või laste pärast eales muretsemast, ükskõik kui suured nad ka ei ole. Mina tunnen lisaks, et olen nüüd, lapsevanemana, varasemast valvsam ja ohtudest teadlikum, ning lastega rahvast täiskiilutud poodi sisenedes tabab mind klaustrofoobia.
Hormoon, mille kohta me kõige rohkem teame, on oksütotsiin, mida sageli nimetatakse kaisuhormooniks, kuid täpsem selgitus on, et see hormoon on kaasatud teiste inimestega suhete moodustamisse. Rasedatel oksütotsiinitase tõuseb, ning jääb kõrgeks ka pärast lapse sündimist – võimalik, et ka märksa kauemaks (kuigi üle kolme aasta vanuste laste emadel ei ole seda mõõdetud). Ajupiirkonnad, mida seostatakse emotsioonide töötlemise ja tunnustusega, on äärmiselt vastuvõtlikud ka oksütotsiini mõjudele, ning selle hormooni kõrgenenud tase seostub nii emadel kui ka isadel tundlikuma ja empaatiavõimelisema kasvatusviisiga.
Kuigi need hormonaalsed muutused võivad naist pärast lapse sündi tekkivateks ematunneteks ette valmistada, tugevdab seda ka vahetu kogemus. Oksütotsiin vallandub imikuga aega veetes, teda kallistades ja hellitades, seega – mida rohkem sa oma lapsega tegeled, seda rohkem sinu loomulik emainstinkt käivitub. Ka imetamine vallandab oksütotsiini tootmise. Hiljutises uurimuses võrreldi oma imikut rinnaga toitvate ja pudelist toitvate emade oksütotsiinitaset ja selgitati välja, et imetavatel naistel oli see kõrgem. Kui samadele naistele mängiti ette salvestust nende enda lapse või mõne teise imiku nutuga, täheldasid teadlased ka imetavate emade suuremat ajutegevuse aktiivsust oma lapse nutule reageerides. Kuigi see ei pruugi vaieldamatult tähendada, et rinnaga toitmine teeb naisest tundlikuma ema, näitab see siiski, kui oluline on oksütotsiin emaliku käitumise mõjutajana.
31
Kas mõned naised on juba loomu poolest emalikumad kui teised?
KUI skaneerida naise aju kolm nädalat pärast sünnitust, võib näha suuremat aktiivsust nendes piirkondades, mis on seotud emotsioonide töötlemise, tunnustuse ja sõltuvusega – täpselt samad alad aktiveeruvad ka siis, kui inimene on armunud. Nii erinevad kui romantiline armastus ja emaarmastus ka tunduda ei või, füüsilisel tasandil on lapse saamine peaaegu identne oma unistuste partneri kohtamisega. Kinnismõtete tekkimine on selle kohta hea näide – obsessiivse käitumisega seotud ajupiirkond striatum ehk juttkeha aktiveerub nii armudes kui ka last saades. Kes eales armunud on olnud, mäletab kindlasti seda joovastavat algusaega, kus vestlusi kallimaga peas ikka ja jälle läbi mängitakse ja pidevalt telefoni kontrollitakse, et näha, kas ta on ehk helistanud. Emmedel ja issidel tekivad esimestel päevadel pärast lapse sündi samuti obsessiiv-kompulsiivse käitumise sümptomid, näiteks kontrollivad nad ühtelugu, kas laps ikka hingab või kas tal on piisavalt soe olla.
Kuid kõik naised ei reageeri lapse sünnile täpselt ühtemoodi. Ruth Feldman Bar-Ilani ülikoolist Ramat-Ganis Iisraelis leidis oma uurimuses, et värsked emmed saab aju aktiivsuse põhjal laias laastus kahte kategooriasse jagada. Ta keskendus kahe ajuvõrgustiku vaatlemisele: üks ühendab emotsioonide töötlemisega seotud ala empaatia ja imikult saadud signaalide lugemisega seotud sotsiaalse piirkonnaga ning teine ühendab sama ala tunnustuse ja sõltuvusega seotud piirkonnaga.
Kuigi emadel ilmnes oma lapsega suhtlemise ajal ajutegevus mõlemas võrgustikus, oli mõne ema aju aktiivsem tunnustuse ja sõltuvuse võrgustikus, teistel aga emotsioonide töötlemise võrgustikus. Esimene naiste rühm sattus oma titast sõna otseses mõttes sõltuvusse, kuid nad olid ka äärmiselt tulemuslikult tema vajadustele häälestunud. Feldman nimetab neid sünkroonseteks emadeks. „Nende peamine emotsioon on tunnustus, energia ja nauding,” ütleb ta.
Nende naiste puhul, kelle aju on aktiivsem emotsioonide töötlemise piirkonnas, on valdav tunne ärevus – nad otsivad igalt poolt ohu märke ja tunnetavad vajadust oma last kaitsta, ütleb Feldman. Sedalaadi emadusel võisid evolutsiooni käigus olla omad eelised, näiteks valmistas see last ette oma ümbruse suhtes valvas olema ja teisi vähem usaldama. Kuid samal ajal võivad emad oma imiku mitteverbaalsetest signaalidest vähem teadlikud olla, näiteks ei pruugi nad märgata, et tita on väsinud. Feldman nimetab niisugust tüüpi intrusiivseteks ehk pealetükkivateks emadeks.
Kuigi vähemal määral, on olemas ka kolmas liik naisi, kelle ajutegevus oli oma imikule reageerides mõlemas võrgustikus madal. Need naised kannatasid rohkemal või vähemal määral sünnitusjärgse depressiooni all. Huvitav on seegi, et nende emade lastel ilmnesid kolmeaastaselt käitumiserinevused. „Nad käitusid oma parimate sõpradega samamoodi, nagu vanemad olid käitunud nendega, kui nad alles imikud olid,” ütleb Feldman. Sünkroonsete emade lapsed olid oma sõprade vajadustest rohkem haaratud ja altid oma asju nendega jagama, intrusiivsete emade lapsed olid aga püsimatumad, kippusid rahutult nihelema ega suutnud pinget nii hästi taluda. Lisaks olid need lapsed, kelle ema oli kannatanud sünnitusjärgse depressiooni all, rohkem endasse tõmbunud, ning nende sotsiaalsed oskused olid vähem arenenud.
Lisaks sünnitusjärgse depressiooni tuvastamise ja ravi olulisuse selgitamisele näitab see uurimus sedagi, et naised ei peaks eeldama, et kõik reageerivad emaks saamisele ühtemoodi. Feldman rõhutab samuti, et need instinktiivsed käitumisjooned võivad aja jooksul muutuda. Näiteks võivad intrusiivsed emad õppida olema tundlikumad niisuguste signaalide suhtes, et väsinud ja puhkust vajav laps pöördub emast ära. „Seda nähes tuleb emal lihtsalt kannatlikult oodata, kuni laps uuesti tema poole vaatab,” ütleb Feldman.
32
Kas mehed muutuvad pärast isaks saamist?
MEHED satuvad isaduse teemadel sageli tugeva surve alla. Juba sajandeid on neid püütud uskuma panna, et nende bioloogiline roll on pigem peret ülal pidada kui lapse kasvatamisest aktiivselt osa võtta. Ometi on mitu hiljutist uurimust selle kahtluse alla seadnud, viidates sellele, et ka mehed kogevad isaks saades bioloogilisi muutusi ja et need muutused võivad teha mehest õnnelikuma, lapsega rohkem seotud isa – kui nad endal seda olla lubavad.
Lisaks uurimisele, kuidas emade aju sünnitusele reageerides muutub, on Feldman mõõtnud ka prolaktiini nimelise hormooni taset meeste organismis nende partneri raseduse lõppjärgus. Selle hormooni olulisim roll on piimanõristuse käivitamine, kuid Feldman on leidnud, et sünnituse lähenedes kasvab ka tulevaste isade prolaktiinitase. Mis veelgi huvitavam, kõrgema prolaktiinitasemega mehed tunduvad pärast lapse ilmaletulekut olevat tema nutu suhtes tähelepanelikumad ja sellele varmamalt reageerima.
Teises uurimuses mõõtis Feldman prolaktiinitaset neljakümne kolmel värskel isal, kui nende imik oli kuuekuune. Selgus, et kõrgema prolaktiinitasemega mehed mängisid ja suhtlesid lapsega rohkem, julgustades teda ümbrust avastama ja uute leludega tegelema. Meeste prolaktiinitase kerkis hüppeliselt ka siis, kui nad oma last nutmas kuulsid.
Kuid prolaktiin ei ole ainus hormoon, mille taseme muutus värskeid isasid mõjutab. Lisaks langeb nende organismis testosteroonitase, mis võib muuta isad vähem agressiivseks ja pere vajaduste suhtes tähelepanelikumaks. Vähemalt ühes uurimuses on leitud, et kõrgema testosteroonitasemega mehed pööravad väiksema tõenäosusega oma lastele piisavalt tähelepanu, teine uurimus aga näitas, et madalama testosteroonitasemega isad väljendasid lapse nuttu kuuldes suuremat osavõtlikkust ja innukust sellele reageerida. Testosteroonitaseme langus võib ka võtta meestelt söakuse mujalt seksi otsida, kui oma naine nende vajaduste rahuldamiseks lapse ja imetamisega liiga hõivatud on.
Peatselt isaks saavate meeste stressihormooni kortisooli tase tõuseb kolmel sünnituseelsel nädalal, vastsed issid aga kogevad vahetult pärast lapse sündi sageli naissuguhormooni östrogeeni taseme tõusu. Loomadel tehtud uuringud näitavad, et see vallandab meestel hoolitseva käitumise.
Lõpetuseks on Feldman leidnud, et äsja isaks saanutel tõuseb „kaisutamiskemikaali” oksütotsiini tase, ning seegi tundub olevat seotud isaliku käitumisega. Kõrgema oksütotsiinitasemega isad mängisid oma lastega sagedamini ja tundusid nendega emotsionaalselt rohkem seotud olevat kui madalama oksütotsiinitasemega isad.
Erinevalt
