teinud, et nad erutuvad kiiremini, neil ei esinenud tupe kuivust, nende orgasmid olid tugevamad ja nad olid üldiselt oma seksuaaleluga rohkem rahul kui need, kes harjutusi ei teinud. Naise vaagnapõhjalihased tõmbuvad orgasmi ajal rütmiliselt kokku, kuid need mõjutavad ka valmisolekut vahekorraks, muutes näiteks kliitori siseosa asukohta (vt 71. osa „Kas meil on teistelt (näiteks prantslannadelt) midagi õppida, mis aitaks pärast sünnitust kiiremini heasse vormi jõuda?”).
Paraku näitavad tõendid, et vaagnapõhjalihaste harjutustest ei ole sünnituse kergendamiseks või rebendite tekkeriski vähendamiseks kuigi palju kasu. Kuid kui arvestada muid tugevate vaagnapõhjalihastega kaasnevaid eeliseid, tundub, et nende treenimine on pingutust väärt.
26
Kust ma tean, et teen vaagnapõhjalihaste harjutusi õigesti?
MÕNIKORD arvavad naised, et nad pingutavad vaagnapõhjalihaseid, kuid tegelikult on töös hoopis teised, näiteks tuharalihased. Üks viis selle kontrollimiseks on heita selili peegli ette, nii et oleks võimalik näha tupeava ja pärakut. Kõigepealt hinga sisse ja lõdvesta lihased, seejärel hakka tagant ette- ja ülespoole pingutama neid lihaseid, mida kasutaksid siis, kui püüad pissimise ajal juga katkestada. Peaksid peeglist nägema, et pärakulihased tõmbuvad kokku, tupe ja päraku vaheline ala kerkib ülespoole ja tupeava sulgub. „See peaks olema sujuv ja aeglane üles- ja sissepoole liikumine,” ütleb Maria elliott Londoni organisatsioonist SimplyWomensHealth, mis on spetsialiseerunud sünnituseelsele ja – järgsele füsioteraapiale. Kui sa seda ei näe, siis ei pinguta sa ilmselt õigeid lihaseid, seega peaksid uuesti proovima või mõne tervisespetsialistiga nõu pidama.
Vaagnapõhjalihaste kokkutõmbeid saab tugevdada ka hingamise abil. „Väljahingamise ajal saab neid lihaseid palju rohkem pingutada,” ütleb elliott. „Kokkuvõttes toimivad vaagnapõhjalihased koos kõhulihaste ja vahelihasega, moodustades justkui lihastest silindri. Vaagnapõhjalihaste pingutamisest on kahtlemata kasu, kuid tegelikult peaksid need kooskõla saavutamiseks tegema koostööd silindri ülejäänud lihastega.”
Enamik kliinikuid soovitab teha viis korda päevas viis pikemat ja viis kuni kümme lühemat kokkutõmmete seeriat, kuid harjutuste täpne skeem võib olla erinev. Elliott soovitab selle asemel korduste arvu vähendada ja teha vaid mõned pikad, aeglased, hingamisega kontrollitud kokkutõmbed. Selleks hinga sügavalt sisse, nii et rinnakorv kerkib, väljahingamise ajal aga tõmba sisse esmalt vaagnapõhjalihased ja seejärel kõht, nagu püüaksid end pigistada kitsastesse teksastesse. Sissehingamise ajal lõdvestu, väljahingamise ajal korda harjutust. Elliott soovitab hakata niisuguseid hingamisega kontrollitud kokkutõmbeid tegema kohe pärast sünnitust, kolm korda päevas kaheteistkümneste seeriatena, soovitatavalt küljeli voodil lamades. Kaheksa nädala jooksul pärast sünnitust tuleks vältida kõhukinnisust ja raskete asjade tõstmist, vastasel juhul võib tekkida emaka allavaje, mis on äärmiselt ebamugav.
Kuid kui juhtub, et iga päev pole meeles vaagnapõhjalihaste harjutusi teha, on nende treenimine kas või mõnikord siiski parem kui täielik unarusse jätmine. Nii et hakka aga pihta!
TITA MINU PEAS
27
Kas rasedus muudab naised hajameelseks?
KAS sul läheb mõnikord poole lause pealt meelest, mida sa öelda tahtsid? Kõnnid trepist üles teisele korrusele või suundud sihikindlalt kööki, kuid kohale jõudes ei mäleta enam, mida sa sealt tahtsid? Paljud tulevased emmed kurdavad, et muutuvad raseduse ajal märksa hajameelsemaks, kuid teaduslikke tõendeid „emneesia” ehk rasedusega seotud hajameelsuse kohta on seinast seina. Mõned uurimused on näidanud, et rasedad saavad halvemini hakkama ülesannetega, mis nõuavad meeldejätmist ja meeldetuletamist, teised aga ei ole raseduse ja hajameelsuse vahel mingit seost leidnud.
Võimalik, et naised lihtsalt räägivad, et on hajameelsemaks muutunud, sest meie arvates tekitab rasedus ka meie peas paraja segaduse, mistõttu teadvustame rohkem ka kõiki oma mäluapse. Ajuskaneeringud on näidanud sedagi, et viimaste raseduskuude ajal muutub naise aju füüsiliselt väiksemaks, tõmbub kokku, ega saavuta endist suurust enne kui pool aastat pärast sünnitust – ilmselt hormoonide mõju tõttu, või siis sellepärast, et kõhutita haarab kõik raseda organismis ringlevad toitained endale. See annab vähemalt mõningaid tõendeid ajus toimuvate tegelike muutuste kohta. Teisalt aga ei tea me, kas niisugusel ajumahu vähenemisel on mingit mõju ka meie ajutegevusele, või kas see mõjutab kõiki ajupiirkondi võrdsel määral. Tõtt öelda on katsed rottidega näidanud, et aju mälukeskus, hipokampus, kasvatab raseduse ajal uusi närvirakke, seega isegi kui mälu mõneks ajaks halveneb, võib see pikas vaates siiski kasulikuks osutuda.
Isegi neis uurimustes, milles on emneesia kohta selgeid tõendeid leitud, on näha, et mitte kõik mälutüübid ei satu võrdselt löögi alla. Ühes praeguseni kõige ulatuslikumas uurimuses paluti 254 rasedal teha mitmeid mäluteste, mida korrati 12–14 nädalat pärast lapse sündi. Seejärel korraldati samad testid 48 mitterasedale naisele. Kui testis tuli meelde jätta sõnapaare (verbaalne mälu), olid raseduse lõppjärgus naiste ja vastsete emmede testitulemused halvemad kui mitterasedatel. Kuid töömälu (võime juba ajju salvestatud teavet käsitseda) ja nägude äratundmise võimet rasedus ei mõjutanud. Samuti ei ilmnenud mõjud kõigil naistel ühtemoodi.
Samuti on võimalik, et see, mille rasedad mälus kaotavad, teevad nad tasa mõnes muus valdkonnas. „Muutused, mis sel ajal aset leiavad, võivad teha naise paremaks emaks,” nendib sellekohast uurimust juhtinud Laura Glynn California ülikoolist Irvine’is. Eriti jõuliselt aitab emainstinkti ja hoolitsusvajaduse kujunemisele kaasa östrogeen, ning selle kõrge tase raseduse ajal viitab väidetavalt süvenevale kiindumusele lapse vastu pärast sünnitust.
Vähemalt rottidel tundus tiinus ja emadus käivitavat ka navigeerimisvõime ja kohamälu paranemise, mis võib emased rotid toiduotsinguil edukamaks muuta. Samal ajal leidsid Bristoli ülikooli teadlased Ühendkuningriigis, et naise tundlikkus hirmu, viha ja vastikust väljendavate näoilmete suhtes kasvab raseduse ajal, ilmselt valmistades neid ette ülivalvsaks ähvarduste suhtes, kui laps juba sündinud on. Raseduse edenedes tundub, naised lasevad end stressirohketest olukordadest üha vähem häirida. Klassikaline viis stressi mõõtmiseks laboris on niinimetatud Trieri sotsiaalse stressi test (Trier Social Stress Test) – põhimõtteliselt imiteeritud tööintervjuu, mille kestel jälgitakse intervjueeritava kehakeelt ja peamiste hormoonide taset. 150 lapseootel naise uurimus näitas, et mida kaugemale on rasedus arenenud, seda vähem stressi see nende hinnangul tekitas. Raseduse lõppjärgus naistel oli ka madalam vererõhk, aeglasem pulss ja nende kortisoolitase ei tõusnud testi jooksul nii palju kui neil naistel, kes olid 21. rasedusnädalas või ei olnud üldse rasedad.
Me ei tea ikka veel, kas ükski neist muutustest on püsiv, ja millised muud kasulikud muutused võivad ajus raseduse ajal toimuda. „On võimalik, et kui me seisame silmitsi erinevate ülesannetega, mis on seotud järeltulijate eest hoolitsemisega – näiteks mitme asja korraga tegemine, toimetulek pingeliste olukordadega või tundlikkus imiku vajaduste suhtes –, võib äsja emaks saanud naiste sooritusvõime olla keskmisest parem,” ütleb Glynn.
28
Kas rasedusaegne stress mõjub titale halvasti?
KUI uskuda seda, mida ajalehed kirjutavad, kolmekordistab rasedusaegne stress nurisünnituse ohtu, kahekordistab surnult sündimise riski, toob lapsele skisofreenia, astma ja tähelepanu puudulikkusega hüperaktiivsuse (adHd) ohu, mõjutab tema emotsionaalset kasvu ja vähendab IQ-d. Kui guugeldada „rasedus” ja „stress,” annab otsingumootor umbes 114 miljonit vastet (eesti keeles veidi üle 300 000 – tlk). Pruugib vaid sellele mõelda, kui vererõhk juba tõuseb. Kuid enne kui töökoht üles öelda, et kogu ülejäänud rasedusaeg rahulikult voodis veeta, on kasulik teada, et paljud neist
