Stressi ajastus ja sellele reageerimise viis tunduvad samuti olulised olevat.
On kindlaks tehtud, et psühholoogiline stress võib sündimata last kahjustada mitmel moel. Üks võimalus on, et stressis naised kalduvad rohkem suitsetama, alkoholi tarbima, ebatervislikult toituma või rasedusaegseid arstilkäike vahele jätma. Kuid stress vallandab organismis ka mitmeid hormoone, nende seas kortisool, mis aitab kehal stressiga toime tulla, tuues kaasa kiire energialaengu ja kõrgendatud teadlikkuse. Harilikult kestab kortisooli tootmine vaid lühikest aega, kuid eriti stressirohketes olukordades, nagu sugulase surm või katastroofi läbielamine (näiteks sõda või maavärin), jääb see püsima, luues organismis krooniliselt kõrge kortisoolitaseme. Loomadel tehtud uuringud on näidanud, et kõrge kortisoolitase võib kahandada loote aju nende piirkondade mõõtmeid, kus toimub mällu salvestamine, samuti kutsuda esile raseduse enneaegset katkemist ja enneaegset sünnitust. Kortisool ja muud stressihormoonid võivad ka vähendada verevoolu emakasse ning nõrgendada immuunsüsteemi, suurendades organismi vastuvõtlikkust nakkustele.
Ometi ei aita loomadele laboris stressi tekitamise uurimine meil täielikult mõista, kuidas stress mõjutab lapseootel naisi. Inimestega läbi viidud uuringud on andnud märksa segasemaid tulemusi, millest mõnes tunnistatakse stressi mõju, teistes aga ei ilmne mingeid mõjusid. Üks suuremaid kitsaskoht on stressi määratlemine, kuid probleeme on ka stressi ajaga. On mõningaid tõendeid, et raseduse ajal suure maavärina üle elanud naistel võib enneaegne sünnitus tekkida suurema tõenäosusega kui ülejäänud naistel – kuid ainult nende seas, kes olid jäänud maavärina kätte raseduse esimese kolmandiku ajal. Need naised kirjeldasid läbielatut ka stressirohkemana kui raseduse teises ja kolmandas kolmandikus maavärinat tundnud naised. Samamoodi esines 11. septembril 2001 New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse lähedal elanud naistel mõnevõrra rohkem enneaegseid sünnitusi kui mujal elanud naistel, kuid ainult siis, kui nad olid rünnaku ajal raseduse esimeses kolmandikus. Seevastu Ukrainas tšernobõli katastroofi läbi elanud naistel suuremat enneaegse sünnituse ohtu ei täheldatud.
Üks moodus selle probleemi lahendamiseks on teha niinimetatud metaanalüüs, mis hõlmab mitme sõltumatu uurimuse tulemuste kombineerimist, et näha, mida need keskmiselt näitavad. Kui Heather Littleton selle hiljuti Ida-Carolina ülikoolis 35 raseduse ja stressi seoseid uuriva teadustööga korraldas, leidis ta, et stressis emadele sündinud lastel oli veidi suurema tõenäosusega väike sünnikaal või olid nad sünnijärgsetel nädalatel alakaalulised, kuid see mõju oli kaduvväike. „Keskmiselt leidsid need uurimused, et stress mõjutab indiviidide tulemuste kõikumist (näiteks laste sünnikaal) vaid 1 % või veelgi väiksemas ulatuses,” ütleb Littleton. Ülejäänud 99 % sõltub hoopis muudest asjadest, näiteks geneetikast ja sotsiaalsetest või elustiiliga seotud asjaoludest.
Teine võimalus uurida stressi mõju sündimata lapsele on vahetu vaatlus. Janet diPietro ja tema kolleegid Johns Hopkinsi ülikoolist vaatasid läbi 112 Ameerika Ühendriikides elavat hea tervisega rasedat, kelle rasedus oli viimases kolmandikus. Nad küsitlesid naisi nende stressitaseme kohta ja registreerisid, kui palju loode liigutab. Kaks nädalat pärast sündimist vaadati läbi ka nende naiste lapsed. Stressis emade lapsed tundusid olevat aktiivsemad ja pärast sündi olid nad kergemini ärrituvad, kuid said ka parema tulemuse aju küpsusastme testis ning suutsid oma kehaliigutusi paremini kontrollida.
Kuna kortisoolil on teatavasti oma osa aju normaalses arengus, on võimalik, et mõõdukas lühiajaline rasedusaegne stress võib arengut soodustada ja lastele koguni kasuks tulla. DiPietro ütleb, et rasedad peaksid suhtuma sellesse rahulikumalt ja mõõduka igapäevase stressi pärast mitte muretsema. „Lõõgastumine on stressi ajal kasulik – kui sulle meeldib lõõgastuda. Kuid ei ole mingeid tõendeid, et igapäevastress lapse arengule mingit kahjulikku mõju avaldaks,” ütleb ta.
29
Kas ka meestel võivad raseduse sümptomid tekkida?
IIVELDUS, kõrvetised, kõhuvalu… Kui arvad, et nende sümptomite all kannatavad raseduse ajal vaid naised, siis nii see ei ole. See nähtus ei ole küll haiguse või vaimse häirena ametlikult registreeritud, kuid arvatakse, et 11–50 % meestest kogeb niinimetatud couvade’i sündroomi ehk fantoomrasedust. Enamlevinud sümptomid on isukaotus, hambavalu, iiveldus, halb enesetunne ja ärevus. Sümptomid kipuvad olema kõige ägedamad kolmandal raseduskuul, mil paljud naised kannatavad tugeva hommikuse iivelduse all, leevenedes raseduse teises kolmandikus ning uuesti ägenedes viimasel raseduskuul. Mõiste couvade’i sündroom pärineb prantsuskeelsest tegusõnast couver, mis tähendab munade väljahaudumist. Nähtuse põhjuste kohta on mitmesuguseid teooriaid, nende seas see, et mees tunnetab sündimata last oma partneri kiindumuse rivaalina ning püüab seetõttu alateadlikult viimase tähelepanu pälvida, või siis on see isaks saamise väljavaatest vallandatud identiteedikriisi füüsiline ilming.
Kuigi couvade’i sündroomi põhjuseid on uuritud väga vähe, näitavad uuringud, et mehed kannatavad selle all suurema tõenäosusega siis, kui nad on oma partneri raseduse ja sünnituseks ettevalmistustega äärmiselt hõivatud.
Kui sulle tundub, et couvade’i sündroom kujutab endast pigem meessoo hüpohondria järjekordset vormi, siis tasub arvesse võtta, et neil sümptomitel võib siiski olla ka tegelik allikas. Ühes meeste hormonaalse taseme uurimuses leiti, et rohkem kui kahe couvade’i sündroomi sümptomi (kurnatus, söögiisu kõikumised ja kehakaalu tõus) ilmnemise korral on meeste prolaktiinitase kõrgem ja testosteroonitase madalam kui neil, kellel sümptomeid ei esine – kuigi jääb ebaselgeks, kuidas need hormonaalsed muutused võivad meestel raseduselaadseid sümptomeid vallandada.
Ent vaatamata sellele, kas couvade’i sündroomi uskuda või mitte, on olemas rasedusega seotud haigus, mille all mehed kannatavad ja mida tuleks tõsiselt võtta. Sünnitusjärgne depressioon mõjutab kahel esimesel kuul pärast lapse sündi hinnanguliselt 4–25 % meestest, kuigi selle algus võib kulgeda hiilivamalt kui naistel. Suurimaks riskiteguriks meeste sünnitusjärgse depressiooni kujunemisel on partneri samasugune seisund, ja kui teatakse, et ema sünnitusjärgne depressioon võib mõjutada imiku emotsionaalset arengut, siis isa puhul on mõju samasugune.
30
Miks naistel viimastel rasedusnädalatel tekib tohutu pesapunumise tung?
MINU viimased rasedusnädalad möödusid küpsetades, lastetoa seinu värvides, oma tütre uusi rõivaid sorteerides ja uuesti sorteerides, rääkimata oma esimese (ja ainsa) lapiteki õmblemisest tema hälli jaoks. Oma teise raseduse ajal võtsin koost lahti kasutatud kaksikute vankri ja kulutasin tunde, hõõrudes nagu pöörane selle tekstiilosi, et neid puhtaks saada. Sageli öeldakse, et viimastel rasedusnädalatel lähevad naised pesapunumisega üle igasuguste piiride, ja seda nähtust aitavad selgitada hormonaalsed muutused. Suurema aja üheksast raseduskuust domineerib progesteroon östrogeeni üle, kuid sünnituse lähenedes hakkab östrogeenitase tõusma, ja uurimused on näidanud, et need naised, kellel see rohkem muutub, tunnevad pärast lapse sündi tema vastu suuremat kiindumust ja emotsionaalset rahulolu. Emalike käitumisjoonte ilmnemist, näiteks ülimat vastuvõtlikkust kõigile lapsega seotud asjadele, hääle nunnutavaks muutumist ja üldise emotsionaalse tundlikkuse kasvu soodustab ka oksütotsiini ja prolaktiini kõrge tase.
Rottidel läbi viidud uuringud näitavad, et need hormoonid võivad aju füüsilisel tasandil mõjutada. Sünnituse lähenedes tunduvad mitmed aju eesosas paiknevad osad, mida on seostatud emadusega, mõõtmetelt kasvavat. Nende hulka kuuluvad kiindumuse ja tunnustuse, emotsioonide töötlemise ning osavõtlikkusega ehk teiste inimeste mõtete lugemise võimega seotud ajupiirkonnad. Rasedus käivitab ka uute ajurakkude moodustumise piirkondades, mida seostatakse õppimise ja mäluga, ning vähemalt rottidel tundusid need muutused olevat püsivad: nende kohamälu paranes oluliselt, nad suutsid edukamalt toitu leida ja tundsid ohuga silmitsi sattudes vähem ärevust. Iga järgmine rasedus võimendab seda uute rakkude kasvu. Eeldades, et samasugused muutused leiavad
