s läbi lugenud käesoleva sarja eelmistele raamatutele lisatud tänusõnad, saan ma aru, et kombeks on tänada kõiki toredaid inimesi, kes on kognitiivset teraapiat uurinud ja sellest kirjutanud. Kahtlemata on nad selle tänu kuhjaga ära teeninud. Siiski tahaksin kõigepealt tänada Amyt ja Helenit vaeva eest, mida nad nägid selle raamatu tippimisel nii lühikese aja ja nii suure pingega, avaldamata seejuures vähimatki märki ärritusest. (Vahel sekka mõni söakas, aga üpris põhjendatud kommentaar!) Samuti tänan Paul Gilbert’i minu loetava stiili, nagu ta seda nimetab, toetamise eest. Tänan kirjastajat sarja väljaandmise eest, mis on nii asjakohane ja oluline, et selle jaoks on lausa lust kirjutada. Viimaks, ehkki ma ei usu, et nemad seda kunagi loevad, kuuluvad mu tänusõnad Dannyle ja Vickyle, kes esinevad ühe juhtumi analüüsis ja kes kindlasti ära tuntakse, kuna nad on nii teada-tuntud tegelased. Eriline tänu neile kõigi lustakate lugude eest, millega nad jätkuvalt meile meelelahutust pakuvad ning nende rahustuseks olgu öeldud, et neid juhtumeid ei ole raamatusse võetud Danny ja Vicky kallal aasimiseks, pigem panevad nad lugeja heatahtlikult muigama.
Eessõna
Miks just kognitiiv-käitumuslik teraapia?
Viimase paari-kolme aastakümne jooksul on psühhoteraapias toimunud murranguline pööre. Psühhoteraapia kujunemist mõjutas oluliselt Freud koos oma järgijatega, nii et möödunud sajandi esimesel poolel said valitsevaks psühhoanalüüs ja psühhodünaamiline teraapia. Pakuti pikka ravi, mis pidi välja selgitama isiklike probleemide lapsepõlvest alguse saanud põhjused, kuid seesugust ravi said endale lubada vähesed. Mõned tundlikuma sotsiaalse närviga arstid üritasid olukorda muuta, pakkudes näiteks lühiajalist ravi või grupiteraapiat, aga abivajadus oli nii suur, et sellest jäi väheks. Kuigi paljude haigusjuhtumite puhul olid inimesed veendunud, et said psühhoteraapiast abi, puudus terapeutidel huvi tõestada, et patsientidel just nende ravist tegelikult abi oli.
Vastukaaluks psühhodünaamilise teraapia raskesti kättesaadavusele ja nappidele tõenditele selle tulemuslikkuse kohta töötati 1950ndatel ja 1960ndatel välja teraapiavõtted, mida hakati nimetama käitumisteraapiaks.
Neil võtetel oli kaks peamist omadust. Esiteks, nad püüdsid kõrvaldada sümptomeid (nt ärevust), tegeldes nende sümptomite eneste, mitte nende kaugesse minevikku ulatuvate põhjustega. Teiseks, need võtted olid ühel või teisel moel seotud kontrollitavate teadmistega, mida psühholoogid olid saanud õppimist uurides. Muidugi kasutasid käitumisterapeudid tõestatud väärtusega tehnikaid, või vähemalt selliseid, mille kasulikkust on põhimõtteliselt võimalik kontrollida. Need võtted osutusid kõige kasulikumaks seal, kus tavapsühholoogia hätta jäi, nagu ärevushäirete, eriti lihtfoobiate (nagu loomade või kõrgusekartus) ja lagedakartuse ravimisel. Pärast esialgset vaimustuspuhangut hakkas kasvama rahulolematus käitumusliku teraapiaga. Selleks oli mitu põhjust, sealhulgas asjaolu, et käitumisteraapia ei tegelenud varjatud mõtetega, mis olid paljudel juhtudel patsientide hädade põhjuseks. Eriti ebatõhusaks osutus käitumisteraapia depressiooni ravimisel. 1960ndate lõpul ja 1970ndate algul töötati välja spetsiaalne depressiooniteraapia, mida nimetatakse kognitiivseks teraapiaks. Ameerika psühhiaatri, professor Aaron T. Becki eestvedamisel arendati välja depressiooniteooria, mis seadis kesksele kohale inimeste depressiivsed mõttemallid. Ta pakkus välja ka uued teraapiavõtted. Liialduseta võib öelda, et Becki töö on muutnud psühhoteraapia olemust mitte üksnes depressiooni, vaid ka paljude muude psühholoogiliste probleemide ravis. Viimastel aastatel on Becki kognitiivsed võtted ühendatud käitumisterapeutide poolt varem väljatöötatud võtetega ning sellega on pandud alus uuele teooriale ja praktikale, mis on tuntuks saanud kognitiiv-käitumusliku teraapia nime all. See raviviis on psühhoteraapias oluliseks osutunud kahel põhjusel. Esiteks on Becki kirjeldatud ja tema järeltulijate poolt edasi arendatud depressiooniravi läbinud põhjalikud teaduslikud katsed ning need on kinnitanud selle teraapia edukust erakordselt suure hulga depressioonijuhtude ravis. See on osutunud sama tõhusaks kui kõige paremad alternatiivsed ravivõtted (välja arvatud kõige raskemad juhud, mil läheb vaja ravimeid), kuid peale selle lubavad uuringud väita, et kognitiiv-käitumusliku teraapia abil depressioonist vabanenud inimestel kordub see edaspidi väiksema tõenäosusega kui inimestel, kellel on depressioon välja ravitud muude ravivõtetega (nagu näiteks antidepressantidega). Teiseks on selgunud, et psühholoogiliste probleemide taga on kindlad mõttemallid, mistõttu nendega tegelevad ravivõtted on väga häid tulemusi andnud. Seega on välja töötatud konkreetsed kognitiiv-käitumuslikud teraapiad ärevushäirete, nagu paanikahäire, generaliseerunud ärevus, lihtfoobiate ja sotsiaalfoobia, sundhäirete ja hüpohondria, samuti teiste seisundite, nagu hasartmängusõltuvuse, alkoholi- ja narkosõltuvuse, söömishäirete nagu buliimia ja õgardlikkuse jaoks. Kognitiiv-käitumuslikku teraapiat on edukalt rakendatud ka väljapool psühholoogiliste häirete ravi: see on andnud häid tulemusi nii madala enesehinnangu kui ka abieluprobleemide korral.
Peaaegu 10 protsenti rahvastikust on vähemalt kord elus depressiooni kogenud, üle 10 protsendi on neid, kes kannatavad mõne ärevushäire all. Paljudel teistelgi on raskeid psühholoogilisi probleeme. Väga tähtis on välja töötada tõhusad raviviisid. Aga isegi siis, kui terapeute on piisavalt, jääb endiselt alles probleem, et teraapia on kallis ega pole kõigile kättesaadav. Kuigi paljud inimesed saavad sellest puudujäägist üle ennast ise aidates, kaldutakse enesetunde parandamise nimel tegema just neid asju, mis ei kõrvalda probleemi, mõnikord hoopis teravdavad seda. Näiteks jääb lagedakartust põdev inimene ärevushoo kartuses pigem koju, et hoiduda võimalikust ärevushoost; buliimia all kannatav inimene loobub söömast kõiki vähegi rammusamaid toite. Ehkki selline strateegia võib lahendada vahetu kriisi, jääb põhiprobleem alles ja tulevaste raskustega toimetulekuks ei ole sellest tegelikult mingit abi.Seegaontegemistmitmekordseprobleemiga: tõhusadraviviisid on küll välja töötatud, aga need ei ole kõigile kättesaadavad; ennast ise aidata üritades tehakse olukord sageli hoopis hullemaks. Viimastel aastatel on kognitiiv-käitumuslikud terapeudid sellele olukorrale reageerinud. Nad on avaldanud kognitiiv-käitumusliku teraapia alused ja põhimõtted käsiraamatutena. Need käsiraamatud esitavad teraapia tegevuskava, mille inimene ise läbi töötab, et oma probleemist võitu saada. Niimoodi on kognitiiv-käitumusliku teraapia võtted kõigile huvilistele kättesaadavaks tehtud.
Eneseabiraamatud ei asenda mitte kunagi terapeute. Paljud inimesed vajavad individuaalteraapiat kvalifitseeritud terapeudilt. Tõsi on seegi, et vaatamata kognitiiv-käitumusliku teraapia headele tulemustele ei toimi see ometi iga inimese puhul ja alati on neid, kes vajavad teistsugust ravi. Vaatamata sellele, et eneseabi käsiraamatute kasutamise analüüs on alles algstaadiumis, osutab seni tehtud töö, et taolised käsiraamatud aitavad paljudel inimestel kõrvalise professionaalse abita hakkama saada. Paljud inimesed kannatavad vaikselt aastaid. Mõnikord ei leita pingutustele vaatamata vajalikku abi. Mõnikord ei luba piinlikkus- või süütunne oma probleemist kellelegi rääkida. Nende inimeste jaoks on kognitiiv-käitumusliku eneseabi käsiraamat päästenööriks paranemisele ja paremale tulevikule.
Professor Peter Cooper
The University of Reading
I OSA
Püüame aru saada,mis toimub
1.
Mis on ärrituvus ja mis on viha?
Küllap on meil omajagu õiguski, kui me ärrituvuse ja viha vahel vahet ei tee, kuna nad on sageli teineteisega tihedalt seotud. Ometi on neil ka erinevusi. Lugege järgmisi lugusid:
„Olin kord õhtul sõpradega pubis, kus ajasin tagaukse kõrval istudes juttu. Oli november ja väljas oli juba üsna külm. Keegi sisenes tagauksest ja jättis selle poikvele, nii et ma pidin tõusma, et uks kinni panna. Ma ei pannud seda eriti pahaks. Veerand tunni pärast tuli järgmine inimene, kes samuti ei pannud ust korralikult kinni. Niisiis tõusin uuesti ja läksin panin ukse kinni. Natukese aja pärast kordus sama lugu kolmanda inimesega. Panin ukse kinni, aga mõõtsin teda pika pilguga. Vaevalt ta seda üldse tähele pani, sest selle ajaga oli ta juba baarileti ette jõudnud, nii et mina jäin talle kuklasse jõllitama. Õige pea juhtus see neljandat korda – asi oli selles, et ukse sulgumismehhanism oli katki läinud. Igatahes sel korral ütlesin sisse tulnud tüübile: „Äkki paneksid ukse ka enda järel kinni!” Tema vaatas
