me õnneks varahommikul kõik pudelid olime ilusasti laua alla ritta seadnud. Neid oli palju. Läksin hämarasse esikusse. Peaaegu et võpatasin, kui nägin Ilmarit seismas elutoa ukse ees ja sirutamas kätt selle lingi järele.
„Aa… ei, tere hommikut, ma ei kuulnudki, kuidas te tulite,” hüüatasin, pigem soovist tema tähelepanu köita, kui vajadusest seltskondlik olla.
„Aa, juba siin, väga hea,” kohmetus Ilmar.
Mõtlesin hirmuga, et kui ta nüüd selle ukse avab, siis mis pilt talle sealt küll avaneb. Kuhu teised läksid? Jäid nad ööseks? Küllap vedelevad kuidagi seal maas, ripakil. Ilmar saab südamerabanduse.
Ilmar aga astus hoopis uksest eemale ja ütles: „Ma tulin veel paarile asjale järele, mis verandale jäid. Aga ma saan ka teine kord tulla. Olin siin kandis ja …”
„Kui te mulle neid asju kirjeldate, siis saan need teile ju ära tuua. Iga kell. Pole probleemi. Mulle ei valmista see mingit raskust ja varsti on mul auto siin. Võin sõita ükskõik kuhu.”
Rääkisin ja mõtlesin, et räägingi end sisse. Sundisin end vakka.
„Ei. Ei pea nüüd kohe. Mul neid nii väga vaja ei olnudki. Lihtsalt nii nalja pärast mõtlesin, et võtan kaasa. Ja …”
Ilmar astus välisukse juurde. „Sa vist mõtled, et ma nüüd iga kord niimoodi tulen ette ütlemata. Aga ma arvasin, et sa alles mõne päeva pärast sisse kolid.”
„Jah, ma mõtlesin … aga eile läks siin kauem ja otsustasin ööd jääda ja proovida ära, kuidas on,” kogelesin.
Ilmar viskas pilgu kööki. Näis, nagu arutleks ta omaette, kas need pudelid olid seal enne ka või olid need tekkinud hiljuti.
„Jaa,” venitas ta siis mõttesse vajununa. „Ega ma ei tule enam. Kui vaja, siis helistan. Ja …” ta vaatas mulle otsa.
Siis selgines ta pilk ja visates reipalt pead kuklasse tõstis käe hüvastijätuks.
„Ma lähen siis. Head sisseelamist ja head kooliaasta algust ka!”
Uks langes kinni.
Tormasin kähku elutuppa. See oli küll tühi, kuid eilse peo joonistused seintel oleks tõepoolest mind suure tõenäosusega elamisest ilma jätnud. Mõtlesin, et käin juba samal päeval poes ära. Enne ma ei lahku, kui olen tapeedi ära pannud ja soditud kohad, vabandust, joonistustega kohad, üle värvinud. Lootsin salamahti ka Tarvi abile, küllap oli ta väga abivalmis.
Läksin vannituppa ja ajasin riided seljast. Pidin end värskendama. Ronisin külma „eestiaegsesse” malmvanni ja keerasin kraani lahti. Pahinal tuli algul leiget, siis juba päris mõnusat sooja vett. Keerasin veejoa enda poole ja sulgesin silmad. Vesi oli elu. Tundsin, kuidas kõht läks soojaks ja pihustist purskuvad peenikesed veenired mu nahka masseerisid. Mõnus. Siis lasin vett pähe. Keerasin kuumaks muutuva vee jahedamaks. Siis veel jahedamaks. Ma ärkasin. Käega märgi silmi pühkides märkasin äkki, et mu avatud vannitoa ukse vahelt vaatasid kaks silma. Pill! Ta oli sama ehmunud olekuga kui mina. Mu rinnakorvi alt käis läbi jõnks. Adrenaliinisüst. Täiesti tasuta. Me ei mõtle, kuidas sellistes olukordades käituma peaks. Mõtleme alles siis, kui kunagi oleme sellises situatsioonis olnud ja siis kaalume põhjalikult, kuidas järgmisel korral palja persega cool välja näha. Ja seda järgmist korda ei tule kunagi enam, ja palja persega ei ole võimalik cool olla. Mõnes teises keskkonnas ehk, aga mitte nii, et keegi tõmbab lahti peldikuukse ja avastab, et see oleks pidanud olema suletud. Oleks ma naine olnud, võib-olla siis oleks asi teisiti lahenenud. Ma oleksin võinud oma puusi hööritada ja piiluja sisse kutsuda. Ma oleksin võinud kobada ühe käega vanniräti järele, teisega üritada katta tervet keha, kuid kuna käsivarre ja käelabaga annab katta üksnes ühte kahest, siis tisse või tutti, siis oleksin ilmselt liigutanud oma kätt maru kiiresti üles-alla ja lasknud kõlada ahastaval-ähvardaval kiljumisel. Mitte sellisel nagu „Psühhos”. Mitte sellisel, kus järgmisena värvub vesi vannis verest punaseks, vaid sellisel, mis ütleb: „Ära tule, aga piilu siiski veidike veel.” Ma tegin, mis suutsin. Keerasin vee kinni ja kui ma pilgu kraanilt tõstsin, oli ukseava juba tühi.
„Sorriii!” kõlas hämarast esikust ja Pill tatsas vist kööki kohvi tegema.
Nagu selgus, olid nad hoopis teises toas maganud. Kogu kamp. Ma püüdsin meenutada, kas ma mitte valjusti ei peeretanud, kui Ilmar ära oli läinud. Väga piinlik. Üksi olles ei pane ju selliseid asju tähele, ei pea neid miskiks. Ärevast vahejuhtumist jätkuvalt põksuva südamega läksin ma kööki ja köhatasin. Pill vaatas mulle muiates otsa.
„You work out?” küsis ta siis küsimuse, mis oli pigem kommentaar kui reaalne huvi.
Loomulikult ma tegin veidi trenni. Ma vist punastasin. Pill müksas mind ja pilgutas silma nagu tõeline blondiin.
„Ma ei räägi meie väikesest saladusest mitte kellelegi,” sosistas ta marilynmonroelikult.
Hakkasin selle peale naerma.
„Väikesest?”
Klišee klišee otsa. See oli mäng. Selline veidi erutav mäng, mis ei pidanud kuskile viima. Nautisime, et me võime nii teha, ilma et seetõttu end süüdi tundma peaksime.
Nüüd oli Pilli kord naerda. Raputasin oma märga pead nii, et veepiisad lendasid üle köögi. Pill kiljatas. Esiku hämarusest astus välja Tarvi. Ta peatus enne kööki ja astus paremal asuvasse WC-sse.
„Ärgake!” hüüdis Pill lusikaga vastu tassi kõlistades.
Terav heli tegi vaikusega harjunud kõrvadele haiget.
„Tarvi!” hüüdsin ma.
„Mis?” kostis summutatud hääl vetsust.
„Tapeeti paned?”
„Panen.”
II
Ma istusin pubis aknaäärses lauas ja piilusin Timelit. Mäletas ta mind veel? Küllap mitte. Täna oli siin veel vähe inimesi. Nähtavasti oli paljud kliendid röövinud kätte jõudnud augustikuu teine pool, mis oli nad maale vanaema juurde või veel kaugemale kupatanud, lõppevast suvest viimast võtma. Kuulasin muusikat ja vaatasin unistavalt ekraanil kitra piinavat karvast rokiveterani. Siis märkasin silmanurgast, et keegi läheneb mu lauale. Küsib, kas tooli võib võtta? Küsib suitsu? Mu ette lauale asetati klaas lilla mahlaga.
„Teie jook,” ütles tuttav hääl.
Timeli seisis mu kõrval.
„Kas see on ikka seesama, mille ma tellisin?” pärisin nõudlikku klienti teeseldes.
„Jah, seesama, mille sa letile jätsid, ekstra sai alles hoitud,” muigas Timeli. „Ei, ära muretse, see on värske. Selle tookordse jõin ma ära.”
Ta istus mu kõrvale.
„Millal sa mind siis välja viid?”
Mulle otsekohesus meeldis, kuid tüdrukute ja tunnete juures võis see mingis võtmes olla turnoff. Minus tärkas ettevaatlikkus. Peaasi et sa seda ära ei rikuks!
„Ma vist lubasin?” kogelesin ma aega võita püüdes ja vastust mõeldes.
„Ei, sa ütlesid, et tahaksid seda kunagi teha. Ma mõtlesin,
