halvaks läinud. Igatahes olin talle päev läbi talle korrutanud, et ta toa ära koristaks, aga ta ei teinud seda. Alati oli tal vaja midagi enne ära lõpetada. Niisiis, kell oli umbes seitse õhtul, mina olin all ja Rachel ülakorrusel. Olin viis või kümme minutit tagasi poest tulnud. Majas valitses vaikus, nii et ma mõtlesin, et võib-olla on Rachel otsustanud teha seda, mida ema talt palunud oli ja hakanud tuba koristama. Seega läksin üles, et teda kiita ja öelda, et ta on tubli tüdruk, et mul on tema üle hea meel ja et tuba näeb palju kenam välja ja nii edasi. Üles jõudes nägin, et Rachelit ei olnudki toas, tuba aga oli räpasem kui eales varem. Lühidalt, Rachel istus vannis ja pesi pead. Tormasin tema poole. See oli viimane piisk. Ta polnud kogu vaheaja sõrmegi liigutanud, ta ei olnud võtnud vaevaks isegi oma tuba koristada, ja seal ta nüüd istub vannis nagu väike proua ja peseb minu šampooniga juukseid! Lärmasin kümme või viisteist minutit, lihtsalt õiendasin ja karjusin. Kogu vaheaja pinge purskas korraga välja. Vaene laps istus kivistunult ja ma ei kujuta ette, mida naabrid võisid arvata.”
Kas see oli õigustatud? Vast mitte.
Ja nüüd teine lugu, milles 46aastane Paul rääkis oma 12aastasest pojast Johnist.
„Teate, ma olen tema heaks alati teinud kõik, mis minu võimuses. Tean seda omast käest, et kui ei pööra õppimisele ja haridusele õigel ajal tähelepanu, on vanemast peast ilma selleta palju raskem hakkama saada. Nii ma ei väsi talle kordamast, kui tähtis on koolis tähelepanelik olla ja koju jõudes ülesanded korralikult ära teha. Tema muidugi kinnitab, et teab ise ja räägib mulle, et teleka ees koolitükke tehes saab ta paremini keskenduda. Ma olen näinud, kuidas see käib. Seal ta istub, suu poolavatud, jõllitab telekaekraani ja heidab aeg-ajalt pilgu sellele, mida ta tegelikult tegema peaks. Arvab vist, et petab mu sedamoodi ära. Ta mõtleb, et ma usun, et ta teeb koolitükke. Igatahes oli nii esmaspäeval, samuti teisipäeval, nagu ka kõigil muudel päevadel. Kui ta oli kolmpäeval oma vihikud kotti pannud, öeldes, et kõik sai tehtud, käskisin tal need mulle ette näidata. Vaatasin tema matemaatikavihikut, kus ta pidi kakskümmend tehet tegema. Seal olid kõik tehted ühest kahekümneni reas, mõni neist oli tehtud, jumal teab, kas õigesti või valesti, igatahes oli näha, et pooled arvutused olid tegemata. Ta polnud isegi üritanud neid teha. Vastuste asemel olid tühjad kohad. Läksin marru ja andsin talle vastu kõrvu. Ta istus minu vastas, hirmunud ja juhmi näoga, mina aga andsin talle kõrvakiilu, nii et ta oleks äärepealt toolilt maha kukkunud, ma ei hakanud tema peale sõnu raiskama, kamandasin ta lihtsalt üles voodisse. Pärast seda pole ma temaga enam rääkinud, aga see juhtus juba kolm päeva tagasi.”
Kas see on õigustatud? Jällegi võib-olla mitte. Aga väga lihtne on neid kritiseerida, öelda, et kummagi vanema reaktsioon ei olnud õigustatud, sest see oli nende viha esile kutsunud sündmusega võrreldes tasakaalust väljas. Mõnikord löövad emotsioonid nii üle pea, et inimene ei saa isegi aru, mis on õigustatud, mis mitte. Mõlemad siinkirjeldatud vanemad tahtsid tõsimeeli ja siiralt oma lastele kõige paremat. Mõnikord kuhjub frustratsioon sellisel määral, et see muutub talumatuks. See polnud kummagi vanema jaoks esimene taoline juhtum. Mõlemad olid edutult proovinud igasuguseid võtteid. Nüüd nägid nad, et tulemust pole neil praegugi – aga nad nägid sedagi, et miski tõukas neid tegema asju, mida nad ei oleks sugugi teha tahtnud.
• Ärrituvus ja viha võib avalduda mitmel moel. Need on emotsioonid, mida enamik inimesi on kogenud.
• Viha tundmises pole iseenesest midagi viltu; mõnikord on see täiesti õigustatud. Aga ülereageerimine, olukorra suhtes ebaproportsionaalne käitumine on kriitikat väärt. Ja mõnigi kord oleme ise enda kõige karmimad kriitikud.
• Mõiste „ärrituvus” sisaldab vihjet õigustamata reaktsioonile. See tähendab, et inimene on pire ja pahur ka siis, kui selleks pole põhjust. Sellise inimese käitumine ei tee õigustatuse proovi läbi. Inimesi kritiseeritakse selle eest peaaegu alati, kui nad on ärrituvad. Siingi oleme endi suhtes kõige karmimad kriitikud.
• On aegu, kui frustratsiooni tõttu või muul põhjusel tekib meil väljapääsmatuse tunne. Sellistel puhkudel ei suuda me otsustada, mis on õigustatud. Ja siis teeme asju, mis antud hetkel tunduvad õigustatud, aga mis hiljem – kui otsustusvõime tagasi tuleb – meid kohutavad.
Enamik meist on kriitilised ärrituvate ja põhjendamatult vihaste inimeste suhtes, justkui oleks nad sellised sihilikult, et meie elu ära rikkuda. Ja mõistagi pole kuigi tore ärrituva ja põhjendamatult vihase inimesega koos elada. Seejuures kipub meil meelest minema, et ärrituval ja vihasel inimesel endalgi pole sugugi mõnus selline olla! Väga palju on inimesi, kes ärritumise ja vihastamisega on oma elu ära rikkunud. Neile ja nende lähikondsetele ongi käesolev raamat kirjutatud.
2.
Mis meid vihale ajab?
Väga oluline on teada saada, mis teid vihale ajab, sest kui tahate oma vihaga midagi ette võtta, tuleb just sellest alustada. Teades, mis asjad meid vihastavad, saame neid vältida (kui see on võimalik!) või välja mõelda, kuidas oleks parem reageerida nendega kokku juhtudes.
Mida me siis otsime? Räägitakse, et inimesed on erinevad, aga tegelikult on asju, mis igas inimeses viha tekitavad. Tuletage meelde esimeses peatükis öeldut, et viha iseenesest pole midagi lubamatut, kuni see on sündmusega kooskõlas. Halvasti tuntakse end siis, kui juhtunule reageeritakse ebaproportsionaalselt, kui ollakse põhjendamatult käre, vihane selle peale, mis enamikku inimesi lihtsalt natuke ärritaks, minnakse täiesti endast välja mõne asja pärast, mille üle enamik inimesi ainult veidi pahandaks.
Mis meid siis vihale ajab? Põhjused võib jagada kolmeks: ärritajad, kahjud ja üleastumised.
Ärritajad
Elus on lõpmatult palju ärritajaid. Hiljuti oli mul juttu Pamiga, kes ütles, et ei suuda enam taluda seda, kuidas tema mees sööb. Naist ajas lihtsalt marru, kuidas mees toitu närides valjusti matsutas. Nagu sageli juhtub, pani ta nüüd, mil oli seda märganud, matsutamist tähele igal söögiajal, ja see tegi olukorra kümme korda hullemaks. See sümboliseeris kõike, mis naise arvates oli valesti nii mehe (enesekeskne, ahne) kui ka nende abielu juures (naise arvates oli mees temast täiesti erinev inimene). Ärritada võib nina luristamine, nuuskamine, köhimine. Tean seda omast käest. Koolitusi läbi viies tuleb mul mõnikord veeta kolm päeva umbes tosina inimesega. Juhtub, et kaheteistkümnest osalejast ühel on krooniline kuiv köha, mis kestab kõik need kolm päeva ja kauemgi veel. Mind on see alati kohutavalt ärritanud. Köha võib olla õige vali, mõnikord paistab inimene tahtlikult kõvasti köhivat just sel hetkel, kui mul on midagi eriti olulist selgitada! Mul tuleb öeldut korrata ja kogu efekt läheb kaotsi. (Ma ravisin end sellest tundlikkusest terveks, saades aru, et väga sageli oleks köhijal olnud täielik õigus nendeks kolmeks päevaks haiguse tõttu hoopis koju jääda. Seega hakkasin tema köhivat kohalolekut võtma kui komplimenti iseendale: tõendina sellest, et ta lihtsalt ei raatsinud koolitusest loobuda. On see tegelikult tõsi või mitte, ei lähe mulle korda. Mulle tundub, et see on tõsi – või vähemalt võib tõsi olla – ja ma olen sellega rahul.) Üks suurepärane ärrituse allikas on naabrid. Korterid ja linnamajad pakuvad mitmesuguseid võimalusi üksteise ärritamiseks. Pärast abiellumist elasime naisega majas, kus oli kuulda, kuidas naabrid pistikuid seinakontakti sisse panid ja välja võtsid, see kostis nii hästi, nagu oleksime olnud nendega ühes toas. See ei ole iseenesest veel kuigi suur ärritaja, aga leidub hulganisti võimalusi tõsiseks ärritamiseks: vali muusika, kõrgendatud hääled, pildikonksude jaoks seintesse aukude toksimine, meisterdamisega kaasnevad helid, pallimängud tänaval (ja teie aias) ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii juhtub küllalt sageli, et naabrite tekitatud alaline ärritus teeb inimeste elu õnnetuks.
Kahjud
Teised
