tulekut olin lõpetanud oma tagi neetimise, mis nüüd tublisti rohkem kaalus. Mul oli üks vana rokipeeru nahkjakk, mille olin ära augustanud ja neetinud kõikidest võimalikest kohtadest, kuhu vähegi ligi pääses, ilma et jaki voodrit väga lõikuma oleks pidanud. Jah, päris nahk oli. Ma jagasin loomakaitsjate seisukohti, kuid päris loomaõiguslane ma ei olnud, ka vegan mitte, et oleksin loobunud täielikult loomanahast või – lihast toodetest. Ma olin näinud tehisnahka ja seda, kuidas see vananeb ja mulle lihtsalt ei meeldinud see krobeliseks ja tükiliseks muutuv materjal. Ma lohutasin end ja tõin vabanduseks alati asjaolu, et rokkari väitel oli see konkreetne loom, kelle nahk nüüd minu seljas oli, vanadusse surnud, ja mina olin selle jaki taaskasutaja. Esimene osa mu ettekäändest kõlas väheusutavana, kuid teine pidas paika ja õnneks ei löödud mind seltskondades seepärast risti, leidus ju veel ka mitmeid teisi, kes ei olnud loobunud nahast, olgugi et suund sellele oli võetud. Siia sõites olin ma oma tagi aga koju jätnud, sest ilm oli lihtsalt selline. Kuidas Tarvi suutis oma jakki seljas hoida, oli mõistatus.
„Siin torkavad need tüübid justkui rohkem silma,” märkisin oma mõtiskluse lõpetuseks valjusti.
Tarvi ajas end püsti ja pühkis rohupuru põlvedelt ja seejärel hoolikamalt oma tagumikult.
„Davai, Hando. Lähme jõkke. Tuleb ka väljast end leotada. Enne kui hilja. Lenno ütles, et läheb Sireli ja Pilliga EPA-biitšile võrku mängima. Sa ju mängid?”
„Mis asja? Lenno kes? Mis põõsaga?”
„Loll! Lenno, sõber mul. Sireli ja Pill, kaks neidu. Tüdrukut. Emajõe randa. Sa vaid oota, kui nad seal võrku mängima hakkavad. Pilli bikiinid on ühed napimad, mida sa näinud oled. Küll ma sind nendega tuttavaks teen.”
Tarvi oli ilmselgelt terveks saanud.
„Pall!” kilkas neiu, kes ilmselt oleks võinud samahästi ka riieteta rannas olla, sest imenapid bikiinid ei jätnud kujutlusvõimele just palju ruumi.
Valge, kuid juba kulunud olekuga nahkpall lendas mulle vastu otsaesist. See raputas mu joodud kesvamärjukesest ja palavusest tingitud uimast uuesti üles. Kummardusin alla ja pühkisin näole paiskunud liiva ära. Ja kui ma silmi suureks ajades ja neid ärritavatest liivateradest tingituna pilgutades jälle pea tõstsin, seisis pruuniks põlenud tütarlaps juba otse minu ees, käsi välja sirutatuna.
„Hando, ei ole vaja kummardada. Ja ürita oma imestust varjata, mida sa jõllitad. See on siis meie Pill. Pill, see on mu sõber Hando, tulevane õigusteadlane.”
Tarvi seisis naerulsui mu kõrval. Pidin tunnistama, et kõrvalseisjale võis mu sebimine totakana näida ja Pill kinnitas seda oma heliseva naeruga.
„Tšau, djuud! Meeldiv.” Siis viipas käega juba lähemale jooksvale poisile ja teisele, tumedapäisele neiule: „Lenno! Sireli! Vaadake, kelle Tarvi meile tõi!”
Kätlesime ja tutvusime. Lenno oli Tarvi vana sõber kunstikoolist. Ta nägi välja, nagu ikka tänapäeval nähakse. Ta ei olnud punkar, aga liikus nende seltskonnas ringi. Juuksepahmakas oli tal pleekinud, kadestamisväärt. Hooletult ripnevate salkudena hõljusid need igal pool. Tema paremat käsivart ilustas tätoveering. Pill, kellel ei olnud peaaegu midagi seljas, oli lühikeseks pöetud peaga, juuksed olid tal tavaliselt vist tumedad, praegu aga blondeeritud. Ninas oli rõngas, mõlemad kõrvad augustatud ja kaunistatud erinevate kulinatega. Tal oli vastupandamatu naer ja siniseks lakitud küüned. Pilli kohta rääkis Tarvi, et ta on vegan. Menüü mõjus talle kahtlemata hästi. Sportlik keha, laitmatu figuur. Sireli soeng oli huvitavalt 80ndalik, triibulised ujumisriided mõjusid väga retrolikult. Tarvi mainis teda kui loomakaitsjat. Käivat nädalavahetustel Raadil abiks. See sobis mulle. Ma armastasin loomi. Peale hamstri ja roti ei olnud mul ühtegi lemmikut kunagi olnud. Igatsesin oma koera. Ja mulle meeldis aidata. Mul tekkis mõte, kuidas saaksin end kasulikuks teha. Sireli ei olnud nõnda kriips nagu Pill, aga mul ei olnud ühtegi etteheidet ka tema tõmmuks tõmmanud kehale. Mitte et välimus oleks olnud kõige olulisem. Ma ei tundnud neid sugugi. Üksnes selle põhjal, mida Tarvi mulle teel randa oli rääkinud. Põgusalt olid nad tema jutust vist ka varem läbi käinud, aga ju ma siis ei olnud nii keskendunud. Nad olid ka talle üsna uued seltsilised.
„Hando jah, minu nimi. Rõõm. Kas vesi on soe?”
Ma ei osanud kohe midagi muud öeldagi. Vedasime end tagasi palliplatsile ja tegime ühe raundi.
Mulle näis, et poistest ei olnud keegi tüdrukute suhtes ükskõikne. Kuid Lennol tundus suhtlemine Sireliga üsna hästi välja kukkuvat ja oli kohati ka parasjagu vaba. Koos palli järele hüpates jäid nad paaril korral liiva sisse püherdama ja ühel hetkel jooksid Sireli bikiinid kannikate vahele, mis loomulikult lausa karjus aplausi järele. Meie Tarviga avaldasime heakskiitu valju käteplaginaga.
Sirelit väljaku teisel poolel vaadates tundsin, kuidas tema alla kummarduva keha ülaosa katvatest rinnahoidjatest kiirguv vaatepilt mind erutas. Igatahes pidin nende neidudega koos mängides end tõsiselt kokku võtma. Vaadata oli palju. Katsuda kahjuks mitte.
Olin esimene, kes vette tormas. Kui ma lasin end jahutavasse jõevoolu kukkuda, tundsin mingit mõnusat vabanemise tunnet. Oli suvi, kool oli läbi, olin ülikooli sisse saanud, olin rannas, vees, mul olid lahedad kaaslased, mida veel võis tahta. Ilmselt ootas meid ees veel õhtune seiklus linnas ja öine teetseremoonia Tarvi pool. Kui ainult mu korteriotsingud vilja kannaks. Head vilja. Sellist punast ja magusat, ilma pestitsiidideta. Kodumaist.
Jõgi lõhnas. Teisiti kui meri. Pruun vesi voolas jõe keskosas üsna kiiresti, kaldal aga peaaegu seisis. Rannas oli ikka veel palju rahvast. Oli soe ja mitmed tulid end enne magamaminekut vette kastma. Pallimäng kuuma ilmaga ei olnud mu lemmikala, aga nähtud vaatepilt leevendas pekslevast südamest ja märjast liivasest nahast tingitud ebameeldivustunnet. Nüüd, vees platserdades, olid kõik vaevad aga otsas ja järel üksnes rõõm, meeldiv, veidi ärritav. Meeldivalt ärritav. Siinsest linnast ja olemisest võis kujuneda üsna tore aeg elus. Külaskäigud Tarvi juurde kooliaasta sees ja eelmisel suvel olid jätnud minu mällu meeldiva pildi. Pildi, mida ma värvisin uute värvidega iga kord uuesti üle, kui siia sattusin. Nagu parandaks tuhmuma hakkavat tattoo’d. Olin nüüd veendunud, et ma tahan seda märki. Seda joonistust oma mällu. Tahan selles elada. Kuu tõusis teisel pool jõge.
„Tere, mina olen Ilmar.”
Väljasirutatud terekäsi oli selle suve kohta kummaliselt hele. Lühikeste käistega hele pluus, viigipüksid, üle pea kammitud hõrenevad juuksed, sandaalid hallide sokkidega. Ja paksemate raamide ja plussklaasidega prillid. Mu üürileandja oli õppejõud mis õppejõud.
„Hando,” vastasin tervituseks ja astusin avatud välisuksest jahedasse hämarasse trepikotta.
Uks oli massiivne, ajast puretud lakikiht oli saanud omale selga uue värvikorra. Ukse keskel asuvat rombjat väikest aknakest kattis seestpoolt ilmselt sepa valmistatud metallvõre. Ukse läikivaks kulunud metallkäepide kinnitus veidi väsinult, viltuselt. Musta-valgeruuduline karedaks kulunud ja kohati määrdunud kahhelkivipõrand viis läikivate astmetega kivitrepini. Pool korrust kõrgemal paistis valla olevast korteriuksest valgust.
„Astu aga julgelt edasi, see uks seal jah,” juhatas mees mu selja taga teed.
Trepikoja seinal rippus must tahvel, kuhu ilmselt kümneid aastaid tagasi oli kirjutatud majas elavate perede nimed. Korter 2 kohal paistis värskelt tekkinud tühjus. Kohe nimekirja all lipendas koltunud paber, millel seisis: „Tuleohutuse eest vastutab …” ja kellegi loetamatu nimi. Trepikoja seinte roheline värvkate olid päevinäinud. Seinte väljaulatuvatele krobelisematele osadele olid langenud aastate jooksul tolm ja mustus, mis muutis seinad vastasmaja aknast peegelduva hommikupäikese laikudes omapäraselt mitmekülgseks. Nagu oleks seda efekti teadlikult taotletud. Elektrikilp
