Ühel hetkel oli lauatagune tühi. Mulle see variant meeldis. Justkui mingi koorem oleks õlgadelt langenud.
Ajasime Timeliga juttu ja ühel hetkel kella vaadates näitas see juba varahommikusi tunde. Köögist olid kõik lahkunud. Patsipunutud habemega mees jättis hüvasti ja Timeli keeras pubi ukse lukku. Aitasin tal koristada ja toole lauale panna. Siis kõlas koputus aknale. See oli seesama habepats.
„Jou, kuule vend, kas sina tulid rattaga?” küsis ta, kui Timeli oli ukse avanud.
Mina jah, olin selle pubi kõrvale lambiposti külge aheldanud.
„Sorri, mees, aga see on kellelegi ette jäänud,” vangutas habe kaastundes pead.
Astusin trepilt paar sammu allapoole ja vaatasin kohta, kuhu olin oma ratta jätnud. Jah, see oli kannatada saanud. Keegi oli esiratta sisse tagunud. Mu truu sõber rippus nagu poodu posti küljes, esiratas kurvalt kõveras.
Ma kehitasin õlgu.
„Ei teagi, mis seal ikka. Teinekord olen targem.”
Esiratta vahetamine polnud ju probleem, kuid see maksis raha. Pealegi oli ratast tüütu koju tassida. Kes see olla võis? Ükskõik kes. Politseisse ei ole mõtet selle jutuga minna. Linnatänavatel öösiti kolades olin ikka ja jälle kohanud rattaid, mida oli väänatud ja katki pekstud. See oli risk. Vihastama panev, aga kaua sa ikka vihastad, kui see midagi ei muuda.
„Issand, see on küll Riku käekiri, nad teevad seda kogu aeg,” pomises Timeli.
„Sa arvad? Tema?” küsisin ja tundsin jälle, kuidas viha minus võimust võtab.
„Ta räägib pidevalt, kuidas nad neid rattaid taovad. Kiitleb, mida jälle korda on saatnud. Idioot, ikka täiega!”
Aga Riku ei saanud vist aru, et ma olin selle lahingu võitnud hoolimata sellest, et ta mu ratta ära lõhkus. See oli nagu halva kaotaja kättemaks. Ta näitas, et ta teadis, et ta kaotas. Mis läheb mulle korda ratas, kui mul on uus ja huvitav tuttav. Timeli. Mine tea. Iga kell rohkem väärt kui see esimene ratas.
„Okei, ma lähen. Olge ettevaatlikud. Võtke takso … Või siis jah,” habepats vaatas mu ratast. „Kaugel elad?”
„Siinsamas, üleval Tähtveres, kilomeeter ehk, küll ma saan. Ole tänatud!”
Ta läks. Kui selline ikka tagaruumis moraalselt toeks on, siis ei oleks ju pubitööl vigagi. Ta oli üks suur mägi. Jõujuurikas paistis olevat. Suured kämblad, suur kere, suur kõht. Niisama sellisega ei keksi. Muhe vend.
„Oota korraks, ma panen tuled kinni,” Timeli hüppas veel kord sisse ja üksteise järel kustusid lae-, siis seinavalgustid.
Väljas valgenes. Oli varahommik.
Me kolistasime mu rattaga mäest üles ja läbi pargi mu uue kodu poole. Ma olin Timelilt küsinud, kui kaugele tal minna on. Ta oli öelnud, et linnaserva. Pakkusin talle, et ta võib ka minu juures ööbida. Ilma tagamõtteta. „Ma olen suur tüdruk juba,” oli ta selle peale vastanud.
Oli augustikuu lõpp, aga puud olid veel rohelised. Üksnes mõnel kastanil oli leht või paar kollaseks tõmbunud. Järsku. Üleöö.
„Mis meil sellest väljaminekust sai?” küsis Timeli, kui me pöörasime mu kodutänavasse.
„Meil sai nii, et läheme,” vastasin. Mul oli üks mõte.
Timeli kõndis mulle vastu külge. Tundsin tema õlgadele heidetud kampsuni all midagi pehmet. Oli ilus hommik. Tühjal tänaval kajasid Timeli kontsade kõpsud ja minu ratta lõgin, kui see vahetevahel vastu kõnnitee äärekivi kolksatas. Naabrid magasid. Kusagil läheduses alustas oma hommikut punarind. Päike tõusis kirikutorni kõrvalt.
Ma avasin silmad. Väljas oli valge. Siia tuppa paistis õhtupäike, seetõttu oli veel mõnusalt hämar. Kardinad, mis me Tarvi ja mu uute sõprade abiga olime üleeile ette riputanud pärast seda, kui terve päeva tapeediga jännanud olime, muutsid päevase ärkamise selles toas mõnusaks. Läbi tuules hõljuvate hoovipuu okste paistev ja kardinamustrist läbi tungiv päevavalgus heitis tekile võbelevaid varje. Suured lehed, väikesed lehed. Rohekat karva aknakatteid läbisid lehekujulised augud, mis nüüd mu tekil oma elu elasid. Mu õlal puhkas Timeli pea. Ta üks käsi oli külje all, teine visatud üle mu kõhu. Tundsin, kuidas ta rinnakorv paisus ja kahanes hingates. Tundsin, kuidas tema ninasõõrmetest hingamisel väljuv õhk mu rannet paitas. Vaatasin, kuidas mu käekarvad liikusid õrnas õhuvoolus. Muigasin. Olin vist nagu kivis.
Kooli alguseni olid veel loetud päevad. Silitasin Timeli juukseid. Me vajusime koju jõudnuna peaaegu kohe magama. Ei mingeid pikki jutte. Lihtsalt magama. Veidi isegi koomiline. Jäime voodi peale istuma. Jäimegi. Une ajal oli riideid vähem selga jäänud. Mis ime läbi nad voodi kõrvale said? Meenus läbi une, et suudlesime pikalt. Jah … ma naeratasin. Midagi ikka oli juhtunud ka.
Väänlesin Timeli embusest välja ja kobasin maast oma pükste järele. Leidsin need voodi alt. Tõusin vargsi ja läksin läbi esiku kööki.
Kell nõuderiiulil näitas ühte. Me ei olnudki tervet päeva maha maganud. Olin veidi segaduses. Olukord oli uus. Ma olin soovinud seda kõike, kuid nüüd, kus see kõik oli nii käegakatsutav, hakkasin kõhklema. Esimene asi, mida ma eelmisele ööle tagasi mõeldes tundsin, oli kerge süümepiin. Riin. Selge pilt. Kuradi Riin. Ta meenus mulle ikka veel. Ma olin temaga nii harjunud. Olin temaga arvestanud. Ta oli olnud kindel. Kuigi ma kunagi ei küsinud seda, arvasin, et ta jääb ka ülikooli ajaks minuga. Ma ei muretsenud. Enne, kui see pauk tuli ja ta lõpuks siiski minema sõitis. Ma ei olnud temast kuulnud midagi. Ta ei olnud end ilmselt veel sisse seadnud. Võib-olla aga hoidis teadlikult suhtluses vahet, et teha asja mulle kergemaks. Või hoopis endale. Selline täiskasvanulik ja küps suhtekorraldus mulle ei istunud. Ma soovisin olla ülepeakaela armunud. Olla kui unes. Riin äratas mu valel ajal. Ma olin vale jalaga voodist välja astunud. Mul ei õnnestunud uuesti uinuda.
Vesi kahises pliidiraual. Õnneks oli siin korteris ka elektripliit. Suvel, kuigi hilisel, oleks kütmine olnud liig. Ilm oli olnud ilus. Peaaegu troopika. Tõstsin lusikaga kohvi tassi, puru pudenes siia-sinna. Ma olin veel ikka unine. Uimane.
Minu kord oli midagi välja pakkuda. Ma teadsin, et seda minult oodatakse. Ma pidin reageerima, et mitte anda teisele poolele võimalust olla pealetükkiv, mis mulle ei meeldinud.
Kuulsin läbi teenijakambrikese avatud ukse, kuidas helises telefon ja Timeli vastas unise häälega. Ta rääkis vene keeles! See tundus nii võluv. Ma sulasin. Istusin vaikselt köögis laua ääres ja kuulasin. Isa vist. Ma ei süvenenud rohkem teksti, kuulasin seda nagu muusikat. Vaikne, mahe, sametine hääl. Pehmed häälikud. Laulev heli. Timeli lõpetas kõne ja kuulsin teki kahinat ja voodi kägisemist. Küllap tõusis üles.
Ma kuulsin, kuidas ta uitas mööda esikut. Avas siin ust ja seal. Otsis ta mind? Siis ilmus ta sassis juustega pea nähtavale esikusse viivast väikesest koridorist. Ta vist naeratas kogu aeg.
„No hei! Hei!” tervitasin teda.
„Siin võib ära eksida,” pomises ta unise häälega.
Ta oli endale teki ümber keha mässinud ja see lohises pooleldi tal järel. Ta tuli sahistades otse minu juurde ja musitas mind põsele. Siis võttis mult ühe käega ümber kaela, et mind kallistada. Tekk libises hetkeks ta eest, paljastades pruuni naha. Tal olid ilusad rinnad. Ta võttis aeglaselt uuesti tekiotsast, mähkis end lapseliku põhjalikkusega sisse ja istus mu vastu köögilaua taha.
Конец
