigil tasanditel. Mõlemad mehed süüdistavad finantshariduse puudumist selles, et Ameerika Ühendriigid on nii kiiresti muutunud maailma rikkaimast riigist ajaloo suurimaks võlgnikriigiks. USA nõrk majandus ja nõrk dollar (maailma reservvaluuta) ei tule ülemaailmsele stabiilsusele just kasuks. Nagu mujal maailmas sageli öeldakse: „Kui USA aevastab, saab maailm nohu.”

      Mõlemad on õpetajad

      Nii Donald Trump kui ka Robert Kiyosaki on edukad ettevõtjad ja investorid. Mõlemad mehed tegelevad äriga ja on rahvusvaheliselt tunnustatud. Nad on ka õpetajad ja menuraamatute autorid, toodavad harivaid lauamänge, kõnelevad finantsalastel koolitustel ning mõlemal on televisioonis oma haridussaade. Donald Trumpil on ülipopulaarne tõsielusari „Mantlipärija” („The Apprentice”) ja Robert Kiyosakil on kiidusõnu pälvinud PBS riigitelevisiooni hariduskanalil saade „Rich Dad’s Guide to Wealth” („Rikka isa teejuht rikkusele”).

      Mehed ei õpeta sellepärast, et neil oleks rohkem raha vaja. Nad teevad seda, kuna muretsevad teie ja teie perekonna, oma riigi ja kogu maailma saatuse pärast.

      Rikkad inimesed, kes tahavad midagi paremaks muuta, annetavad tavaliselt raha nende eesmärkide toetamiseks, millesse nad usuvad. Donald ja Robert aga kingivad peale oma raha ka oma aega. Nagu öeldakse, võite anda inimesele kala ja tal on üheks päevaks süüa, või õpetada teda kala püüdma ja ta saab kogu elu söönuks. Selle asemel, et lihtsalt vaeste ning keskklassi aitamiseks tšekke välja kirjutada, õpetavad Donald ja Robert neile, kuidas kala püüda. Lisaks annetatakse osa tulu raamatute müügist teistele organisatsioonidele, mis samuti tegelevad rahandusalase hariduse andmisega.

      Rahandusalased nõuanded

      Rahandusalast nõu antakse kolmel tasandil: nõuanded vaestele, nõuanded keskklassile ja nõuanded rikastele. Vaestele öeldakse, et valitsus hoolitseb nende eest. Vaesed loodavad sotsiaaltoetustele ja ravikindlustusele. Keskklassile soovitatakse leida töökoht, teha kõvasti tööd, elada alla oma võimaluste, säästa raha, pikaks ajaks investeerida avatud investeerimisfondidesse ja hajutada. Enamik keskklassi kuuluvaid inimesi on passiivsed investorid – sellised, kes töötavad ja investeerivad nii, et mitte kaotada. Rikkad on aktiivsed investorid, kes töötavad ja investeerivad, et võita. Käesolev raamat on sellest, kuidas aktiivseks investoriks saada – avardada oma võimalusi töötades ja võidule orienteeritult investeerides, et teil oleks suurepärane elu.

      Donald Trump ja Robert Kiyosaki on menuraamatute autorid ja populaarsed lektorid, sest nemad õpetavad inimesi oma võimalusi suurendama ja elukvaliteeti parandama, mitte rohkem töötama ning alla oma võimaluste elama. Nad tahavad, et inimesed töötaksid ja investeeriksid, et võita.

      Veidi ajalugu

      Küttide-korilaste ajastulelasid inimesed hõimudena ja olid üldjoontes võrdsed. Hõimupealik elas üsna samamoodi nagu ülejäänud suguharu. Pealikel ei olnud eralennukeid, miljoneid dollareid väärt maavaldusi ja suuri koondamistasusid.

      Agraarajastulkujunes välja kaks ühiskonnaklassi. Kuningas ja rikkad aadlikud moodustasid ühe klassi, teise aga talupojad, kes kuninga heaks töötasid. Maa kuulus tavaliselt kuningale. Talupojad harisid kuninga maad ning loovutasid kuningale osa saagist. Kõik kuulus kuningale ja ülikutele ning talupoegadel polnud midagi.

      Industriaalajastulsündis Ameerikas tänapäeva keskklass ja koos sellega ka demokraatia.

      Riigi asutajatele avaldas praeguse USA kirdeosas elava viiest suguharust koosnev irokeesi hõimuliit nii sügavat muljet, et nad kasutasid seda mudelit meie riigi demokraatia eeskujuna. Selle mudeli järgi valisid irokeesid esindajad, ülem- ja alamkoja ning ülemkohtu, mis koosnes eranditult naistest.

      Samal ajal kui Ameerika asutajad irokeeside demokraatia vormi kopeerisid, peeti demokraatia ja keskklassi ideed Euroopas veel ebarealistlikuks – USA-s aga olid tugev keskklass ja demokraatia õitsval järjel.

      Nüüd, infoajastul, hakkab keskklass tasapisi välja surema ja koos sellega ka demokraatlik kapitalism. Lõhe vaeste ja rikaste vahel on väga suur ja laieneb üha. Kas me läheme tagasi agraarajastusse, mil demokraatiat polnud ja ühiskonnaklasse oli ainult kaks, või areneb välja uus kapitalismi ning demokraatia vorm?

      Probleemid silmapiiril

      Samamoodi nagu me alles nüüd saame teadlikuks globaalse soojenemise tagajärgedest, hakkame aduma, milline mõju on meie keskklassi kadumisel. Praegu tunneb suurem osa keskklassi kuuluvatest inimestest end turvaliselt ja kindlalt. Nad on rahul, ehkki enamik teab, et silmapiiril terendavad probleemid.

      Nad tunnevad end turvaliselt, sest usuvad, et valitsus sekkub asjasse ning hoolitseb nende eest ja kaitseb neid. Nad ei teagi, et valitsus ei saa nende kaitsmiseks suurt midagi teha. Valitsused, ka USA valitsus, ei saa oma rahvast kaitsta nagu varem lihtsalt sellepärast, et probleemid on nüüd ülemaailmsed. Näiteks määravad nafta hinna riigid, kes on väljaspool USA kontrolli. Terrorism pole sõda riikide vastu. Terrorism on sõda ideede vastu. Terrorist võib rünnata ükskõik kus ja rahva sekka kaduda. Ja globaliseerumine, mille tõttu nii paljud ameeriklased töö kaotavad, on probleem seetõttu, et rahvusvahelised korporatsioonid muutuvad rikkamaks ja mõjuvõimsamaks kui paljud riigid. Globaliseerumist on võimaldanud ka ülemaailmne arvutivõrk, mille abil saab silmapilk ükskõik millise paigaga maailmas ühendust võtta.

Скачать книгу