välja. Võimalik, et poisid ei andnud endale arugi, miks neil seda vaja oli, aga nad üritasid kõigest väest. Tundus, et nende klassis oli tekkinud omamoodi võistlus – kes suudab poissi verbaalsete torgetega rohkem närvi ajada. Siiani polnud veel kedagi edu saatnud ja seega läksid ka torked aina teravamaks. Kõike seda kogedes tundus Liisile, et ta peaks aegajalt oma õpikute kaantelt üle kontrollima, mitmendas klassis ta siis õigupoolest käib. Nagu tänagi geograafia tunnis oli tal tunne, et tegu on pigem põhikooliga.
2
„Kuule, sa ikka vaatasid, milline tagumik sel kutil oli?” kädistas Natali, pikkade blondide juuste ja modellivälimusega tüdruk, kes ei tunnistanud ainsatki Eestist ostetud riideeset.
Stiina noogutas. „Unistuste tagumik. Kurat, et ma eile end ikka korralikult üles ei löönud.” Stiina oli tüdrukute kamba liider. Mingil Liisi jaoks täiesti arusaamatul põhjusel tegid kõik alati nii, nagu tema ütles. Võib-olla kartsid nad lihtsalt tüdruku terava keele ohvriks langeda. Stiinal oli erakordne oskus kõiki ja kõike mõnitada, mis või kes talle ei meeldinud. Julmalt mõnitada. Mis oli selle põhjuseks, ei osanud Liis arvata. Stiina nägi niigi hea välja ja oli üle keskmise tark, mis komplekse tal üldse olla sai?
„Aeroobikasse minekuks?” Kati, kergelt ülekaaluline pikkade pruunide juustega peamiselt musta riietuv tüdruk, pööritas imestunult silmi. Räägiti, et ta riietus musta vaid sel põhjusel, et kõhnem välja paista. Kas see ka tõsi oli, seda Liis ei teadnud. Kuigi Kati vist mingi metallist, satanist ega muu taoline polnud.
„Ah, kuule, sa elad kiviajas või? Sa ei tea, et sealt just kutte saadaksegi,” imestas Natali.
„Sa lähed peale aeroobikat jõusaali või kuhugi ja siis vaatad vasikasilmadega mingit asjandust, mis seal on. Ja kohe – plõks, ongi trobikond kutte ligi, kes poevad kasvõi nahast välja, et sind aidata,” seletas Stiina suuremeelselt.
„Oot, millal te sinna jälle lähete?” tundis Sandra huvi. Sandra kandis vist peaaegu iga päev ise riideid. Tema vanematel polnud tütre jaoks enamasti rohkem aega, kui temaga koolivaheaegadel välismaal käia. Enamasti tõendasid nad tüdrukule oma armastust Jakobsoni pildiga kupüüride ulatamisega.
„Ülehomme. Oh, aga ma tõesti ei tea,” ütles Stiina seejärel
Sandra poole pöördudes, „et kas peaks juba täna minema? No äkki see kutt on seal?”
Liis ei viitsinud rohkem kuulata. Tüdruk ei suutnud ikka veel mõista, kuidas ta oli siia kampa sattunud. Millistele tingimustele oli ta enda teadmata vastanud? Ta oli enne kooli tulekut mitu korda oma rõivakapi kriitilise pilguga läbi vaadanud ja mõned asjad minema visanud – või õigupoolest lasknud emal kuhugi taaskasutuskeskusesse või jumal teab kuhu viia. Aga selgus, et kõige tähtsam polnudki riietus. Loomulikult oli riietus ka tähtis, aga kui seda sinu grupp heaks ei kiitnud, siis andis see ikka null punkti, ükskõik siis, kui vinge asi sul seljas ka poleks olnud. Näiteks Moona kandis nende klassis ainsana tõeliselt kalleid riideid, kuid kuna ta oli vaikne, tagasihoidlik ja natuke aeglane, siis mõnitasid Stiina ja Natali tüdrukut igal võimalikul juhul. Samas oli Liis kindel, et tegelikult oleksid nad Moona riiete nimel olnud peaaegu et valmis tapma.
Liis vaatas tüdrukuid enda ümber ja küsis endalt järjekordselt, et mida ta siin õigupoolest teeb. Neil polnud midagi ühist. Aga küsimusele, kas ta tahaks, et neil oleks midagi ühist, ta igaks juhuks mõelda ei julgenud. Ta aimas, et vastus ei meeldiks talle.
Liis tahtis tegelikult Elina moodi olla. Alateadlikult. See oli nõme, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Elina meeldis talle. Talle meeldis tüdruku enesekindlus ja viis, kuidas ta ei lasknud Stiinal endale pähe istuda. Elina polnud teiste vastu küll mitte nii õel ja hoolimatu kui näiteks Stiina, Natali või Sandra, kuid ta ei hoidnud oma keelt ka kunagi hammaste taga, kui sai kedagi klatšida või muidu halvasti öelda. Ehk on see tema enesealalhoiuinstinkt, mõtles Liis. Tundus, et teisiti polnud ennast võimalik koolidžunglis maksma panna. Kõik, kes olid nõrgad või teistest erinesid, trambiti jalge alla. Seepärast ei tohtinud oma tõelist mina välja näidata.
Nende klassis oli kaks kampa – tüdrukute ja poiste oma. Need, kes sinna ei kuulunud, olid sotsiaalse elu mõistes sama hästi kui surnud. Keegi ei võtnud neid tõsiselt. Ka mitte teised nendesugused, sest sisimas ihkasid kõik klassi populaarsemate hulka kuuluda. Kurat teab, milleks, mõtles Liis. Kas tõesti selleks, et teisi mõnitada?
Näiteks Karin oli teinud nii öelda staatuse tõusu, kui ta vend ootamatult ühes rockbändis mängima hakkas. Teiste jaoks ootamatult muidugi. Nüüd oli Karin neist peaaegu kõige õelam. Võimalik, et tal oli lühike mälu. Võimalik, et tal polnud üldse mälu. Kuid millegi pärast uskus Liis, et tüdruk püüdis alateadlikult läbielatud alanduste eest kätte maksta. Aga neile tõi ta tasuta kontserdipileteid.
Liis ei mõistnud ikka veel, mis ime läbi oli ta sinna kampa vastu võetud. Ja kuigi see, mida seal tehti, oli nõme, tundis ta, et see on ikkagi parem, kui olla päris mittekeegi. Võimalik, et ka teised tajusid seda, sest näiteks lisaks Elinale oli ka Olivia Liisi meelest päris tore.
Poiste kamp ei erinenud tüdrukute omast vähimalgi määral. Ka siin olid omad liidrid ja need, kes kuulusid sinna muudel põhjustel. Näiteks Gregor. Poisil oli valida nagu Liisilgi, kas eksisteerida eraldatuses või kuuluda gruppi, mille liider kompenseerib oma suhtelist juhmust ainult kallite asjadega. Gregor oli liiga laisk, et vastuvoolu ujuda. Samas oli ta liiga tark, et lasta Stenil endale pähe istuda, nagu Kaarliga oli juhtunud. Kaarel oli Stenile lükata-tõmmata ja ise sellega väga rahul. Aga võimalik, et ta püüdis lihtsalt halva mängu juures head nägu teha.
Matt oli Steni kambas ilmselt seetõttu, et kõik kummardasid teda alateadlikult ja Matt nautis seda. Tema nimi oli tegelikult Mattias, aga ta ei reageerinud isegi paljude õpetajate ütlustele enne, kui teda oli inglisepäraselt Mattiks kutsutud. Matt mängis kitarri ühes bändis, mis tema enda sõnade kohaselt pidi iga hetk tegema hüppe rahvusvahelisele areenile. Võimalik, et poiss kelkis sellega ka niisama, aga tõepoolest lasti nende lugusid päris tihti isegi raadiost. Ja olgugi, et Matt Liisile eriti ei meeldinud, polnud tal poisi muusika vastu midagi. Alger hoolitses rohkem oma rinnalihaste kui hinnete eest. Hei, Alger näita sixpacki, norisid Stiina ja Natali veel ikka aeg-ajalt. Aga kui Alger alles hakkas jõusaalis käima, siis oli ta vabatahtlikult näidanud. Nii uhke oli poiss oma edusammude üle. Timost ei saanud Liis üldse aru. Timo nägi hea välja ja oli hea suhtleja ning seepärast meeldis ta kõigile. Isegi õpetajad panid talle alati paremaid hindeid, sest poiss jättis neile sümpaatse mulje.
Seega oli valik äärmiselt tagasihoidlik. Kui mitte öelda, et olematu. Ja ei Liis ega Gregor olnud nii tugevad, et valida oma tee. Nad pidid jooksma sinna poole, kuhu näitas juhtoinas.
Korraga mõistis tüdruk – vaid üks ta klassikaaslane oli nii tugev, et ei tantsinud Steni pilli järele, ja see oli Seth. Isegi, kui keegi poissi ei sallinud, oleks ta olnud kamba liider juba paljalt oma tugevuse tõttu. Aga ta ei tahtnud. Seth oli vabatahtlikult eraldatuse valinud, sest ta ei tahtnud käituda nagu karjaloom. Liis naeratas selle avastuse juures. Talle hakkas kummaline poiss veel rohkem huvi pakkuma. No jah, teine võimalus oli muidugi see, et ta pidas ennast neist lihtsalt paremaks. Võimalik, et see polnudki halb. Liis tundis, et ka tema ise peab end näiteks Stiinast ja Karinist paremaks. Paremaks inimlikus mõttes – sõbralikumaks ja hoolivamaks. Vähemalt ei naernud ta kunagi kellegi üle puhtast õelusest. Kuigi võib-olla tegi ka Stiina seda vaid seepärast, et ta tajus, et muidu tema autoriteet langeks. Kui ta ei käituks nagu viimane bitch, ei võtaks keegi teda enam tõsiselt. Hirm oli see, mis sundis Karinit nende kambaga ühinema, kui talle selleks võimalus anti. Hirm oli see, mis sundis nende klassi tuupurit Kerstinit vaatama Stiinat imetlevalt isegi siis, kui tüdruk oli just tema kallal oma keelt teritanud.
Hirm… Liis vaatas kella. Tal oli veel viis minutit aega. Ta
