polnud veel kohale jõudnud, et voodis oli Jen. Teadsin vaid, et see on minu voodi ning et ainus mees, kellel on asja sinna seksima, olen mina ise. Kaalusin põgusalt võimalust, et olen vales majas, kuid see tundus ebatõenäoline, ning kiire pilk mu öölaual olevale fotole Jenist, noorele ja säravale pruutkleidis, kinnitas mulle, et olen õiges kohas. Mis oli tegelikult pisuke kergendus, sest säärase vea tegemine, naabri majja tungimine ja oma viga mõistmata trepist üles magamistuppa kõndimine andnuks arvatavasti põhjust oodata aju-uuringust kõige hullemat. Ja kui ma oleksin sattunud keset päist päeva peale oma naabritele, kes teineteist koertena karanuks, poleks tõenäoliselt piisanud ka kõige siiramast vabandusest ning ma poleks enam eales saanud neile otsa vaadata, rääkimata palumisest, et nad puhkuse ajal meie posti võtmas käiksid. Liiati lähenesid meie naabrid Bowenid seitsmekümnendale eluaastale ja härra Bowen oli ohtra õgimise tõttu kiiresti teel kolmanda infarkti poole. Isegi kui ta oli veel seksuaalselt aktiivne, milles ma tema sültja vatsa ümbermõõtu arvestades kahtlesin, oleks säärane valel hetkel sissetungimine põhjustanud tal tõenäoliselt südame seiskumise. Nii et kõike arvesse võttes oli arvatavasti hea, et olin oma kodus.
Välja arvatud see, et kui lugu oli nii, tõi see endaga kaasa käputäie häirivaid stsenaariume, millest kõige tõenäolisem oli, et naine, kes parajasti voodis higiloigus väänles ning Prantsuse maniküüriga sõrme kallima pärakusse surus, oli minu abikaasa Jen.
Mida ma olin muidugi tuppa astudes otsemaid teadnud. Kuid aju kaitses mind selle mõistmise eest, pakkudes mulle töötlemiseks hulga uitmõttekesi, et mind tegevuses hoida, samal ajal kui alateadvus üritas kulisside taga fakte kokku sobitada ja kahjutõrje strateegiat ette valmistada. Nii et selle asemel, et kohe mõelda: Jen kepib kellegagi, mu abielu on läbi, või midagi muud selles laadis, oli mu tegelik mõte järgmine: Jen ei torka seksi ajal minule kunagi sõrme perse. Mitte et ma oleksin seda soovinud, eriti nüüd, kui olin nii-öelda oma silmaga näinud, kus see parajasti asus. Me tegime – mina ja Jen – aeg-ajalt lõbusaid ja pisut räpaseid asju – erinevad asendid, abivahendid, vahused magustoidud ja nii edasi –, kuid ma kuulusin kindlalt nende meeste hulka, kes lihtsalt ei tunne eales soovi oma perseauku asjasse segada. Mitte et ma tauniksin neid mehi, kes seda soovivad.
Ainult et meest, kes oli hetkel torgatud kahe nuki sügavuselt mu naise nimetissõrme otsa, ühe sõrme kaugusel keskmisest sõrmest, mida Jen oli näidanud eelmisel nädalal mehele, kes oli meie autole ootamatult ette keeranud ja kahe sõrme kaugusel teemandiga sõrmusest, mille olin talle ostnud meie viiendal pulma-aastapäeval, taunisin tegelikult üsna rangelt. Koguni nii rangelt, et mul kulus veel pisut aega taipamaks, et see oli tegelikult Wade Boulanger, populaarne raadiosaatejuht, kes lisaks sellele, et ta keppis parajasti minu naist ja armastas nähtavasti kerget anaalstimulatsiooni, oli ühtlasi ka minu ülemus.
Wade juhib raadiojaama WIRX populaarset hommikuprogrammi „Saa meheks koos Wade Boulangeriga”. Ta räägib seksist, autodest, spordist ja rahast. Peamiselt seksist. Ta konsulteerib eetris pornostaaride, stripparite ja prostituutidega. Ta võtab vastu kõnesid meestelt ja naistelt, kes jutustavad talle pisimate üksikasjadeni oma suguelust. Ta teatab oma peeretustest ja hindab neid pallides. Ta käsib armuvalus vaevlevaid seksinäljas helistajaid: „Saa juba meheks!” Müügil on selle lendlausega T-särgid, kohvikruusid ja autokleepsud. Ta on elukutseline sitapea, kelle saadet müüakse kaheteistkümnele jaamale. Reklaamiandjad võtavad sappa nagu lambad.
Mina seda saadet ei tõrva. Ma olin tema produtsent. Mina kutsusin külalisi. Mina juhendasin kõnesid sõeluvaid praktikante ja võrgulehte haldavaid IT-jobusid. Arutasin raadiojaama bossidega saate formaadi üle ja sponsorlusega seotud küsimusi. Mina suhtlesin juristide, personaliosakonna ja reklaamiandjatega. Mina tellisin lõunasöögi ja piibitasin välja vandesõnad.
Olin äsja lõpetanud kolledži ja töötasin assistendina WRADis, väikeses kohalikus raadiojaamas, kui Wade’i karjäär hakkas tuult tiibadesse saama, ning mingil põhjusel ma meeldisin talle. Kui tema produtsent mingi jama pärast ringhäälingukomisjoniga lahti lasti, palkas Wade minu. Me käisime pärast saadet pikkadel einetel, veetsime terved pärastlõunad raadiojaama kulul restoranides, jõime martiinisid oliivisoolveega ja mõtlesime välja nalju. Wade nimetas mind oma mõistuse hääleks, hindas mu arvamust ning võttis mind kaasa, kui kolis kohalikust jaamast üle WIRX-i. Ja kui saade läks sündikaati, ähvardas ta minema kõndida, kui jaam minu lepingu peale puiklema hakkas.
Wade on pikk ja tugev, tumedate juuste ja lõualohuga, mistõttu ta lõug meenutab tillukest tagumikku. Tema hambad on seda tooni valged, mida looduses ei leia. Neljakümneselt räägib Wade endiselt korporatsioonikaaslastest, nagu oleks neil mingit tähtsust, hindab endiselt valjuhäälselt möödujate rindu ja nimetab neid ikka veel tissideks. Sedasorti sell. Teda on lihtne kujutleda täies hiilguses korporandina, kes kummutab kiiduhüüete saatel õlleklaase, ristib rebaseid ja poetab pidudel kenade esimese kursuse tüdrukute punastesse plasttopsidesse tablette.
Elus pole tegelikult midagi, mis valmistaks sind ette kogemuseks näha oma naist seksimas teise mehega. See on üks sääraseid sürrealistlikke asju, mida sa oled mingil hetkel võrdlemisi ähmaselt ette kujutanud, nagu näiteks ka suremist või loteriivõitu. Ent mis puutub teadmisse, kuidas sellele reageerida, siis oled läbiuurimata alal. Nii ma siis seisin seal ilma mingi reaktsioonita tardunult ja seirasin Jeni nägu, samal ajal kui Wade teda pumpas nagu suure karvase mootori kolb. Jeni pea oli kuklas, lõug Jumala poole ja suu pärani ning ta hingeldas raskelt, silmad naudingust kinni pigistatud. Püüdsin meenutada, kas ta oli näinud kunagi meie seksimise ajal välja nii asja kallal, nii imeliselt räpane, kuid muidugi on säärast asja raske öelda. Mul polnud sellist vaatenurka kunagi varem olnud. Pealegi oli möödas terve igavik sellest, kui me viimati päeva ajal seksisime ning pimedas on partneri ilme peensustes raskem selgusele jõuda. Siis vallandus Jeni huultelt pikk oie, mis algas madalal ja hüppas siis paar oktavit kõrgemale, meenutades haiget saanud kutsika klähvatust. Olin kuradima kindel, et säärast häälitsust polnud ma tema suust varem kuulnud. Samal ajal libisesid ta käed Wade’i selga mööda alla, et mehel tagumikust haarata ja teda sügavamale enda sisse tõmmata.
Avastasin, et pean aru Wade Boulangeri riista üle.
Konkreetsemalt, oli see minu omast suurem? Jämedam? Kõvem? Oli see pisut kõver, nagu mõned riistad on, ning ulatus see äkki Jeni sees paikadesse, mida minu oma polnud kunagi puudutanud, ning riivas seni puutumata õrnu kohti, mis pani Jeni niimoodi karjatama? Kas Wade oli osavam armastaja? Kas ta oli õppinud tantristlikku seksi? Päris kindlasti oli ta maganud piisaval hulgal libude ja pornostaaridega, et otseallikast juhtnööre saada. Minu vaatekohast tundus päris kindlasti, et Wade teab, mida teeb, ent kui aus olla, siis polnud ma ennast kunagi seksimas näinud. Me ei võtnud ennast Jeniga kunagi videole, nagu mõned paarid teevad, ja nüüd ma natuke kahetsesin seda. Lintide tagasikerimisest võinuks vast abi olla. Niipalju kui mina teadsin, mõjusin voodis täpselt niisama veenvalt kui Wade. Aga see karjatus… mul oli olnud kümne aasta jooksul Jeniga igasugust seksi, kuid niimoodi polnud ta kunagi häälitsenud. Ma oleksin seda mäletanud.
Mõistsin, et mõtlen juba sellest, kuidas räägin sellest Jenile, oma Jenile – hiljem, kuidas ma seda jaburust talle õhtul koju jõudes kirjeldan. Aga ma juba olin kodus. Ja minu Jeni ei olnud enam olemas, ta oli minu silme all uttu haihtunud. Ning uuel Jenil, sellel kiljuval, higistaval, pärakus sorkival Jenil polnud vaja, et mina talle sellest räägiksin. Ta võiks mulle arvatavasti ise ühtteist rääkida.
Tundsin kõhunahal tillukesi torkeid, esimene märk valust, mis mu keerava kõhu pimedaimas soppides pead hakkas tõstmas. See võttis alles kuju, kuid ma tundsin juba, kuidas tuline kuumus nagu kontsentreeritud laserkiir mu rindu kerkib, ning teadsin, et kui maailm hakkab jälle ringi käima, lahvatab see tulikuumaks sähvatuseks ja põletab mu tuhaks.
Ja nemad keppisid ikka veel, sisse ja välja, üles ja alla, mõmisesid ja kiunusid, nagu kavatseksid rekordit püstitada, ja selle taustal kostsid helid, mille peale muidu ei mõtlegi, laksumine ja lirtsumine, plartsuv gaaside väljalaskmine – suguühte mehaanilised helid. Õhk oli nende
