style="font-size:15px;"> „Ma elan siin, selles majas,” sõnas tüdruk viimaks ühe suure aia, kuid suhteliselt räämas välimusega maja ees peatudes.
Seth ulatas talle ratta ja pöördus minekule. „Tšau,” ütles ta vaikselt.
„Hei, oota!” hüüdis Liis. Ta polnud poissi vist isegi mitte tänanud.
Seth pöördus. Ta nägi välja eemalolevam kui kunagi varem.
„Aitäh, et sa mu päästsid. See oleks võinud päris halvasti lõppeda,” sõnas Liis.
„Vist küll,” lausus poiss õlgu kehitades.
„Kas sa tahaksid äkki sisse tulla ja teed juua või midagi?” pakkus Liis. Ta ei mõelnud seda vist isegi tõsiselt, aga ta püüdis kuidagi poissi kinni hoida.
Seth raputas pead. „Ma pean minema.”
„Homme näeme siis,” sõnas tüdruk. Ta ei osanud rohkem midagi välja pakkuda.
Poiss viipas veel korraks käega ja hakkas aeglaselt tuldud teed tagasi lonkima.
Liis vaatas talle mõnda aega järele. Seejärel läks ta majja. Ta otsustas, et ei räägi rünnakust kellelegi. Nagunii ei saada neid tüüpe kätte ja juhtunust teadmine paneks ta vanemad ainult mõttetult muretsema.
Ta läks sisse jõudes kohe oma tuppa. „Mul pole isu,” ütles ta isale, kes parajasti köögis oli. See polnudki vale. Tal oli korraga süda paha. „Ja mul on palju õppida.” See oli vale. Või noh, polnud ka. Õppida oli kogu aeg palju, seega täna polnud mingi erijuhtum.
Kui Liis oma toas voodile oli istunud, hakkas ta värisema. Alles nüüd mõistis tüdruk, millest ta just pääsenud oli.
4
Liis otsis järgmisel hommikul klassi minnes Sethi pilku, kuid poiss konutas nurgas nagu tavaliselt ja ei tõstnud peadki, kui tüdruk klassi astus. Ma püüan temaga igal juhul täna rääkida, võttis Liis otsuse vastu. Millest, seda ta ei teadnud, aga küll ta mingi teema leiab. Kasvõi korvpallist, sellest teadis tüdruk isa ja venna huvi tõttu nii mõndagi. Ma võiksin teda isegi mõne
NBA kohta käiva küsimusega üllatada, mõtles Liis endamisi rõõmsalt.
Peagi saabus Elina. Ta viskas oma koolikoti põrandale ja räntsatas Liisi kõrvale istuma. „Oh, ma olen ilgelt väsinud,” teatas ta ilma pikema sissejuhatuseta. „Ma olin pool ööd MSN-is.”
„Kellega sa siis seal rääkisid?” uuris Liis. Ta teadis, et Elina ütleks seda ka küsimata.
„See on üks kutt Tehnikaülikoolist, esimeselt kursuselt,” sosistas Elina. „Ta nimi on Egon ja ta on ilgelt nummi. Me saime kunagi mingil Natali venna peol tuttavaks.”
Liis noogutas, kuigi tal polnud aimugi, kui nummi see Egon täpselt olla võis.
„Kas sul on ka miskit uudist?” uuris Elina.
Liis kehitas õlgu. Tal polnud tahtmist rääkida, kuidas teda eile tõenäoliselt vägistatud oleks. Ta ei uskunud hetkekski, et need tüübid teda ainult hirmutada tahtsid. Liis ei tahtnud ka Sethist rääkida. Tüdrukul oli tunne, et Elina naeraks ta välja. Ilmselt ütleks ta kõige tõenäolisemalt, et ärgu raisaku selle jobu peale oma aega – ja läheks sujuvalt mõne teise jututeema peale üle.
Kolmandal vahetunnil otsustas Liis oma plaani siiski ellu viia. Ta juba teadis, et kõik peale Sethi lahkuvad klassist. Elina, Natali, Sandra ja Stiina otsustasid minna üle tee kohvikusse. Ta läks nendega pool teed kaasa, kuid teatas siis, et oli rahakoti klassi unustanud.
„Muidugi too ära, Seth paneb selle veel pihta,” soovitas Natali, kuigi Elina ütles, et ta võib Liisile laenata.
„Kas ta siis varastab?” küsis Liis natuke ehmunult. Ta oli oma mõtetes maalinud Sethist pildi, kui kõigi poolt ära tõugatud, kuid siiski õilsast ja heasüdamlikust poisist. Eilne oli ju ometi seda kinnitanud.
„Pole aimugi, aga mis sellisest ikka tahta,” sõnas Natali hooletult.
„Oo, kas sinu meelest pole siis neegrid nii nunnud?” ilkus Sandra Natali kallal.
„Ah, ole vait!” hüüdis tüdruk silmi pööritades.
„Ta pole ju neeger,” sõnas Liis. „Ta on mulatt.” Ta teadis, et sellest pole kasu.
„See on, jah, uskumatu vahe,” lausus Sandra. „Neeger ja mulatt on tõesti nagu siga ja kägu.”
„No jah, ma siis igatahes jooksen,” sõnas Liis ja pööras ringi. Ta poleks viitsinud seda juttu nagunii kauem kuulata.
Seth oli üksi klassis, nagu ta oligi lootnud. Tüdruk kohmerdas natuke oma koti kallal ja vaatas siis teeseldud huviga ringi. Sel näitemängul polnud küll suuremat mõtet, sest poiss jõllitas tuimalt aknast välja ja Liis polnud päris kindel, kas ta üldse märkas tema kohalolu.
Hea küll, ta haarab siis härjal kohe sarvist. Liis läks, istus Sethi ette pinki ja pöördus poisi poole.
„Hei,” sõnas ta jutu alustamiseks. Muidugi oli see tobe algus, aga Seth ei teinud sedagi märkama.
„Ma tahtsin sind eilse eest veel kord tänada,” sõnas Liis nüüd natuke julgemalt. Selles pole midagi imelikku, kinnitas ta endale. Tal ikka tõsiselt vedas, et poiss samal ajal mööda minema juhtus.
„Okei.” Poiss ei pööranud aknalt pilku.
„Kuidas sa sinna üldse sattusid?”
„Lihtsalt.” Seth ei pööranud ikka veel pead.
„Sa istud siin kogu aeg üksi, millest sa mõtled?” Liis mõistis, et see on peaaegu nagu rünnak, aga poisi apaatia oli nii tobe.
„Pole sinu asi.”
„Ega vist,” nõustus ka tüdruk. „Aga me võiksime ju midagi rääkida, nüüd kui ma nagunii siin olen. Näiteks, et mida sulle veel peale korvpalli mängimise teha meeldib? Mina käin iga nädal kaks korda näiteringis ja siis veel tantsutrennis.” See vist kõlab nagu algkooli lapse enesetutvustus, mõtles tüdruk ahastades. Mida ta siis tegema oleks pidanud? Küsima, et miks sa selline tropp oled ja minuga ei suhtle? Mina olen ju hea ja sõbralik ning ma olen huvitatud kõigist neist mõtetest, mis su peas ringi liiguvad.
Seth tõstis korraga pilgu. Liis arvas, et poiss kavatseb temaga rääkima hakata, kuid ta jõllitas teda peaaegu vihaselt. „Tõmba uttu,” ütles ta siis.
Liis võpatas. Ta oli ju head tahtnud, mida ta siis valesti tegi? „Ma ei mõelnud sellega midagi halba,” alustas ta. „Sa oled kogu aeg nii üksi ja ma mõtlesin…”
„Sa seda ei mõtelnud, et äkki ma tahangi üksi olla?” küsis poiss.
„Ei mõtelnud, keegi ei taha ju tegelikult üksi olla,” sõnas Liis nagu algaja psühholoogiaõpetaja. Mida ta pidi sellise jobuga peale hakkama?
„Mina tahan,” vastas poiss trotslikult. „Nii et lase jalga ja hoia must eemale.”
Liis seisis nagu paigale naelutatud. „Ma tahtsin ainult head,” pomises ta. „Sa võid iga kell ringi mõelda, kui sa tahad.”
