le>Alex teadis, et meri uhub pärast tormi kaldale kõiksugu asju – nii merikarpe ja ilusaid kivikesi kui ka igat sorti rämpsu, mida laevadelt vette on heidetud. Samuti kõike seda, mida torm endaga lähedal asuvatelt saartelt kaasa on toonud. Alati pärast tormi kõndis poiss randa, et vaadata, kas sealt on midagi huvitavat leida.
Ka seekord kõndis Alex veepiiril ja vaatas hoolikalt enda ette. Esialgu ei märganud ta midagi põnevat, olgugi, et maru oli terve öö nende pea kohal möllanud. Aeg-ajalt kummardus ta mõnda väiksemat merikarpi korjama, ent need polnud mingid haruldused – selliseid võis ka tavalistel päevadel leida. Alex karpidest küll suuremat ei hoolinud, kuid ta teadis, et Anna, ta õde, rõõmustab nende üle kindlasti.
Korraga nägi poiss, et veest sätendab vastu midagi kuldset. Alex kangestus – kas tõesti kuldraha, käis läbi ta pea. See võib olla mõnelt laevalt merre heidetud kuldmünt, lootis ta hetkeks.
Ta kummardas veepiirile ja sirutas käe välja. Ese, mis tema pihku sattus, oli palju suurem kui see end liiva alla peites aimata lasi. Kui poiss selle veest välja tõmbas, tundis ta, et see on kummaliselt raske ja krobeline.
Alex avas peo ja uuris oma leidu lähemalt. Esialgu ei saanud ta üldse arugi, millega on tegu. Viimaks, metallitükki hoolikamalt silmitsedes mõistis ta, et see on tõenäoliselt tükk mõnest vanast mündist. Mis muud saigi see olla, kuigi mündi kohta tundus see liiga suur ja paks. Veerand sellest – alles nüüd märkas poiss, et tegu oli kolmnurgaga, mille kaks külge olid teravad ja kolmas ümmargune –, oli juba ise poole tema peopesa suurune. Ja see kummaline ese oli tõepoolest kullast. Alex teadis, et ükski teine metall pole nii pehme. Ta püüdis leida midagi, mis viitaks leiu vanusele, aga ei avastanud ühtegi numbrit. Poiss polnud enam kindel, kas see võis ikka olla raha. Kuid mis muu see siis oli?
Alex pani killu tasku ja vaatas veel ringi. Nii kaugele, kui silm ulatus, laius peaaegu valge liivariba, mida palistas helesinine meri. Poiss hingas sügavalt sisse. Õhk oli puhas, karge ja soe nagu pärast suuremat vihma ikka, ning ookean loksus rahulikult. Nii rahulikult nagu polekski ta alles öösel rannal vahutanud.
Viimaks pöördus Alex minekule. Juba tükk aega polnud talle midagi põnevat silma hakanud. Poiss vaatas veel kord oma saaki – viis suurt merikarpi õele, mõned lainete poolt siledaks lihvitud värvilised klaasikillud ja see kummaline tükk kulda. Ta pani asjad tasku tagasi ja hakkas tuttava palmisalu poole sammuma. Miskipärast ei raatsinud ta kullatükki teiste leitud asjade juurde panna. Alex surus selle kõvasti pihku.
Kui ta oli juba mõnda aega mööda ookeani kallast kõndinud, märkas ta, et ilm on muutunud. Päikesepaiste asemel oli taevas korraga pilve tõmbunud ja ka esimesed vihmapiisad ei lasknud end kaua oodata. Alex lisas sammu. Poiss teadis, et ilus ilm võib kiiresti halvaks pöörata ja tal polnud tahtmist raju kätte jääda.
Korraga ta peatus. Midagi oli valesti. Talle tundus, et ta on eksinud. Just seal, kus pidi olema rada, olid vaid liiv ja palmid. Kuidas ta ometi oli õige teeotsa käest kaotanud? Ta jooksis tagasi, vihma all küüru tõmbudes, sest nüüd sadas juba palju kõvemini. Vihm oli külm ja see pani poisi lõdisema. Kuidas ma sain nii pime olla ja eksida, kirus ta ennast.
Alex jooksis nüüd juba päris kiiresti, ise sealjuures hoolega kallast jälgides – kusagil siin pidi ju tuttav palmisalu olema. Ent vihm oli muutnud kogu ümbruse ühtlaselt halliks. Poiss ei seletanud enda ümber enam midagi. Ainuke, mida ta veel kuulis, oli ookeanimüha. Ta pidi minema sellele vastassuunas. Alex võttis kokku oma viimasegi jõu ja tormas lähedal asuva puudesalu poole. See pidi olema õige koht!
Järgmisel hetkel põrkas ta millegi vastu ja karjatas.
Kui poiss ärkas, oli vihm taandunud. Ta vaatas tükk aega silmi vidutades ringi. Tõenäoliselt oli ta peaga vastu palmitüve jooksnud, mida kinnitas tulitav muhk ta otsaesisel, ja seejärel ilmselt teadvuse kaotanud. Alexile tundus, et ta oli siin juba tükk aega liival lebanud. Isegi päike oli jõudnud vahepeal uuesti välja tulla ja ta riidedki ära kuivatada.
Ma pean vist nüüd tagasi kiirustama, mõtles poiss püsti tõustes ja end liivast puhtaks rapsides. Ta katsus igaks juhuks taskuid – kas ta varandus oli veel alles? Oli. Siis meenus talle leitud mündikild. Ta oli seda käes hoidnud, kuid nüüd oli see kadunud. Kas ta oli selle tõepoolest joostes ära kaotanud? Poissi läbistas kõrvetav kahjutunne. Ta tundis endalegi üllatuseks, et see oli midagi tähtsat. Miks oli ta selle nüüd ära kaotanud?
Alex vaatas tähelepanelikult ümbrust. Õnneks märkas ta otsitavat õige pea. Peaaegu sealsamas, kus ta lamanud oli, lebas see päikese käes särades. Alex haaras maast killu ning peitis selle sügavale taskupõhja. Siis andis ta jalgadele valu.
Kui Alex tagasi jõudis, ei küsinud temalt keegi midagi. Tundus, nagu poleks ta kauem ära olnud kui paar tundi. Kuidas sai see võimalik olla?
„Kas siin ei sadanud?” küsis ta emalt, kes nende majakese taga juurvilju rohis.
„Sadanud? Millest sa räägid?” küsis ema vastu.
„Ah ei midagi,” kohmas Alex. Isegi kui temaga oli midagi kummalist juhtunud, ei tahtnud ta sellest rääkimisega teiste tähelepanu endale tõmmata. Pealegi ta teadis, et see pole haruldus, kui sajab vaid kitsal maa-alal. Võimalik, et vihm ja tuul olidki ainult tema peakohal, rannajoonel möllanud.
Tuppa jõudes asetas ta kõik asjad lauale. Merikarbid õele pani ta kõrvale. Seejärel jäi ta värvilisi klaasikilde silmitsema.
Viimasena asus ta uurima kullatükki. Selle ühele poolele oli midagi kirjutatud, kuid kiri oli osalt loetamatu ja isegi mõnede üksikute selgesti eristuvate tähtede seast ei osanud Alex ühtegi endale tuttavat sõna kokku panna. Teisel poolel võis näha lainelisi jooni – Alexile tundus, et tegu on iselaadse kaardiga. Esialgu ei avaldanud ese enda kohta midagi rohkemat.
Alex hüpitas seda mõtlikult käes. Korraga tundis ta, et kuld muutub iseäralikult soojaks. Iseenesest polnud selles midagi imelikku, Alex teadis, et metallid ikka soojenevad, kui neid kaua käes hoida, aga see tükk kulda muutus kummaliselt soojaks. Poisile tundus, et see koguni juba tulitas ta peopesas. Arvates siiski, et ta kujutab seda ette, kavatses poiss teha proovi – hoida kulda nii kaua peos, kuni ta selgelt selle kõrvetust tunneb.
Ta surus peo kokku.
Jack värises ikka veel, kui ta kõigele juhtunule mõtles. Sellest kõigest oli möödas juba nädal, aga ikka ei saanud ta öösel rahulikult magada. Ikka veel nägi poiss iga kord, kui ta silmad sulges, enda kujutluses kogu läbielatud õudust. Ja seda hiilgust. Sellist hiilgust, mida ta polnud kunagi oma elus näinud. Ega näe ka enam kunagi.
„Kas hakkame pihta?” küsis Tom nõudlikult.
Teised noogutasid.
Tom võttis pidulikult laua taga istet.
Ruum, kus nad viibisid, polnud kuigi suur. Seal oli lisaks lauale vaid paar pinki, kummut ja üks koiku. Aga kuna sel õhtupoolikul oli kogu kõrtsituba vaid nende päralt, siis lisas see toimingule kaalu juurde.
Tom ulatas Rodrigole pudeli veini. „Tee see lahti,” sõnas ta. Tema olekust paistis teatud pidulikkust.
Rodrigo võttis pudeli ja vilistas. „Kust sa selle said?” küsis ta.
„Panid kuskilt pihta?” uuris Lee. Ta silmad lõid hetkeks leegitsema.
„Ei,” sõnas Tom. „Sellega olgu lõpp. Igavesti. Ma ostsin selle. Me ei pane enam kunagi kuskilt midagi pihta. Selge?”
Teised noogutasid.
Tom leidis kummutilt mõned peekrid ja asetas need lauale. „Lase juba käia,” käsutas ta.
Rodrigo oli kõhn, tõmmu jumega, umbes kuueteistseitsmeteistaastane poiss. Tal
