ta ei teadnudki, mida tegelikult öelda.
„Äh, ära põe, sellest ei juhtu midagi,” julgustus Elina.
Liis noogutas. Tal ei jäänud rohkem aega juhtunu peale mõelda, sest ta pidi nüüd süvenema uude osasse, mida õpetaja võttis läbi nii kiiresti, et Liisile jäi tahes tahtmata mulje, nagu ei tahaks Puistur meelega, et keegi sellest aru saaks.
Kui kell helises, tormasid nad üldist segadust kasutades Elinaga ahvikiirusel uksest välja.
Kuus tundi hiljem, tuli Liis koos Kerdiga kinost. Film oli just lõppenud. Tüdruk oli seda minekut päev otsa oodanud ja üldsegi mitte nii väga poisi pärast, kuivõrd seetõttu, et ta lootis kinos päevased sündmused unustada.
Ja siin ta nüüd siis lõpuks oli. Film oli olnud päris hea, kuid Liisi mõtted ei lasknud tal sellele sajaprotsendiliselt keskenduda. Ikka meenus talle täna koolis juhtunu.
Ta ei mõistnud ikka veel, miks see kõik nende klassis toimub. Nad pole ju enam lapsed. Mis siis oli selle põhjuseks? Kas kadedus, nagu oli Kert paar päeva tagasi ütelnud? Või hoopis hirm? Liisi isa oli ükskord rääkinud, et inimestel on kalduvus karta seda, mida nad ei mõista. Mis või kes on neist erinev. Mis tundub nende jaoks salapärane ja võõras. Isegi vanal ajal toimunud nõiaprotsessid allusid sellele skeemile – kui keegi oli kogukonnas teistest erinev, siis hakati teda kartma ja põlgama. Kõik halb, mis juhtus, aeti tema kaela. Sest lihtsam on vihata, kui püüda mõista.
Kas selline käitumismudel oli siis tõesti nii kõvasti inimeste alateadvuses kinni, et nad ise seda ei tajunud? Ei tajunud, kui nõme see oli? Liis ei tahtnud uskuda, et nende klassis oleks tulihingelisi rassiste, kes arvaksid tõsimeeli, et üks rass on kuidagi väärtuslikum või kõrgemal kui teine. Et nad on puhtalt oma naha värvi pärast paremad inimesed kui Seth. Aga äkki olen mina ka naiivne, mõtles tüdruk korraga. Äkki ma lihtsalt olen sama piiratud kui nemad, sest ma ei suuda mõista, et nad ei suuda mõista? Ei, see ei saanud võimalik olla. See kõik pidi olema lihtsalt ülepaisutatud nali. Sellised loosungid nagu näiteks „Juudid ahju” või „Tiblad Venemaale” olid ju tänapäeval Eestis ikkagi kasutusel pigem selleks, et kaaskodanikke šokeerida. Liis oli kindel, et enamik, kes selliseid mõtteid kuskil anonüümsetes foorumites avaldasid, seda siiski tõsimeeli ei mõelnud. Isegi kui nende kasutamine tõi vaenuõhutamise süüdistuse, oli see ilmselt lihtsalt põnevus, mis inimesi seda tegema sundis.
Liis leidis, et talle ka ei meeldiks, kui Eestisse tuleks hulk Aafrika immigrante, kes loodaksid siit leida head elu ja sotsiaaltoetusi ning ilmselt kasvataksid veel ka kuritegevuse hulka. Aga no Seth oli ju ometi midagi muud – ta oli ju pooleldi eestlane. Ta polnud kuskilt tulnud, ta oli siin sündinud. Tal oli siin samasugune õigus elada, kui kõigil teistel.
Mida nad siis kartsid?
Või oli see siis tõesti kadedus, mida Kert oli maininud. Mille peale nad kadedad võisid olla? Selle peale, et Seth oli kooli parim sportlane? Kedagi nende klassist ju sport väga ei huvitanudki. Mida siin siis kadetseda oli? Või olid nad võistlemisest loobunud, kuna ei suutnud kaotada? Liis muigas oma mõtte üle. Poiss ei hiilanud ju ka eriti tarkusega, kui ta hindeid vaadata. Ka see polnud seega ilmselt kadeduse põhjus. Välimus? Seth oli kindla peale nende klassis üks kenamaid poisse. No jah, võimalik, et see on ainult minu arvates nii, mõistis Liis seejärel. Või ei julge teised tüdrukud seda teistele ja võib-olla ka endale lihtsalt tunnistada. Aga no vaevalt Sten või Timo sellepärast õhtuti nutsid, et neil liiga valge nahk oli.
Liis vaatas Kerti. Poiss oli terve see aeg midagi rääkinud ja ta polnud isegi kuulanud. Tüdrukul oli korraga hirmus piinlik.
Kert naeratas, kui ta tabas tüdruku pilgu.
„Mõtle, mõtle,” sõnas ta. „Ma siin mõtisklen ka rohkem nii omaette. Kas sa mõtled filmist?” küsis ta seejärel.
Liis raputas pead. „Vabandust, et ma selline ignorant olin, aga tegelikult ma mõtlesin just sinu sõnadele, et meie klassi poisid on Sethi peale kadedad. Ma ei suutnud välja mõelda, mis see põhjus ikkagi olla võiks.” Liis tundis, et oma mõtete tunnistamine oli vist ikka viga.
Kert muutus kuidagi sõnaahtraks.
„Ma ei tea,” sõnas ta. „Mina ei ole ta peale kade,” lisas ta seejärel hooletul toonil.
Sel hetkel polnud Liis selles enam nii väga kindel. Talle tundus, et Kert oli tegelikult nördinud, et Liis koos temaga jalutades kellelegi teisele mõtles.
Ah, oma viga, arvas tüdruk seepeale. Mulle teeb see olukord igal juhul muret ja mul on õigus muretseda. Isa oli talle kord rääkinud, et enamasti võtavad inimesed endalt ise ära õiguse olla murelik, kurb või isegi õnnelik, sest nad arvavad, et nii ei peaks või et see pole kasulik või nad ei vääri seda või nad peaksid oma eluga edasi minema. Keegi ei saa meile öelda, mida me tohime või ei tohi tunda, oli isa ütelnud. Liisile see mõte meeldis. Tal polnud mingit tahtmist, et keegi talle ette ütleks, mida ta täpselt tunda võib ja mida mitte.
8
Hommikul ootas Liis pikisilmi Elina saabumist. Eile oli Elina klassist väljudes kohe paari B-klassi tüdrukut kohanud, kes teda endaga šoppama kutsusid ja Liis oli üksi koju läinud.
„Kuule, see eilne asi,” alustas ta küsimust, „kas sellest täna ka veel mingi jama võib tulla?”
„Oh, pagan, ma unustasin selle täiesti ära!” hüüatas Elina.
„Sa oled ikka hea idikas küll, et selle kõik korraldasid. Muidugi tuleb sellest jama. Juss ja õppealajuhataja tahavad nagunii teada, kes pani Jürgeni vihiku põlema ja me oleme sinuga ikka hea supi sees. Puistur on oma töö juba ilmselt ära teinud.”
„Ma ei teadnud, et siin teil kõik nii imelik on,” õigustas end
Liis. „Et õigluse eest ei astu keegi välja ja kõik vaatavad nagu tropid pealt, kuidas üht õpilast kogu aeg kiusatakse.”
„Kiusatakse!” hüüatas Elina demonstratiivselt. „Kuule, sa ei tea pooli asju. Keegi ei kiusa teda, ise ta on alati selles süüdi.
See pole ju lasteaed ega algkool, kus kiusatakse. Kuidas sa üldse saad seda väljendit kasutada? Ja no kui keegi teda mõnitabki, siis olgu mees ja saagu sellest üle!”
„Aga milles ta siis ise süüdi on?” sosistas Liis vastu. „Selles, et teda mustaks ahviks kutsutakse või?”
Elina oli hetke vait, kuid kogus end siis kiiresti. „See on alles viimasel ajal nii, sest järgmine eksimus lennutab ta koolist ja kõik ootavad seda. Varem ei norinud teda keegi, sest kõik teadsid, et nii võib oma esihammastest ilma jääda.”
„Aga kas tal koolist väljaspool ka sõpru pole?” uuris Liis edasi.
Elina raputas pead. „Minu teada mitte. Vaata, tal on ju eriti halb kombinatsioon – ta on lastekodust ja teiseks on ta noh, teist värvi ju.”
Liis märkas, et Elinal oli seda üteldes natuke ebamugav.
„Sa ju päriselt ei arva, et see teeb temast halvema inimese?” küsis ta.
Elina raputas pead. „Ta ei ole nagu teised,” ütles ta trotslikult. „Ja ta on juba siia kooli tulekust saati ainult kõiki ignoreerinud.”
„Sa ei vastanud mu küsimusele,” õiendas Liis. „Kas sina ka nii arvad?”
„Ei, aga mis minu arvamus siia
