just peasündmuse, sünnituse ajastamise juures.
Olin üheksa kuud hoolsalt nädalaid maha kriipsutanud, igaüks neist viimas mind pisut lähemale suurpäevale, millele olin oma kalendris juba pärast esimest arstilkäiku paksu ringi ümber tõmmanud: tähtaeg! Kaks nädalat enne ja kõik päevad pärast seda olid ebakindluse eikellegimaa. Lõpuks jõudis oodatud suurpäev kätte, aga: ohhoo, ma olin endiselt rase mis rase. Tundsin, et mind on ära unustatud, olin teadmatuse lõksus – kannatamatu ja täiesti võimetu olukorda muutma.
Sünnitustegevuse käivitumine jääb üheks inimkeha suurimaks mõistatuseks. Aastaid arvati, et laps sünnib siis, kui emakas enam venida ei saa, ja nagu liiga täis puhutud õhupall, surub endast välja lapse koos kõige muuga. Hilisem seisukoht oli, et sünnitustegevus algab siis, kui ema organism ei suuda loodet enam kasvamiseks piisava hapniku ja toitainetega varustada, ning et loode ise vallandab mingil moel oma sündimise. Viimasel ajal on tähelepanu kese nihkunud, andes ohjad mitte emale ega lapsele, vaid hoopis platsentale, sellele sültjale massile, mis on loote kasvu üheksa kuu jooksul ülal hoidnud.
Emakakaela õhendavaid ja last emakast väljutavaid kokkutõmbeid mõjutavad hormoonid oksütotsiin ja prostaglandiin. Just neid hormoone süstitakse naise organismi siis, kui sünnitust on tarvis kunstlikult esile kutsuda või selle liiga aeglast kulgu kiirendada. Kuid mis käivitab kehas nende hormoonide tootmise?
See on mõistatus, mida teadlased on aastaid lahendada püüdnud. Lihtsustatult räägib üks praeguseid juhtivaid teooriaid nii: peagi pärast eostamist hakkab hiljem platsentaks kujunevates rakkudes tiksuma väike kell ning selle tiksumine muutub kindlas tempos järjest valjemaks, kuni seda ei ole enam võimalik eirata. Selle kella füüsiline ilming on hormoon CRH, mida platsenta toodab kogu raseduse ajal üha suuremates kogustes, kuni selle kontsentratsioon saavutab kriitilise piiri ja vallandab hormoonide voo, mis lõpuks sünnituse käivitab.
Algul toodab loote aju kahte hormooni, ACTH ja DHEA, mis ergutavad platsentat suurtes kogustes östrogeeni sünteesima. See käivitab omakorda prostaglandiini ja oksütotsiini tootmise, kiirendades tuhude algust.
Platsentakella mõte on kena, kuid kõike see siiski ei selgita. Näiteks, mis paneb emakakaela pehmenema ja vallandab looteveed? Üks seisukoht ütleb, et sellesse on kaasatud immuunsüsteem. Sedamööda, kuidas loode kasvab ja areneb, hakkavad tema kopsud tootma pindaktiivset ainet, mis ei lase kopsude niiskel limaskestal kokku kleepuda. Kuid see pindaktiivne aine satub ka kopsude sisse ja lootevedelikku, kus see immuunrakud emakasse koondab. Need immuunrakud vallandavad seejärel kemikaale, mis pehmendavad emakakaela ja nõrgendavad loodet ning lootevedelikku sisaldavat kesta, muutes selle kergemini purunevaks. Tõsiasi, et enneaegne sünnitus on sageli seotud nakkustega, toetab immuunsüsteemi kaasatuse teooriat, sest nakkus aktiveerib ka immuunsüsteemi.
Olenemata sellest, kuidas sünnitustegevus algab, on tõsi, et sünnituse kestus on naiste lõikes äärmiselt erinev, samuti sellega kaasneva valu tajumine. Mõned naised jäävad mitmeks päevaks sünnituse esimesse etappi pidama. Teised vuhisevad sellest läbi ja veedavad suurema osa sünnitusest selle teises, pressimise etapis. Kolmandatel ei õnnestugi vaginaalselt sünnitada ja nad vajavad keisrilõiget. Sünnitus on äärmiselt ennustamatu asi. Parim nõuanne on säilitada avatud meelelaad ja olla valmis kõigiks võimalikeks stsenaariumiteks.
43
Kas mu meeleseisund võib sünnitust edasi lükata?
MINU esimese lapse Matilda sünnitähtpäev oli 31. august – Ühendkuningriigis laste koolikohustuslikkuse arvestuse viimane päev, mis oleks temast teinud oma klassi noorima lapse. Kuigi augustis on sündinud paljud geeniused, on siiski tõendeid, et need lapsed, kes on oma klassis vanemad, jõuavad õppetöös paremini edasi, seega ei saanud ma midagi parata, et hoidsin mõttes pöialt ja lootsin, et Matilda ootab ilmaletulekuga veel päevakese (lõpuks läks tema ootamine terve nädala üle aja, mis on esmasündinute puhul tavaline; vt 44. osa „Kas see on normaalne, et lapsed sünnivad arsti antud tähtajast hiljem?”).
Üldiselt arvatakse, et naisel ei ole võimalik kontrollida, millal sünnitus algab, kuid üks hiljutine uurimus on sellele seisukohale kaalukaid vastuväiteid esitanud. Rebecca Levy ja tema kolleegid Yale’i rahvatervise koolist uurisid 11 aasta sünniregistreid, alates aastast 1996 kuni 2006, pöörates erilist tähelepanu kahele nädalale halloweeni ja valentinipäeva ümber. Sünnituse tüübist olenemata kaldusid naised valentinipäeval sünnitama 5 % võrra rohkem ja halloweenil 11,3 % võrra vähem kui nädala jooksul enne ja pärast neid päevi. Kuna halloween on meie teadvuses sageli negatiivse tähendusega, seostudes surma ja kurjade jõududega, võivad naised alateadlikult tahta sel päeval last mitte saada, ent valentinipäev, mida seostatakse ingellike keerubite ja armastusega, võib põhjustada vastupidist reaktsiooni – kuigi Levyl ei ole seni õnnestunud täpselt määratleda bioloogilist mehhanismi, mille kaudu positiivsed või negatiivsed mõtted võiksid sünnitustegevust edasi lükata või seda käivitada.
44
Kas see on normaalne, et lapsed sünnivad arsti antud tähtajast hiljem?
JUBA sajandeid on teada, et rasedus kestab üheksa kalendrikuud ja et sünnituse kuupäeva on võimalik välja arvutada, lisades viimase menstruatsiooni alguspäevale seitse ja lugedes saadud päevast kolm kuud tagasi. Seda valemit on hakatud nimetama naegele’i reegliks – 19. sajandi sünnitusabi professori Franz naegele’i järgi, kes selle 1812. aastal esmakordselt trükis avaldas.
Võib tunduda kentsakas, et 200 aasta vanune valem raseduse kestuse määramiseks ikka veel kasutusel on, ja muidugi kasutavad paljud kliinikud nüüd sünnituspäeva kinnitamiseks ultraheliuuringut, vaadeldes loote suurust ligikaudu 12. rasedusnädalal, ning seda meetodit peetakse naegele’i valemist täpsemaks. Uurimused on võrrelnud ultraheli abil kuupäeva määramist naegele’i reegliga ning leidnud, et keskmiselt annab valem tulemuseks kolme päeva võrra varasema kuupäeva. Kuid see on statistiline keskmine. Esmasünnitajate rasedus kestab üldiselt kauem kui teist, kolmandat või neljandat last ootavatel naistel. Üks valgest rassist naiste uuring leidis, et kuigi 61 protsendil mitmendat korda emaks saanutest läks aeg naegele’i reegli järgi tublisti üle, jäi see ultraheliuuringu abil prognoositud kuupäevast keskmiselt vaid kolm päeva hiljemaks. Seevastu keskmine esmasünnitaja sünnitas naegele’i valemi prognoosist 8 päeva hiljem ja sünnitus hilines kokku 81 %-l naistest.
Raseduse kestus sõltub ka etnilisest taustast: Lõuna-aasia naised ja negriidse rassi esindajad kalduvad valgetest naistest rohkem juba enne 39. nädalat sünnitama. Nende vastsündinud tunduvad olevat ka arengus edasijõudnumad kui samas staadiumis sündinud valged lapsed.
Kõik see võib mõjutada ema ja lapse tervist. Enamik sünnitusabi spetsialiste usub, et üle 42 nädala kestev rasedus võib ema ja lapse tervise ohtu seada, ning kui rasedus on kestnud 7–14 päeva prognoositud sünnituspäevast kauem, kutsutakse sünnitus seetõttu sageli kunstlikult esile. Peamise põhjusena nimetavad meedikud pärast 42. rasedusnädalat sündinud laste suuremat surnult sündimise ohtu, kuna see statistiline näitaja tõuseb pärast seda tärminit kahekordseks (42. rasedusnädalal keskmiselt üks laps tuhandest, 43. nädalal kaks last tuhandest).
Kui aga sünnituspäev teada on, võib see raseda närvisüsteemi tarbetult mõjutada, mis kätkeb omakorda teatud riske (vt 47. osa „Kas sünnituse esilekutsumine tähendab, et mul on väiksem tõenäosus loomulikult sünnitada?”). Arenenud riikides kõigub sünnituse esilekutsumise määr vahemikus 10–25 % kõikidest rasedustest, kusjuures Inglismaal on sünnitus esile kutsutud ligikaudu 20 %-l naistest ja Ameerika Ühendriikides 22 %-l naistest – kuigi pidevalt vaieldakse selle üle, kas see arv ehk liiga suur ei ole.
45
Kas vürtsikas toit või miski muu võib aidata sünnitustegevusel alata?
