mure oli, et saaks aga endale joogi sisse kallata, nii et kellestki teisest selles pubis ei hoolinud nad karvavõrdki. Igatahes tabas mind äkitselt nagu välk. Ma küll otse ei äsanud tollele tüübile, aga kargasin püsti, kukkusin karjuma ja õiendama, suskasin talle sõrmega kõhtu ja nimetasin teda kõigi inetute sõnadega, mis päikse all olemas. Ta oli kõigest üks väike vennike. Ja naljakas oli see, et ta ei teinud muud kui sama, mida too esimene tüüp. Lihtsalt jättis ukse lahti.”
Võrrelgem lugu, mille rääkis 28aastane Steve, 45aastase Davidi jutustatud looga.
„Oli kolmapäeva õhtu ja me läksime neljakesi linna India restorani sööma. Mina, mu naine ja meie kaks last. Parkisime auto kõrvaltänavale, kell võis olla kaheksa ringis õhtul, kõndisime ümber nurga restorani ja sõime korraliku kõhutäie. Olime selles restoranis esimest korda, tundsime end hästi, naersime ja tegime kõige üle nalja, isegi selle üle, kui paksud ja uued on vaibad, igatahes veetsime ülimalt mõnusalt aega. Kui siis poole kümne või kümne paiku kõndisime ümber nurga tagasi tänavale, kuhu olime oma auto jätnud, kuulsime ilmatumat raksatust ja puruneva klaasi klirinat. Ainult et see ei olnud klaasiklirina moodi, see oli palju tugevam, valjem. Vaatasime klirina suunas ja nägime, et üks tüüp on pistnud pea meie auto kõrvalistuja aknast sisse ja tema kõrval seisab teine tüüp. Esimesel hetkel ei saanud ma arugi, mis toimub, siis taipasin, et heli, mida kuulsime, oli puruneva akna klirin, ja nood kaks varastasid parasjagu minu autoraadiot. Igatahes käis minust läbi kogu see tunnete virrvarr mis taolisel juhul ikka, hüüatasin, mitte küll väga valjusti, ja jooksin nende poole. Üks neist nägi mind ja pani plehku, jättes teise tüübi mu stereot lahti kangutama. Kui kohale jõudsin, oli ta alles peadpidi autos. Haarasin temast kinni ja tõmbasin ta välja – ma ei hoolinud sellest, et killud oleks võinud ta pead vigastada – ja surusin ta jõudu kokku hoidmata vastu maad. Selleks ajaks oli mu naine kohale jõudnud ja manitses mind rahu säilitama, üks lastest oli juba võtnud mobiili ja helistas politseisse. Poiss, kelle ma autost välja sikutasin, oli vaevu kuusteist, aga ma hoidsin teda pikali maas ja kõige parema meelega oleksin ta ära kägistanud. Mida nad enda arvates tegid, mõtlesid lihtsalt, et lähevad teise inimese vara kallale ja võtavad selle endale? Istusin talle kaksiratsi otsa ning kuni politsei saabumiseni hirmutasin teda ja rääkisin, kui vilets ja tühine mutikas ta on. Selle aja sees jalutas meist mööda pool tosinat inimest, aga mul oli sellest kama kõik. Kui politsei kohale jõudis, nad vähemasti paistsid minu poolele asuvat, panid kõik üksikasjalikult kirja ja viisid kuti oma autosse.”
Kumb lugu teie arvates illustreeris ärritumist ja kumb viha? Minu arvates näitab ärritumist esimene lugu, viha teine. Aga neist näidetest koorub teinegi, märksa olulisem küsimus: kummal juhul oli reaktsioon õigustatud? Või kui teie arvates oli mõlema mehe käitumine õigustatud, siis kumma puhul oli see rohkem õigustatud?
Minu arvates oli rohkem õigustatud selle mehe käitumine, kes püüdis kinni tema autoraadiot varastada üritanud tegelase. Aga võibolla ütlen seda seepärast, et olen ise olnud samasuguses olukorras: olles veetnud mõnusalt aega väljas einetades, avastasin oma auto juurde tagasi tulles, et aken oli sisse löödud ja raadio varastatud. Ausalt öeldes ma ei tea, mida ma oleksin selle vargapoisiga teinud, kui oleksin ta teolt tabanud. Niisiis, mulle tundub, et mina isiklikult ei mõista Davidit hukka. Teiselt poolt, küllap olen minagi tahtmatult ukse lahti jätnud ja arvatavasti sellega mõnd inimest ärritanud – eriti kui ma olen juhtunud olema just see viies inimene, kes seda õhtu jooksul teinud oli. Seepärast ütleksin, et mees, kes tolles situatsioonis nii agressiivselt käitus, reageeris ehk liiga ägedalt. Olnuks mõistlikum, kui Steve poleks oma ärritust nii pikalt tagasi hoidnud, vaid palunud viisakalt teisel, kolmandal ja neljandal inimesel uks enda järel kinni panna. Aga ta oli ju mitu napsu võtnud, seega olid tema pidurdusmehhanismid viienda inimese tuleku ajaks nõrgenenud. Ja nagu Steve ütles, viies klient oli kõhetu kutt, nii et ilmselt mängis seegi juhtunus oma osa. Kui näeme kedagi agressiivselt või vaenulikult käitumas, siis püüame esimese asjana otsustada, kas seesugune käitumine on õigustatud. Kui see on meie arvates õigustatud, siis me ilmselt ei nimeta seda inimest ärrituvaks; küll aga nimetame nii inimest, kes on kuri, vihane või agressiivne ilma mõjuva põhjuseta. Kui meile tundub, et inimesel on õigus olla vihane või agressiivne, on meie arvates kõik korras. Seega, kui Davidi viha on meie arvates õigustatud, ei süüdista me teda selles, et ta varast kuni politsei tulekuni vastu maad surus. Võime pidada seda asjakohaseks reaktsiooniks. Teiselt poolt, kui ta oleks hakanud sõimu saatel 16aastase nooruki pead vastu kõnniteed taguma, oleksime pidanud seda liialdatuks ja ülekohtuseks. Seega, kui tahame määratleda ärrituvust, võiks see olla midagi sellist: õigustamatult negatiivne reageerimine olukorrale. Kelle silmis õigustamatult? Muidugi mõista meie silmis. Siit probleemid algavadki, sest igaühel on õigustatuse ja õigustamatuse kohta oma arvamus. Pealegi võib meie arusaam olla üsna ähmane. Mul on senini meeles, kui nägin esimest korda filmi „Lendas üle käopesa”, kus õde Ratched piinab vaimuhaigeid patsiente, keda juhtis Jack Nicholsoni kehastatud kangelane. Kahtlemata tundsid patsiendid juba poole filmi pealt õde Ratchedi vastu antipaatiat, aga pooltki mitte nii palju kui filmivaatajad. Sel hetkel, kui õde Ratched oli üht patsienti eriti jõhkralt kohelnud, ei suutnud Jack Nicholsoni kangelane seda enam taluda, haaras õest kinni ja surus ta põrandale, üritades teda surnuks kägistada. Kinos hüppas pool saali püsti, julgustas teda ergutushüüetega, lootes, et ta jõuab töö lõpule viia enne, kui õde Ratchedile appi tõtanud meessanitarid kohale saabuvad. Ta ei jõudnud, temast saadi jagu ja me kõmpisime kurvalt kinost välja. Ehkki õde Ratchedi käitumine oli äärmuslik, oli ka Jack Nicholsoni tegelase reaktsioon mõnevõrra tasakaalust väljas. Mõistagi varjutab taolisel juhul meie otsust see, et asi toimub kinolinal ja mitte tegelikkuses. Aga probleem ongi just nimelt „otsustusvõime ajutises varjutamises”, sest paraku ei juhtu seda mitte ainult kinolinal, vaid ka päriselus. Taolistel puhkudel me külvame end üle pideva kahetsuse ja enesekriitikaga. Ütleme, et „ma reageerisin üle” või „ma ei saa aru, mis mulle sisse läks”. Meil on tunne, et meie reaktsioon polnud juhtunuga vastavuses, ei olnud õigustatud.
Need ongi käesoleva raamatu teemad. Kuidas suuta alati – või peaaegu alati – reageerida negatiivsetele sündmustele nii, et see oleks juhtunuga tasakaalus? Niimoodi, et meie ise ja teised saaksid öelda, et see on õigustatud?
Peatume korraks viha ja ärrituvuse mõiste selgituse juures. Sõna „ärritunud” vihjab ärritatud inimese mõõdukale reageerimisele, mis võib olla verbaalne, aga pole enamasti füüsiliselt agressiivne. Kummatigi kipume ärritatud inimese käitumist taunima, sest arvame, et tema reaktsioon pole õigustatud. Teisalt aga, viha võib esile kutsuda hoopis vägivaldsema reaktsiooni. Mees, kes varga vastu maad surus, oli vihane. Ometi ei tõtta me vihahoogu sattunud inimest hukka mõistma, kui peame tema viha õigustatuks.
Tegelikult mõnikord meile lausa meeldib, kui keegi vihaseks saab, kui ta on meie poolel. Margaret Thatcheri kohta räägitakse sageli, kuidas ta oma Euroopa kolleege paika pani, seistes sellega brittide õiguste eest. Ma ei ole kuulnud, et keegi selle pärast kurtnud oleks. Tema järeltulijat John Majorit, teiselt poolt, kirjeldati palju hallima kujuna (täpselt nagu satiirilises Spitting Image programmis): ta oli lausa nii hall, et ei suutnud kellegi peale õieti vihastadagi. Kas see kirjeldus ka õige oli, see on teine teema. Ei olegi tähtis, kas see oli õige või vale, igatahes tuli see talle kahjuks. Enamgi veel, seda negatiivset kuvandit John Majorist teravdasid kuulujutud, et eraelus võib ta olla üsnagi ärrituv – valmis käratama ka siis, kui see ehk õigustatud ei ole. Taas on iseküsimus, kas seegi kirjeldus õige on, aga ta illustreerib tõsiasja, et inimestele ei meeldi mitte see, kui teised saavad vihaseks, vaid see, kui nad käituvad viisil, mis ei ole põhjendatud ega vasta olukorrale.
Selle peatüki lõpetuseks vaadakem, mida te arvate järgmisest kahest loost. Esimese rääkis mulle 34aastane Anne sellest, kuidas ta oma 12aastase tütrega läbi saab.
„Selle nädala kõige suurem madin minu ja Racheli vahel oli teisipäeva õhtul. Muidugi oli vaheaeg juba poole peal, aga vaheajal käib
