poisi nina all väikestest värvilistest kividest tehtud keed.
Alex heitis sellele viisakusest pilgu ja noogutas.
„Äh, sa ei vaadanudki,” sõnas Anna, kuid üldsegi mitte nördinult. „Kuule, ära uuesti magama jää, on ju. Varsti saab süüa.”
Kui Anna oli lahkunud, lebas Alex veel hetke voodil. Talle tundus, et ta oli midagi kahe silma vahele jätnud. Et midagi oli valesti. Tal polnud aimugi, miks tal selline kummaline tunne oli.
Poiss tõusis, et söögituppa minna, kuid märkas siis midagi maas sädelemas. Ja siis tuli talle kõik meelde. See, et ta oli hommikul leidnud kummalise kullast eseme ja püüdes kindlaks teha, kas see muutub käes olles tuliseks, oli ta ilmselt magama jäänud.
Magama! Alex kangestus. Ta oli näinud und. Ei, see oli selgem kui uni. Selgem ja … Ta vaatas kartlikult eset oma peos. Nüüd ta teadis, et see, mille ta oli leidnud, oli veerand sellest, mis see oli kunagi olnud. Aga mis see oli olnud ja kas see oli tõepoolest neetud? Ja miks oli see ese just tema leidnud? Mingil seletamatul põhjusel ei uskunud poiss enam, nagu oleks see kõik vaid juhus olnud.
Söögilauas oli Alex mõtlikum kui kunagi varem. Emale ei jäänud see muidugi märkamata ja ta küsis poisi tervise kohta. Seda, et Alex oli päeval maganud, selle oli ta Anna kaudu juba teada saanud.
„Kõik on hästi,” ütles Alex ema küsimuse peale ja püüdis näida täiesti tavaline. Viimaks andis ta aga alla. „Ema, mis sa arvad, kas mõni asi võib olla neetud?” päris ta võimalikult ükskõikset nägu tehes.
Ema tõstis pilgu taldrikult. „Miks ka küsid?” uuris ta.
„Niisama,” luiskas Alex hajameelselt oma taldrikul sonkides.
Ema kehitas õlgu. „Ma ei tea,” sõnas ta lõpuks. „Paljud inimesed usuvad, et osal asjadel või mõnedel kohtadel on inimestele halb mõju.”
„Nagu kummitusmajad,” torkas Anna vahele. Alex ei saanud aru, kas õde mõtles seda päriselt või vaid naeris ta üle.
Ema noogutas. „Näiteks kui üks nuga, mida pärandatakse suguvõsas isalt pojale, on mingil põhjusel neetud, siis võib juhtuda, et selle kasutamisel juhtub õnnetusi. Mina küll ise ei usu seda, aga võib-olla pole ma selliste asjadega lihtsalt kokku puutunud. Sellised uskumused ja jutud ei teki ju niisama,” seletas ema.
„Et see siis võib ikkagi võimalik olla?” pomises Alex endale nina alla.
„Vaata, kui midagi väga soovida, siis võib see viimaks tõesti täide minna. Samamoodi on halbade soovidega. Kui soovid kellelegi midagi halba, siis võidki selle esile kutsuda. Heaga on loomulikult samamoodi.”
Alex noogutas. Ta ei osanud korraga enam midagi rohkemat küsida, aga ta oli kindel, et see, mis temaga kullatükki peos hoides oli juhtunud, polnud ühelgi juhul juhus.
Terve ülejäänud päeva mõtles poiss lakkamatult oma leiule. Ta püüdis mõistatada, kas see võib olla seotud piraatidega, keda teati siin lähedal tihti peatuvat. Ja mis rolli mängivad selles loos need neli poissi, keda ta oli näinud oma nägemuses. Alex keeldus seda uneks nimetamast. Ta oli küll maganud, kuid see kõik oli olnud nii selge. Miks pidi ta nägema und inimestest, keda ta ei tunne, ja kohast, kus ta kunagi viibinud pole?
Just praegu soovis ta, et ta isa oleks siin olnud. Tema oleks osanud seda kindlasti seletada. Nende isa oli lahkunud ühel hommikul kahe aasta eest ja polnud enam mitte kunagi tagasi tulnud. Ometi keeldus ema uskumast, et isa on surnud. Ta uskus ikka veel, et isa tuleb ühel päeval kindlasti tagasi.
Ka Alex soovis, et isa poleks surnud, kuid ta ei mõistnud, kuhu ta sai ometi kaduda. Kuhu ta võis minna? Ta ei uskunud hetkekski, et isa oli röövlite ohvriks langenud. Isa oli suur ja tugev ning oleks kindlapeale tervest röövlijõugust jagu saanud. Pealegi oli tal alati välja minnes püstol kaasas. Ja kui ta oligi lahkunud vabatahtlikult, siis miks polnud ta kellelegi selle kohta mingit teadet jätnud? Isa sai emaga hästi läbi. Polnud võimalustki, et ta võis ta kellegi teise pärast maha jätta. Ja ta töö … Tal läks töö juures suurepäraselt. Miks pidi ta siis lahkuma?
Õhtul enne magamaminekut uuris Alex kullatükki uuesti. Mis asi see võis küll olla, et selle neli tükki ei tohtinud kunagi kokku saada? Ja kas selle peal oli midagi olulist kirjas? Kas see võis olla mingi kaart? Jooned, mis viitasid kaardile ühel pool, ja mingi kiri teisel pool, olid kullal tõesti olemas. Ta oli kuulnud, kuidas mereröövlid joonistasid oma aardekambrite kaardid erinevatele esemetele, mille tükid nad siis ettevaatuse mõttes laiali jagasid. Aga need poisid polnud ju piraadid … Kuid võib-olla seepärast ei tahtnudki nad, et see saladus avastataks? Ja … See tundus veel kummalisem, aga üks poiss neist oli tundunud talle natuke tuttavana. Kas see oli võimalik, et nad olid kunagi kohtunud?
Alexi aju tootis aina uusi ja uusi ideid ning lahendusi, kuid tal polnud aimugi, milliseid neist tõsiselt võtta. Ta püüdis arvata, mis võis juhtuda, et see kild uuesti nähtavale ilmus. Poisid olid ju ometi lubanud selle saladuse endaga hauda viia. Tõenäoliselt tähendas see seda, et nad kavatsesid peita need killud nii, et keegi neid kunagi ei leiaks. Samas – ehk viskas keegi neist enda oma merre ja nüüd tõi meri selle jälle nähtavale, leidis Alex.
Poiss pigistas kulda peos ja sulges silmad. Ta püüdis pingsalt selle peale mõelda, kuid midagi ei juhtunud. Seejärel püüdis ta meenutada nägemuses nähtud poisse, kuid ka see ei andnud mingit tulemust. Viimaks ta väsis. Korraga tundusid talle kõik tema mõtted tobedad. Rumal oli arvata, et ta oli leidnud midagi sellist, mille pärast võis kellegi elu ohus olla. Midagi, mis oli ilmatu tähtis, näiteks mingi osa kaardist, mis juhatas mõne varanduse juurde.
Alex teadis, et piraadid hoidsid varandust sageli koobastes, mis olid kusagil saarestikus karide vahel. Koobastes, kuhu võõrad ei osanud sõita või mida oli ilma õige kaardita peaaegu võimatu leida ning mille juurde jõudmiseks tuli käia veel tükk maad tõrvikute valgel mööda käike, mida kaunistasid kutsumata külaliste luud. Siis tuli käigu lõppu jõudes avada raudväravad, mis olid suured ja rasked ning viimaks seista ukse ees, mida asjasse pühendamatu peaks vaid tavaliseks kaljuseinaks. Ainult et seal seinas on tilluke õõnsus, kuhu tuleb suruda väike ümmargune ese ja seda siis keerata. Seepeale tekib kaljusse lõhe. See ongi varakambri uks ja ukse avanud väike ümmargune kullast ese on selle võti. Kui uks avaneb, siis ei suuda keegi esimesel hetkel siseneda, sest tulijail võtab aega, et silmad kulla ja kalliskivide hiilgusega harjuksid.
Seda kõike oli kord Jackile rääkinud vana Florian. Florian nagu Jackki polnud tulnud laevale vabatahtlikult. Aga ta oli sinna jäänud. Ja seda õige paljudeks aastateks. Florian oli üle kuuekümne aasta vana, kui ta suri. Ta oli olnud siis kolmekümne ringis ja sõitnud koos oma naise ja pojaga Vanast Maailmast Barbadosele, et seal hollandlaste koloonias uut elu alustada, kui Finn Garreth nende laeva oli rünnanud. Naised ja väiksemad lapsed heideti üle parda, kuid meestele anti võimalus piraatidega liituda. Florian oli teinud seda kõhklematult. Ta plaanis kätte maksta mehele, kes oli röövinud talt naise ja poja.
Seda rääkides olid olnud vana, kuid võitluses veel endiselt halastamatu ja julma mehe silmis pisarad. „Aga,” jätkas ta murduval häälel, „kohe alguses ma seda teha ei saanud, sest ma polnud kindel, kas ma suudaksin üksi põgeneda, ja hiljem … Hiljem oli juba liiga hilja. Selleks ajaks oli kullahiilgus juba ka mind pimestanud.”
Florianist oli saanud see, keda ta varem üle kõige jälestas – julm ja halastamatu mereröövel. Vaid taplused, rumm ja kullahiilgus suutsid panna ta hetkeks unustama seda valu, mis ta hinge täitis, enne kui ta süda peaaegu lõplikult kalestus.
Kui Jack sattus Musta Hobuse pardale, oli ta vaid paar aastat vanem, kui Floriani poeg
