ta on,” ütleb teine neiu. „Kas te tema juukseid nägite?” küsib kolmas. Mehed rühmas on enamjaolt vait.
Esinejate ruumi uks avaneb järsku. Need, kellel õnnestub sisse piiluda, näevad, et Donald räägib reporteritega. Bill Zanker väljub ja astub minu juurde. „Kas oled valmis Donaldi esinemise sisse juhatama?“ küsib Bill. „Rikka Isa Robert Kiyosaki tutvustab Donaldit ennast. Rahvale see meeldib.”
Donald Trump astub esinejate ruumist välja ja tuleb sinna, kus meie Billiga seisame. Olles Billiga omavahel paar sõna vahetanud, pöördub Donald minu poole ja ütleb: „Tere. Kas teie tutvustate mind?” Noogutan vastuseks.
„Suurepärane. Nägin, et teie raamat on ikka veel New York Timesi bestsellerite nimekirjas,” ütleb Donald. „See on hämmastav.” Siis tasandab ta veidi häält. „Ma tahan teiega ühest asjast rääkida. On teil praegu aega?”
„Muidugi,” vastan mina.
„Teie olete isiklike finantside teemal kirjutav autor number üks, ja mina olen ärialaste raamatute tabelis esikohal. Me peaksime koos raamatu kirjutama. Mis te arvate?”
Pakkumisest rabatud, jään sõnatuks.
„See on suurepärane mõte!” ütleb Bill Zanker, tõtates täitma tekkinud pausi, mille minu vaikimine põhjustas. „Sellest tuleks kindlasti bestseller.”
Lõpuks suudan end koguda ja vastan hädiselt: „Suurepärane mõte. Teeme ära.”
Teades, et Donald ei armasta kätlemist, riskin käe välja sirutada, et näha, kas tal on selle raamatu mõttega tõsi taga. Me surume kätt. Donald pöördub siis oma aukartust äratava ihukaitsja Keithi poole ja ütleb: „Anna Robertile minu kaart.”
190 cm pikkune ihukaitsja pole äkitselt enam hirmuäratav kuju, ta naeratab, kraamib välja kuldse visiitkaardihoidja ja ulatab mulle Donald Trumpi isikliku nimekaardi.
„Helistage mulle, kui järgmine kord New Yorki satute, ja hakkame raamatu koostamisega pihta,” ütleb Donald. „Ma tutvustan teid Meredithiga. Ta aitab meid selle projektiga.”
Siinkohal tutvustan Donaldile Sharonit ja me surume taas kätt.
On aeg meie etteasteks, niisiis pöördun ja suundun lava poole, kus rohkem kui 24 00 °Chicago fänni peasaalis ja kõrvaruumides Donald Trumpi ootavad. Niipea kui olen oma lühikese sissejuhatuse lõpetanud, hakkab mängima ülipopulaarse telesarja „Mantlipärija” tunnusmuusika, laest langevad tuhanded kuldsed õhupallid ja puhkeb aplaus, kui Donald Trump lavale astub.
Pikk kojusõit
Chicagost koju Phoenixisse lennates hakkas selle käepigistuse tõelisus mulle pärale jõudma. „Kes ma selline olen, et Donald Trumpiga raamatut kirjutada?” küsisin endalt ikka ja jälle. „Ja millest me kirjutaksime?”
„Tekki soovite?” küsis stjuardess, tuues mind hetkeks mässavatest mõtetest välja.
„Ei, tänan,” kostsin naeratades.
Kohe, kui stjuardess lahkus, tuli mulle pähe mõte: „Me võiksime kinnisvarast kirjutada.”
Selle mõtte peale sekkus minu sisemine kriitik, kes oli mind sellest ajast saadik piinanud, kui raamatu idee välja pakuti. Kriitik küsis küüniliselt: „Sina kirjutad Donald Trumpiga kinnisvarast raamatu? Mis kinnisvarasse puutub, siis on Donald Trump suures liigas ja sina mängid väikeses. Tema ehitab New Yorgis pilvelõhkujaid. Ja mis sinul on? Paar kortermaja, paar mõnekorruselist ärihoonet ja veidi hoonestamata maad. Pealegi on tema miljardär ja sina oled kõigest miljonär.”
Seniajani olin olnud oma elus saavutatuga üsna rahul. Aga kui kaalusin raamatu kirjutamist koos Donald Trumpiga, tundusid minu edukad ettevõtmised ja saavutused väga pisikesed ning tähtsusetud. Selle asemel, et tunda ennast kõrvust tõstetuna seetõttu, et mulle pakuti võimalust koos Donald Trumpiga raamat kirjutada, tundsin end armetult. „Millest me üldse kirjutada võiksime?” küsisin endalt ikka ja jälle, kui lennuk Chicagost Phoenixisse lendas.
Kaks pikka nädalat
Ehkki Donald oli palunud mul helistada Meredith McIverile, keda Donald tahtis panna meie koostööd koordineerima, ei helistanud ma kohe. Lõpuks, kui kaks nädalat oli möödunud, helistas Bill Zanker New Yorgist ja küsis: „Kas oled Donaldiga ühendust võtnud?”
„Ei ole,” vastasin.
„Miks?”
„Sest ma lõin verest välja,” vastasin. „Pealegi, millest me kirjutaksime? Me oleme mõlemad ettevõtjad ja investeerime kinnisvarasse, kuid tema finantsaruandes on mitu nulli rohkem kui minu omas.”
„Ah, jäta jama,” ühmas Bill. „Sinu raamatuid on müüdud üle 28 miljoni eksemplari. Sa oled kogu maailmas tuntud. Sa oled viis aastat New York Timesi menuraamatute edetabelis olnud. Viis aastat! Ainult kolm raamatut veel on seal nii kaua püsinud. Ära tee ennast maha. Te olete mõlemad menuraamatute autorid.”
Enamik rikkaid ei taha, et teised teaksid, kuidas nad rikkaks said, ja veel vähem teaksid nende ebaõnnestumistest… Mina tahan, et inimesed teaksid, sest niimoodi õppisingi ma nii palju. Ma tahan, et inimesed teaksid – kõigil on rahaprobleeme, nii rikastel kui ka vaestel.
„Tjah,” vastasin kohmetult. „Aga tal on ikkagi rohkem nulle. Tema hooned on kõrgemad. Tal on parimal õhtusel kellaajal näidatav ülipopulaarne telesaade. Me mõlemad mängime golfi – aga talle kuuluvad mitmed golfirajad. Millest me kirjutaksime?”
„Robert, helista lihtsalt Meredithile ja uuri välja,” ütles Bill leebelt. „Räägi temaga. Ta ootab sinu kõnet … nii et helista talle kohe.”
„Hea küll, hea küll,” vastasin mina. „Ma helistan talle kohe.” Enne kui mul julgus otsa oleks saanud, lõpetasin kõne ja valisin Meredithi numbri.
„Meredith McIver kuuleb.”
Ja see raamat sündiski.
Nõupidamissaal
12. detsember 2005
Olin New Yorgis, et PBSi telekanali saadet salvestada ja Yahoo! Finance’i inimestega kokku saada. Kuna ma pidin niikuinii New Yorki tulema, olime Meredithiga kokku leppinud, et saame kokku ja vaatame, kas leiame täiusliku raamatu kontseptsiooni. 12. detsembril sõitsin koos abikaasa Kimiga taksos Donald Trumpi kontorisse tema pilvelõhkujas.
Need, kes on näinud sarja „Mantlipärija”, on tõenäoliselt tuttavad Trump Toweri kullatud sissepääsuga New Yorgi kuulsal Viiendal avenüül. Seistes kõnniteel nagu maakas, kallutasin pea kuklasse ja lasin pilgul kõrgustesse ronida, korrus korruse järel, kuni silmad viimaks leidsid punkti, kus hoone ja taevas kokku said. Trump Tower on igatahes palju kõrgem kui ükskõik milline minu või Kimi maja. Ehkki olin sellest pilvelõhkujast korduvalt mööda kõndinud, tundus see nüüd palju kõrgem, kui teadsin, et lähen sisse Donald Trumpi endaga kohtuma.
Viiendal avenüül viibimine tõi meelde nii palju mälestusi. Mulle meenus, kuidas ma niimoodi üles kõrghoonete poole vaatasin, kui ma 1965. aastal esimest korda New Yorki tulin, et kaubalaevastiku akadeemias õpinguid alustada. Ma olin vaene poiss Hawaiilt, esimest korda suures linnas, ja mind sellistesse hoonetesse küll ei lubatud. Sel ajal oli populaarne film „Abiturient” Dustin Hoffmaniga ja me hulkusime sõpradega sealkandis,
