ühe loengu pärast kaks päeva. Palju aega ja energiat kahetunnisele loengule. Nagu te ütlete, on rahateenimiseks palju lihtsamaid viise.”
Noogutasime Kimiga. Kim, kes samuti õpetab, lisas: „Me kõik teenime rohkem ja lihtsamini saadud raha kinnisvara- ja muude investeeringutega. Aga õpetamine on meie kirg. Selle kire tõttu läheme lennureisidele, mis kestavad terve päeva, veedame öö kohapeal, peame lühikese loengu ja siis lendame koju tagasi. Asi pole kindlasti rahas.”
Donald nõustus: „Kui me peame loengut nende tuhandete inimeste ees Learning Annexi üritustel, kas te tunnete neile inimestele kaasa? Siin nad on, kulutavad aega ja raha, et meid kuulata. Mõni juba on rikas ja mõni saab rikkaks, paljudel aga seisab ees elu, mis on täis pidevaid rahalisi raskusi. See murrab mu südame.”
„Ehk peaksitegi sellest kirjutama,” pakkus Meredith. „Võib-olla peavad inimesed teadma, miks te tahate, et nad oleksid rikkad. Mis teile muret teeb.”
„Ja samuti,” ütles Kim vahele, „miks te ikka töötate, ehkki te ei pea seda tegema. Teil mõlemal on piisavalt raha, aga te ei kavatse tööst loobuda. Miks mitte kirjutada sellest, mis teid käigus hoiab, mis teid tõeliselt ajendab. Kas motivatsioon pole mitte tähtsam kui raha?”
„Nojah, ma õpetan, sest see meeldib mulle,” kostis Donald. „Aga ma olen tõesti mures. Ma loodan, et eksin, aga minu meelest on Ameerika rahalistes raskustes. Ma usun, et meie valitsust on hullupööra valesti juhitud. Ma ei taha seda demokraatide või vabariiklaste kaela ajada. Mõttetu on näpuga näidata ja ühte või teist gruppi süüdistada. Ma kardan, et keskklass on hädas ja kahaneb hoolimata sellest, milline partei võimul on. Nagu olen sageli öelnud, kardan ma, et tänapäeva keskklassist saavad uued vaesed, või veel hullem, nad satuvad viletsusse isegi pärast aastatepikkust ränka tööd.”
„Võib-olla peaksime kirjutama raamatu sellest, kuidas rahandusalase hariduse abil vaesusele lõpp teha,” soovitasin mina. „Lõppude lõpuks on selle puudumine meile selle häda kaela toonud. Miks mitte lasta finantsharidusel meid välja aidata?”
„Suurepärane mõte, kuid me peame inimestele teada andma, kuidas ennast päästa, enne kui üritame globaalsel skaalal vaesust välja juurida, milleks võib kuluda terveid sugupõlvi. Me peame kõigepealt seda tegema, enne kui loodame haridussüsteemi muuta.”
Ta jätkas: „Vaid mõne aasta pärast lähevad miljonid beebibuumi põlvkonna inimesed pensionile, valitsus peab möönma, et tal on raha otsas, naftahind tõuseb lakke, meie dollari väärtus langeb, inflatsioon on kontrollimatu ja me peame ikka veel Lähis-Idas sõda. Meil peavad olema vastused neile, kes praegu vastuseid otsivad. Me peame inimestele praegu, mitte homme õpetama, kuidas rikkaks saada, või vähemalt kuidas järgmised paar aastat vee peal püsida.”
Sel hetkel teadsin, miks me kampa lõime, et raamat kirjutada.
Donaldi vaatenurk
Algus
Esimene kord, kui ma Robert Kiyosakit kohtasin, oli üks neid suuri üllatusi, mida elu meile aeg-ajalt valmistab. Ma teadsin Roberti mainet, nimelt seda, et tema raamatuid on müüdud miljoneid ja need on viis aastat New York Timesi bestsellerite nimekirjas püsinud. Seda pole kaugeltki lihtne saavutada. Ma kujutasin ette, et ta on ülienergiline ja sealjuures aukartust äratav.
Energia koha pealt läks mu ennustus täkkesse – Roberti positiivne energia voolab üle ja puudutab kõiki tema ümber. Ta ei tundu selle nimel pingutavat. See on lihtsalt loomulik. See avaldas mulle muljet. Roberti juures tundus mulle võluv see, et ta on väga tagasihoidlik, isegi häbelik. Selline on siis mees, kes on üle 28 miljoni raamatu müünud. Hämmastav. Ma arutasin endamisi, kas see on teesklus, fassaad, roll, mida ta mingil põhjusel etendab. Ma võin vahel skeptiline olla.
Ei kulunud kaua aega mõistmaks, et Robert on ehe. Pärast seda, kui olime paar korda rääkinud, teadsin, et ta on siiras ja naudib õpetamist – tõenäoliselt sama palju kui minagi. Kui ma talle rääkisin, et ainuke põhjus, miks ma nõustusin „Mantlipärijat” tegema, oli see, et saatel on hariduslik alltekst, ütles Robert mulle: „Donald, te olete lisaks kõigele muule ka õpetaja!” Ju siis läheb õpetaja äratundmiseks vaja teist õpetajat.
Me hakkasime rääkima hariduse tähtsusest ning tema mainis „Mantlipärija” mentorikülge, ja seda, et nemad Kimiga õppisid igal nädalal sellest midagi.
Ma küsisin temalt, mida tema teeks, kui teaks, et tal pole võimalik ebaõnnestuda, ja ta vastas kiiresti: „Me leiaksime viise jõuda veel rohkemate inimesteni ja palju rohkem inimesi õpetada.”
Nagu ma Robertile Chicagos Learning Annexis ütlesin: mina olen juhtiv ärialaste raamatute autor ja tema on juhtiv isiklike finantside teemal kirjutaja. Koos oleks meil suurepärane võimalus jõuda miljonite inimesteni. Pealegi oleks see ka lõbus.
Robert sai kohe aru, mida ma silmas pean, aga mulle meeldis, et ta tahtis enne mulle jah-sõna ütlemist raamatu üle järele mõelda. Ma teadsin, et ta on inimene, kes kõik hoolega läbi mõtleb ja endasse süüvib, et õige otsus teha. Kui ta minuga paar nädalat hiljem minu kontoris kohtus, ütles ta kohe välja: „Ma pean tunnistama, et lõin algul veidi araks. Minus käis justkui sisemine võitlus. Ma ei teadnud, kas meil on piisavalt palju ühist. Aga parem mees võitis – see, kes ei taha loorberitele puhkama jääda!” Robert oli enda ja minuga aus ning see kinnitas mulle, miks tema raamatuid nii tohutu edu saadab.
Raamatute kirjutamine võib olla nauditav, kuid see on suur töö ja minu töögraafik ei luba eriti tööväliseid harrastusi, mis raamatute kirjutamine minu jaoks olla võib. Aga ma avastasin, et ootan seda, et saan millegi uue kallal kõvasti töötada – eriti kellegagi, kes jagab minu muresid ja lootusi.
Ralph Waldo Emerson ütles: „Õpetaja on inimene, kes suudab rasked asjad lihtsaks teha.” Ta ütles ka: „Teadmised eksisteerivad selleks, et neid edasi anda.”
Ma mäletan, et mõtlesin aastaid tagasi, enne Robertiga kohtumist raamatut „Rikas isa, vaene isa” lugedes, et Robertil on annet asjad arusaadavaks teha. Ta on hea jutuvestja, ja see on üks viise, kuidas asju inimestele mõistetavaks teha. See on teine põhjus, miks ta on suurepärane avalikkuse ees kõneleja, ja inimesed on sageli mulle sama öelnud. Ma ei tea, kas meil on see jutustamisoskus looduse poolt kaasa antud, aga see on aidanud meil teisi aidata – ja kasutada lugusid, et teha pealtnäha keerukaid asju veidi lihtsamaks.
Ma tean, et sageli, kui inimesed mulle mõtlevad, arvavad nad: „Ah, see miljardär …” Ja see on natuke sedamoodi, nagu löödaks mul uks näo ees kinni. Minu poeg Don juunior on öelnud, et ma olen nagu suure pangaarvega lihttööline, kui see midagi minu isiksuse kohta ütleb. Ta on minuga palju aega veetnud ja teab, et sisimas olen ma üsna lihtsakoeline. See ei tähenda, et minuga oleks lihtne suhelda, aga mul on asjadele lihtne lähenemine. Ja ehkki see, mida ma teen, võib olla väga keerukas, tean ma ka, kuidas seda lihtsalt lahti seletada. Sa ei alusta valmis pilvelõhkujast – sa alustad projektist ja vundamendist. Ma olen teadlik sellest, et asjad nõuavad aega ja kannatust, ning see kehtib ka hariduse kohta.
Kui olete „Mantlipärijat” vaadanud, siis teate, et oleme kandidaatide vastu karmid, kuna päriselus pole eriti ruumi kaastundele või vabandustele. Nagu vana ütlus kõlab, elu pole teatri peaproov. See on tõelisus. Nii et kui keegi tahab hiilata, siis tuleb teatud määral riski piiril elada. Robert ja mina soovime selle piiri veidi vähem hirmuäratavaks muuta ja samas veidi kättesaadavamaks.
Ma möönan, et meie tuttavad olid üllatunud, kuuldes, et kavatsen ühe teise ettevõtjaga koostöös raamatu kirjutada. Ettevõtjad armastavad väga ise kõike kontrollida ja kontrolli jagamine pole meie soovitavate asjade nimekirjas kuigi kõrgel kohal. Aga kui
