seda, kuidas me rahast mõtleme.”
Seepeale astusin lavale, et tuhandetele fännidele ja õpilastele Donald Trumpi tutvustada.
Donaldi vaatenurk
Grupimõtlemine
Nagu Robert ütleb: „Meie kui riiki ei suuda lahendada suurt finantskriisi endise mõtlemise abil.” Ma olen täiesti nõus. See toetuste ootamine on üldlevinud. Tegelikult on see meie majanduses lausa epideemiliseks saanud.
Nüüdseks oleme arvatavasti kõik kuulnud terminit „grupimõtlemine”. See on seesama vana karjamentaliteet, mis tundub inimestes parima ja halvima välja toovat. Parima all pean silmas seda, et vahel kerkib esile hea karjane. Aga see on ebatõenäoline stsenaarium. Tavaliselt kerkivad pinnale hundid ning kari on pärast ajuloputust valmis järgnema. Me püüame seda karja laiali ajada, enne kui oleme võimetud ise nägema, kuulma, mõtlema ja tegutsema. Inimesed, kes suudavad iseseisvalt mõelda, kuuluvad harva mingisse karja.
Kui keskendume grupimõtlemisele, mis takistab inimestel rahanduslikult iseseisvalt mõelda ja laseb neil pimesi oma raha finantsnõustajate kätte usaldada, meenub mulle veel üks lugu.
Oma Clear Channeli raadiosaates otsustasin rääkida projektist Object Orange. Mitte Jeanne-Claude’i ja Christo oranžist installatsioonist eelmisel aastal Central Parkis, vaid millestki, mis toimub Michigani osariigis Detroiti linnas.
Detroitil on probleem lagunevate tühjade majadega, sest linna elanikkond on viimase viiekümne aastaga pea miljoni inimese võrra vähenenud. Rühm kunstnikke tüdines vaatamast tühje majalobudikke kogu linnas. Niisiis otsutasid nad midagi ette võtta.
Et juhtida tähelepanu mahajäetud majadele, värvisid kunstnikud silma riivavad hooned üleöö ereoranžiks. Kuna erkoranži varet on raske kahe silma vahele jätta, on mitmed neist sellest ajast saadik lammutatud – mis oligi algusest peale eesmärk.
Inimesed, kes suudavad iseiseivalt mõelda, kuuluvad harva mingisse karja.
Kunstnikud jäävad anonüümseks, sest on selge, et neil tekiks pahandusi loata võõral territooriumil viibimise tõttu. Nad loodavad ka, et teised pintslitega seadustetrotsijad nende projektiga ühinevad.
See on suurepärane näide inimestest, kes tegutsevad ja midagi saavutavad. Nad võtsid asja enda kätte, selle asemel, et oodata, et keegi teine midagi ette võtaks. See on tavatu, aga tundub mõjuvat.
Siinkohal on see üleekspluateeritud mõiste, aga väljaspool raame mõtlemine on ilmselt täies elujõus – Detroitis kindlasti. Kunstnikud pole ainukesed, kellel on õigus seda meie aju osa kasutada – me kõik teeme seda. Püüame hakata niimoodi mõtlema, hoolimata sellest, kus me elame või millega tegeleme. Kõige halvem, mida me võime üksikisiku või riigi tasandil teha, on jääda passiivseteks kõrvaltvaatajateks või aeglaselt oma mugavustsoonidesse vajuda.
Nagu ma ennist ütlesin, parim viis edumaad saada on riski piiril elada. Me ei tohi loorberitele puhkama jääda, isegi kui oleme niinimetatud supervõim. See on esimene eesseisva allakäigu tunnus. Meil seisavad ees mitmed väljakutsed ja parem on neist teada. Ärme langeme grupimõtlemise ohvriks, mis on tegelikult hea viis oma laev põhja ajada.
Tänapäeval peavad inimesed rohkem kui kunagi varem muutma viisi, kuidas nad oma finantsidest ja finantstulevikust mõtlevad.
Me Robertiga tahame, et te oma mõtlemist avardaksite. Me võime kõik saada kasu Descartes’i tarkusest: „Mõtlen, seetõttu olen olemas.”
Mõelge suuremalt!
3. PEATÜKK
KAHANEV KESKKLASS
Roberti vaatenurk
Rahandusliku IQ tõstmine
Intelligentsuse definitsioone on palju. Üks praktilisemaid, mille õppisin oma rikkalt isalt, on selline: „Intelligentsus on võime probleeme lahendada.” Näiteks peetakse teid koolis intelligentseks, kui oskate matemaatikaülesandeid lahendada. Väljaspool kooli võib teid autonduses intelligentseks pidada, kui oskate autot remontida. Mis rahasse puutub, siis mida suuremaid finantsprobleeme te lahendada suudate, seda kõrgem on teie rahanduslik intelligentsus.
Tänapäeval on meie maailm silmitsi tõsiste finantsprobleemidega. Paljud on omavahel seotud ja üks põhjustab teist. Mõned pakilisemad on:
1. Dollari langev väärtus
2. Riigivõla kasv
3. Beebibuumi põlvkonna pensionilejäämine
4. Naftahindade tõus
5. Suurenev lõhe rikaste ja ülejäänud elanikkonna vahel
6. Langevad palgad
7. Töökohtade eksportimine
8. Sotsiaalkindlustuse ja haigekassa pankrotistumine
9. Säästude nullimine
10. Finantshariduse puudumine
Pakilised küsimused on:
1. Mida meie teha saame?
2. Millised on nende probleemide lahendused?
3. Kas meie rahanduslik IQ on piisavalt kõrge nende probleemide lahendamiseks?
4. Kuidas me väldime nende probleemide ohvriks langemist?
5. Kuidas me väldime seda, et meie perekond nende probleemide ohvriks langeb?
Paljud tänapäeva finantsprobleemidest on olemas seetõttu, et me ei lahendanud neid kohe, kui need tekkisid. Selle asemel, et rahva rahanduslikku IQ-d tõsta, õpetasime inimesi ootama, et valitsus nende isiklikud probleemid nende eest lahendab. Seetõttu ei söandagi ükski poliitik sotsiaalkindlustuse süsteemi ja haigekassat puutuda … ehkki enamik meist teab, et need programmid on hukule määratud.
Nüüd kuulen, kuidas mõned lugejatest ütlevad: „Me peame nende eest hoolitsema, kes enda eest ise hoolitseda ei suuda.” Ja ma olen sellega nõus. Meie kui tsiviliseeritud ühiskond peaksime nende eest hoolitsema, kes ise seda teha ei suuda. Enamik meist aga suudab küll enda eest hoolitseda, kui peab, ja kui meid on selleks välja õpetatud.
On aeg oma rahanduslikku IQ-d tõsta.
Muutuv rahvastiku koostis
Madala IQ-ga lahenduste tõttu, mida me minevikus kasutasime, muutub täna meie rahvastiku koostis.
Joonis näitab seda, et rikkad saavad rikkamaks ja kõik ülejäänud vaesuvad, ehkki paljud inimesed teenivad rohkem raha. Õnnetuseks pole USA ainuke riik, mis selles suunas liigub. Paljude maailma riikide majandus hakkab muutuma kaheklassiliseks ühiskonnaks: rikkad ja vaesed, kõrgklass ja vaesed massid.
16. aprillil 2006. aastal ilmus New York Timesi pühapäevases väljaandes esileheküljel artikkel pealkirjaga:
„Majanduse elavnemine Jaapanis toob kaasa süveneva majandusliku lõhe”
Artikli
