suminat katkestas korraga Angeelika kiljatus. „Appi, see põleb ju!” Angeelika ja tema pinginaaber Marju vaatasid üllatunult ringi. Nad polnud märganud, kuidas oli nende lauale sattunud kellegi põlev vihik. Kui Marju oli vihiku serva ära kustutanud võis ta vihiku pealt lugeda Jürgen Kask.
Puistur vahtis ammulisui klassi. Lihtsalt vahtis. Võimalik, et ta polnud kunagi varem midagi sellist näinud. Liisile tundus, et õpetaja ei oska kuidagi reageerida. Kuidas pidigi sellise asja peale reageerima? Ilmselt ei õpetata ülikoolis pedagoogidele nippe juhuks, kui mõni õpilane teise vihiku põlema paneb. Oli päevselge, et Jürgen polnud seda ise teinud.
„Kes seda tegi?” nõudis Puistur, kui ta oma sisemise tasakaalu üles leidis.
Kogu klass maigutas suud.
Jürgen võttis oma poolkõrbenud vihiku tüdrukute laualt ja lennutas selle prügikasti. „Mul polnudki tehtud,” lausus ta hooletult. See, et ta tõtt rääkis, oli välistatud. Jürgenil oli alati kõik õpitud. Iseasi, kus ta selleks aja võttis. Teadupärast tegeles Jürgen peale kooli geenidega. Keegi ei teadnud sellest täpsemalt, kuid aeg-ajalt oli kuulda, kui mõni õpetaja tema ema uurimisgrupi tulemusi, kuhu ka Jürgen kuulus, kiitis. Keegi ei teadnud sellest täpsemalt mitte seetõttu, et Jürgen poleks sellest rääkinud, vaid et mitte keegi ei saanud lihtsalt mitte midagi aru. Mitte midagi. Igal juhul oli Jürgen peaaegu geenius. Keegi ei mõistnud teda tegelikult päriselt, aga see ei valmistanud vist ka kellelegi muret. Jürgenile endale kõige vähem. Kõik suhtusid Jürgenisse ühtviisi sõbralikult. Ainult nüüd, võimalik, et meeleheitest, oli keegi ta vihiku põlema pannud.
„Me ei lähe enne tunniga edasi, kui süüdlane on leitud,” sõnas Ilse Puistaja resoluutselt.
„No tavaline ju,” pomises Timo.
„Mida sa sellega öelda tahad?” nõudis õpetaja.
„No ilmselt pani selle põlema meie Prints Zamundast,” lisas Sten. „Mis siin üldse keerulist on. Keegi arvab teisiti vä?”
Tundus, et Puistur jäi vastusega rahule. Keegi ei protesteerinud.
„Seth, ma palun, et sa läheksid kohe direktori juurde,” teatas õpetaja jäisel toonil.
Liis ei suutnud nähtut uskuda. Mis neil kõigil viga oli? Ja isegi kui kogu klass teda vihkas, mis siis? Vähemalt õpetajad peaksid kõikidesse õpilastesse võrdselt suhtuma. Tema vanas koolis poleks midagi sellist iial juhtuda saanud. Tüdruk ei teadnud, mida teha, aga ta tundis, et peab midagi tegema. Ta ei tahtnud olla nagu nemad. Ei tahtnud olla ebaõiglane. Ja isegi kui ka kogu klass teda vihkama hakkaks, mis siis? Liis tabas Elina pilgu. Elina oli sama jahmunud kui ta isegi. Liis sai sellest julgust juurde.
„Õpetaja!” hüüdis ta korraga püsti karates. „Seth ei teinud seda.”
Kõigi pilgud pöördusid talle. Ta märkas oma kergenduseks ka mitut heatahtlikku nägu, üks neist oli Jürgeni oma. See andis talle julgust juurde. „Seth ei teinud seda,” kordas ta masinlikult.
„Kes seda siis tegi?” õpetaja Puistaja küsis seda nii irooniliselt, et tüdruk peaaegu võpatas.
Kas ta pidi nüüd Steni ja Kaarli peale kaebama. Tal polnud aimugi, kuidas siin klassis asjad käivad. Kaevata oli muidugi nõme, aga kas ta pidi tõesti pealt vaatama, kuidas mingid lollakad, kes arvavad, et nad on maailmanabad, Sethile nii osavalt vee peale tõmbavad? Mis tast saaks? Ilmselt saadetaks ta kuhugi erikooli ja tast tuleks pätt kiiremini, kui… Ei, koolikohustus on vist ju ainult seitsmeteistkümnenda eluaastani, meenus tüdrukule. Teda ei saadetaks kuhugi. Ilmselt peaks ta ise vaatama, mida edasi teha. Kas minna mingisse lattu kaste tõstma või algklassiõpilastelt raha pommima. Võimalik, et tal oleks siin veel lootust. Liis ei teadnud, kas oli. Mis oli poisi jaoks lootus? Ja mis vahet seal oli, kas ta visatakse välja täna või järgmine nädal? Ta teadis, et Sten ja Co seda asja nagunii ei jäta.
„Ma ei näinud,” pomises Liis viimaks. Tegelikult polnudki ta näinud. Lihtsalt Steni ja Kaarli laud oli täpselt Angeelika ja Marju laua kõrval. Seega oli see suure tõenäosusega siis üks neist poistest.
„Aga kuidas sa saad siis kindel olla, et see polnud Seth?” küsis Puistur veelgi suurema irooniaga hääles.
„Saan,” sõnas Liis vastu, ta hääl kõlas isegi natuke vihaselt. Kuidas võis see vana mõrd nii loll olla? Või mis loll, nii hoolimatu? Nii väiklane… „Ma vaatasin sel hetkel just Sethi poole, kui Jürgeni vihik põlema läks. See ei saanud Seth olla.”
„Nii-nii,” korrutas Puistur hetkeks mõtteid kogudes. Liisile tundus, et ta tajus Puisturi hääles nördimusnooti.
„Kas keegi teist tegi veel mingeid tähelepanekuid?” küsis õpetaja klassi tähelepanelikult silmitsedes.
Keegi ei vastanud.
„Nii-nii, tundub, et õpilane Laansalu nägi seda ainsana. Huvitav, mis järelduse me peame sellest tegema?”
„Sa kukud see veerand läbi,” sosistas Elina Liisile. „See tüüp pole seda väärt.”
„Kust sina tead?” sosistas Liis vastu. Teda hakkas juba tõsiselt huvitama, mis nende klassis tegelikult toimub.
„Okei, seekord ma aitan sind,” sosistas Elina. Ta tõusis püsti. „Mina nägin ka, et see polnud Seth,” ütles ta kindlal häälel.
Kogu klass jõllitas nüüd omakorda Elinat ja Puistur võpatas.
„Ja miks te teda siis koos Liisiga vaatasite, kui tohib küsida?” uuris õpetaja varjamatu halvakspanuga.
„I love nigger,” pomises Matt. „Jee-jee-jee…”
“He’s the masta, raggamasta…” ümises Alger.
„Ee, me…” pomises Elina. „Kuulge, vahet pole,” pahvatas ta viimaks. „Seth ei teinud seda ja mul pole samuti aimu, milline meie klassi jobu seda teha võis. Aga tundub, et meil siiski on nii haigeid tüüpe.”
„Hea küll, istuge,” sõnas Puistur viimaks läbi hammaste. „Me selgitame selle igal juhul välja. Võtke nüüd kõik oma õpikud lahti leheküljelt nelikümmend kuus.”
„Kas sa oled peast segi või?” sisistas Elina Liisile, kui klass ja ka Puistur olid enam-vähem rahunenud.
Liis kehitas närviliselt õlgu. „Ta ju ei teinud seda,” sosistas ta vastu. „Tore, et sa minu kaitseks välja astusid, kuigi seda poleks vaja olnud. Kui sul nüüd mingi jama kaelas on, siis…”
„Meil mõlemal on jama kaelas,” jätkas Elina. „Puistur vihkab Sethi kogu hingest. Esiteks võib ta meile veerandihindega keerata, teiseks ei jäta Steni kamp meid nüüd oma ilkumisega eales rahule.”
Liis kuulas seda kõike üha kasvava hämmeldusega, kuid samas ei jõudnud talle jutu mõte kohale. Kuhu ta oli sattunud?
„Mis teil siin koolis õigupoolest toimub?” küsis ta.
Elina kehitas õlgu. „Ma ei tea. See on lihtsalt kogu aeg niimoodi olnud, kõik vihkavad Sethi ja keegi ei kaitse teda kunagi. Kuule, kui nüüd kell heliseb, tõmbame võimalikult kiiresti uttu, muidu tuleb sellest suurem jama. Puistur on ikka veel tige nagu herilane.”
Liis noogutas hajameelselt. Tal polnud tahtmist kellelegi midagi seletama hakata, kuigi tobe tundus niimoodi põgeneda.
