sama mis pange vett juurde valada!) Põhiline on teha seda, mis teie arvates olukorraga sobib. Käesoleval juhul otsustas ema, et tema käitumine oli õige, sest tema laps ei oleks pruukinud sobivat ravi saada, kui ta oleks teinud asjast suure numbri. Ta arvab siiamaani, et käitus õigesti. Samamoodi saame ka tagantjärele enda peale vihaseks, kui arvame, et me ei ole käitunud õigesti. Taas, oluline on käituda olukorrale vastavalt ja teha seda, mida peate konkreetses olukorras õigeks. (Edaspidi vaatame, miks meie otsus mõnikord viltu läheb, mistõttu sel juhul raskelt eksime.) Joonis 4.2 näitab sama mudeli rakendamist teises olukorras. Peamine erinevus on selles, et siin polnud pidurid piisavalt tugevad, et hoida vaos viha, mida Sue tundis. Seepärast sai viha piduritest lihtsalt võitu ja pani Sue vahutama ning märatsema. Tegelikult tegi see Suele karuteene. Nii ta seda olukorda kirjeldas – ta läks lihtsalt endast välja, teiste sõnadega, kaotas kontrolli. Aga kui see oli tõesti nii, miks ei võtnud ta siis lihanuga (olid nad ju ikkagi köögis!) ega pussitanud oma poega? Tema pidurid töötasid teatava piirini, aga suhteliselt nõrgal tasemel; või toimisid pidurid suhteliselt hästi, aga kruusi lõhkumine tekitas nii suure viha, et see blokeeris kõik pidurid.
Joonis 4.2 Kruus kukub katki
Jälgigem sama mõttekäiku Steve’i juhtumi ja lahtijäetud pubiukse näitel. See sobib joonisel 4.3. esitatud mudeliga.
Pealtnäha on see juhtunu täpne kirjeldus. Aga kui meelde tuletada tegelikku olukorda, nagu seda esimeses peatükis kirjeldati, siis on näha, et olen jätnud kõrvale tõiga, et see oli viies kord, mil uks poikvele jäeti. Kõik neli eelmist korda olid pange natukesehaaval viha lisanud. Niisiis, kui viies inimene tuleb ja oma kulbitäie lisab, on pang pilgeni täis ja valmis üle voolama – ja Steve lajatabki kogu kapatäie viha viiendale. Teile ehk meenub, et Steve ütles lugu jutustades, et ohver oli üsna väikest kasvu mees. Aga mis siis, kui ta olnuks meeter üheksakümmend ja tugeva kehaehitusega? Võimalik, et see oleks Steve’i pidurdanud! Enamik inimesi ei hakka tüli norima endast kaks korda suurema inimesega.
Joonis 4.3 Lahtijäetud baariuks
On ülimalt tähtis aru saada, et viha kuhjub, kuni hakkab üle ääre ajama. Müügiagent Adrian rääkis mulle, kuidas ta oli töö asjus pidevalt kodunt eemal, tuisates nädalate kaupa mööda maailma eksootilisi paiku. Adriani äraolekul tekkis tema kaunitarist naisel üks suhe teise järel. Viimaks hakkas Adrian teda kahtlustama ja pärast pikka pinnimist tunnistas Jenny, et üht-teist on juhtunud küll. Adrian oli sellest sügavalt solvunud, kuid arvas, et ta saab hakkama ja ütles naisele, et kui too talle kõik üles tunnistab, on ta valmis uuesti alustama. Nii tunnistas Jenny õhtu jooksul üles neli armulugu. Naine rääkis tasapisi ja taktitundega ja Adrian suutis järk-järgult leppida sellega, mis oli juhtunud. Nad läksid voodisse, olles otsustanud, et saavad juhtunust üle ja alustavad otsast peale. Aga Jennyle meenus veel viieski lugu ja kui nad hommikul ärkasid, tunnistas ta sellegi puhtsüdamlikult üles. Adriani jaoks oli see viimane piisk, mis pani pange üle voolama, ja nad läksid lahku.
Nüüd peaksite olema valmis analüüsima, mis teid ärritab ja vihale ajab.
• Võite kerge vaevaga leida mitmeid ärritajaid, sest enamiku jaoks on rohkem kui üks asi, mis neid vihastab.
• Võite isegi suuta hinnata, kui vihaseks mingi ärritaja teid tavaliselt teeb, kasutades selleks kümne punkti skaalat, kus kümme tähistab teie jaoks nii suurt viha kui üldse võimalik!
• Võib-olla oskate nimetada pidureid, mis mängu tulevad: nii teie sisemised (moraalsed tõekspidamised ja endale seatud käitumisreeglid) kui ka välised pidurid (tagajärjed, mis teile ülereageerimise korral osaks saavad).
• Võite mõtiskleda ka selle üle, kuidas te varem olete reageerinud, kui need ärritajad on teie viha vallandanud.
Te ei pea seda praegu tegema, kui te just ei taha, edaspidi vaatame, kuidas neid asjaolusid hoolikalt analüüsida ja mida teha siis, kui olete oma analüüsiga lõpule jõudnud. See võib olla tänuväärne ettevõtmine. Aga nüüd võiks mõelda, milliseid küsimusi üldse esitada.
• Võime luua mudeli, mis seletab, kuidas tekib viha ja kuidas vallanduvad sellele järgnevad reaktsioonid.
• Seda tasub teha, sest siis saame analüüsida nii enda kui ka teiste käitumist ja reaktsioone. Kui me seda kõike teame, on meil võimalik sekkuda ja vähendada meisse kogunenud viha – enamgi veel, me võime muuta oma reageerimist. Just neid reaktsioone peetaksegi silmas, kui räägitakse ärrituvusest ja vihastamisest.
• Käesoleva raamatu käigus arendame seda mudelit edasi. Siiani on kõige tähtsamad mõisted olnud ärritaja (mis meie viha vallandab); viha ise (mis võib vähehaaval kasvada, nagu saab pange vett juurde valada); pidurid (mis takistavad meid vihale voli andmast); ja reaktsioonid (mis võivad ulatuda eimillestki – kui me täielikult oma viha kontrollime –, kuni hukatuslike reaktsioonideni, mil me ei suuda end üldse valitseda.)
• Tähtis on see, et pole vaja oma viha valla päästa. Sageli teeb viha vallapäästmine selle ainult hullemaks. Parem on lasta vihal vaikselt vaibuda, nagu vesi lekkivast pangest välja nõrgub.
5.
Miks teised ei vihasta asjade peale,mis mind endast välja viivad?
Kui me saame asjade käiku nii kenasti ja korralikult kavandada, nagu eelmises peatükis kirjeldatud, siis võiks arvata, et see, mis vallandab viha ühel inimesel, vallandab selle ka teisel. Ja laias laastus see nõnda ongi. Näiteks ei meeldi enamikule inimestest, et teised nende peale karjuvad või neid kiruvad. See ajab neid vihale, see on ärritaja, mis vallandab viha. Enamikule inimestest ei meeldi, kui keegi varastab nende asju, seegi võib olla viha vallandavaks ärritajaks. Enamikule inimestest ei meeldi lõpututes liiklusummikutes istuda. Seegi ajab inimesi vihale, ühte rohkem, teist vähem.
Aga tõsi on seegi, et inimesed reageerivad ärritajatele erinevalt. Näiteks võib üks inimene vihastada, nähes teismelisi oma maja juures jalgpalli mängimas, samas kui teine arvab, et see käib kogukonnaelu juurde.
Selles asi ongi. Kõik sõltub sellest, kuidas meie näeme kõnealust sündmust. Kui me suhtume sellesse vaenulikult, siis päästab see meie viha valla. Kui me suhtume sellesse sallivalt ja heatahtlikult, siis seda ei juhtu.
See ei tähenda, et peaksime vaatama kõikidele asjadele sallivalt ja heatahtlikult. Nagu edaspidi näeme, võib viha olla väga kasulik ja edasiviiv. Aga kõigepealt vaatame, kuidas inimesed ärritajatele reageerivad.
• Miks ajas pikk ooteaeg polikliinikus ühe inimese vihale, aga teist samal ajal mitte? Vastus: esimese inimese arvates oli äärmiselt hoolimatu ja häbematu, et arsti vastuvõtule, mis kestis kolm tundi, olid kõik inimesed kella kaheks kohale kutsutud. Ta arvab, et inimesed peaksid üksteise suhtes rohkem hoolivust üles näitama. Teine inimene ütleb: „Aga see on ju alati nii olnud” ega ootagi inimestelt paremat suhtumist.
• Miks viivad tema kodu juures jalgpalli mängivad teismelised ühe inimese täiesti endast välja, aga tema naabrit ei sega pallimäng sugugi? Vastus: esimese inimese jaoks annab mänguga kaasnev kära tunnistust sellest, et üksteisega piisavalt ei arvestata, aga samal ajal tuletab see meelde, et elab kehvemas piirkonnas, kui tahaks. Teine inimene näeb selles sõbraliku ja pulbitseva kogukonnaelu lahutamatut osa.
• Miks
