üks nõrkusi suutmatus oma nägemusi ja sihte edukalt jagada. See võib olla üksildane tee. Vana kõnekäänd „Tipus on üksildane, aga pole see-eest trügimist” võib vahel paika pidada. Ettevõtjad on inimesed, kellele meeldib midagi uut proovida. Selline koostöö oli midagi uut nii Robertile kui ka mulle, ja arvan, et me oleme teineteist täiendanud õpetajate, lektorite ning inimestena, tuues erinevad isiksused kokku saavutamaks ühtset ja arusaadavat tervikut. Mis mõtet on suurepäraseid teadmisi vaid endale hoida?
Siin on veel üks lõbus tähelepanek: ettevõtjad paistavad sageli silma selle poolest, et väldivad rühmatööd. Nad tahavad juhtida. Nad tahavad ise teha, endale hoida ja olgu nii. Vähemalt seda on asjatundjad öelnud, kui analüüsivad ettevõtluseks sobivaid isiksusetüüpe. Ju siis Robert ja mina ei sobi šablooni. Aga ma ei usu, et see kumbagi meist eriti häirib.
Mis mõtet on suurepäraseid teadmisi vaid endale hoida?
Selle protsessi tulemus hakkas omaette elu elama ning sellest sai midagi rohkemat kui lihtsalt korraliku kompositsiooniga raamat. Sellest sai kiiresti ühine jõupingutus anda finantsharidust kõigile, kes paremat elu otsivad ajal, mil me kõik peame eelseisvaks finantsiliselt valmis olema. See raamat on kõigile, kes soovivad edasi liikuda ja oma mugavustsoonist välja tulla. Te võite juba miljonär olla või veel mitte, aga õppetunnid selles raamatus võivad ükskõik kelle kohta kehtida, hoolimata sellest, milline on teie praegune finantsseis.
Loodan, et te näete protsessi kui sellist, millest te õppida võite, ja mis ühtlasi teie meelt lahutab. Äris pole midagi igavat, nagu te peagi avastate. Robertil ja minul on veel üks ühine omadus – me kumbki ei talu igavust. Meile meeldib asjad tehtud saada. Nii et pange tähele, keskenduge ja lõbutsege hästi. Raamatul „Miks me tahame, et te oleksite rikkad. Kaks meest, üks sõnum” on palju pakkuda. Häälestage end sellele ja püsige lainel!
Think Big
(Mõelge suurelt)
Donald J. Trump
The Art of Winning
(Võitmise kunst)
Robert T. Kiyosaki
2. PEATÜKK
ÜHINE MURE
Roberti vaatenurk
Dallas, Texase osariik; 19. veebruar 2006
Taas sõidab pühapäeva pärastlõunal must limusiin Learning Annexi kinnisvaramessi lavataguse sissepääsu ette. Taas kasvab elevus, kui levib teade: „Donald on kohal.” Ja taas tuleb kõigepealt sisse politseieskort, et teed teha, moodustuvad kaks rida ja Mr Trump kõnnib jumaldavate fännide spaleeri vahelt läbi.
Umbes tunni aja pärast, kui ajakirjanikud on lahkunud, küsib Donald minult: „Kui palju publikut on ja kuidas nad on?”
„Kümneid tuhanded on kohal, ja nad on suurepärased. Inimesed on kogu maailmast tulnud, et sel nädalalõpul siin olla. Nad on õppimisest väga elevil ja teadmisjanulised.”
Mina olin ka elevil – aga teistel põhjustel.
Meie viimasest kohtumisest saadik olin lugenud läbi Donaldi raamatu „Ameerika, mida väärime”. Raamat käsitleb paljusid probleeme, millega meie riik ja maailm silmitsi seisavad, nagu terrorism, riigivõlg ja tervishoid. Järgnevad on katkendid tema peatükist tervishoiu teemal.
„USA valitsuse Riigikontrolli Amet, sõltumatu Kongressi juures tegutsev asutus, maalib koleda pildi:
„Erinevalt sotsiaalkindlustusest, on ravikindlustuse programmil olnud rahavoo puudujääk alates 1992. aastast – praegused töötajate palgast kinnipeetavad ja muud maksud on olnud ebapiisavad, et katta väljamakstavaid hüvitisi ja programmi kulutusi … Põhimõtteliselt on Medicare haigekassa juba jõudnud punkti, kus see sõltub Riigikassa vahenditest, sotsiaalkindlustus arvatakse selle künnise ületavat 2013. aastaks …
Praegune haigekassasüsteem pole ei majanduslikult ega rahanduslikult jätkusuutlik. See pole uus sõnum – haigekassa nõukogu liikmed väitsid 1990. aastate algul, et programm pole oma praegusel kujul suuteline end majandama.”
Selle kohta, mida poliitikud tolle ravikindlustuse monstrumi suhtes ette võtavad, kirjutas ta:
„Clinton vaatas koletisele näkku – ja pigistas silma kinni. Ta eelistas vältida neid raskeid otsuseid, mida hiljem tuleb teha moel, mis on palju valusam, nagu Riigikontroll osutas.
Aga vaatame tõele näkku, Clinton pole ainuke poliitik, kes keerukast küsimusest kõrvale hiilib. Selleks on vaja uut liiki poliitikuid, et raskeid reforme ellu viia. Selleks läheb vaja riskivõtjat, kellel on titaanist närvid ja oma nägemus.”
Pikaajalise hoolduse kohta ütleb ta nii:
„Ravikindlustuse loos on üks külg, mis jääb tavaliselt vaateväljast peaaegu täiesti kõrvale. See on seotud pikaajalise hooldusega. Kui beebibuumi põlvkond hakkab pensioniikka jõudma ja nende vanemad juba on selles eas, on see tohutu probleem.
Mõned numbrid räägivad loo ära: vanurite arv kahekordistub 2030. aastaks, kasvades 75 miljonini, ja vanadekodudes elavate inimeste arv viiekordistub.
Ma tean vastust küsimusele „Kas vaestele mõeldud ravikindlustus Medicaid ei maksa vanadekodude eest?” Selle küsimuse esitavad sageli beebibuumi põlvkonda kuuluvad inimesed, kes arvavad, et nende vanemad on kindlustatud nagu nemadki, kui tuleb aeg mingisugust pikaajalist hooldusteenust kasutada.
Siin on vastus: Medicaid ei pidanudki olema pikaajalise hoolduse pakkuja. Nagu senaator John Breaux ja Esindajatekoja liige William Thomas on osutanud: „Kasvav vajadus pikaajalise hoolduse järele ajab Medicaidi pankrotti.”
Peaaegu üks kahest ameeriklasest vajab tulevikus mingisugust pikaajalist hooldust, aga vaid üks neljast saab seda endale lubada eravanadekodus, mille maksumus on praegu (1999. aasta vääringus) keskmiselt 41 000 dollarit aastas. Ainult üks protsent ameeriklasi on ostnud pikaajalist hooldust pakkuva kindlustuse. Niisiis loodab enamik Medicaidile. Praeguse seisuga on asi nii, et neid ootab ees suur pettumus.
Pärast lühiajalist algset panust kaob Medicaid pildilt, kuni patsiendi ressursid on ammendatud vaesuse tasemeni. Kui patsiendid on teie vanemad, siis tähendab see, et kõik, mille eest nad elus töötasid, on läinud. Ja see tähendab sageli seda, et üks vanem jääb viletsusse. See võib ka peredele panna tohutu rahalise koormuse. Mõni beebibuumi põlvkonna inimene, kes kavatses oma jahil ümber maailma purjetada, peab võib-olla autogi maha müüma, et ema või isa korralikus asutuses pidada.”
Nagu ma olen öelnud, teadsin pärast esimest kohtumist Donaldiga, miks me kokku saime, et raamat kirjutada. Aga kui ma olin lugenud raamatut „Ameerika, mida väärime”, siis teadsin kahtlemata, milline on meie ühine mure, miks me oleme õpetajad ja miks me tahame, et inimesed oleksid rikkad.
Sel päeval Dallases joonistasin esinejate ruumis järgmise skeemi:
„Te tahate öelda, et bilansiväliseid kohustusi on 72 triljonit?” küsis Donald. „Kes seda väidab?”
„Kaks majandusteadlast,” kostsin mina. „1994. aastal arvutasid Kent
