saada ning kergus, millega Wade seda tegi ning see, kuidas Jen nagu märguande peale end külili keeras, kinnitasid mulle, et nad on seda rada varemgi tallanud. Ja siis torkas mulle pähe mõelda sellele, kui kaua see kõik oli üldse kestnud: kuu? Kuus kuud? Kui palju asendeid olid nad omandanud? Kui suur osa minu abielust oli vale? Jen keppis Wade Boulangeriga küliliasendis minu voodis, kortsus Ralph Laureni voodikattel, mille ta oli ostnud Nordstromist, kui me siia kolime. Minu elu, sellisena nagu ma seda tundsin, oli läbi.
Ilmselt on praegu niisama hea hetk kui iga teine mainida, et kogu selle aja hoidsin käes suurt sünnipäevakooki.
Olin töölt varem ära tulnud, et osta tort, šokolaadi-maasika juustukook, Jeni lemmik. Jen võttis oma sünnipäeval alati haiguspäeva. Pidime minema hiljem välja õhtust sööma, kuid olin varem koju tulnud, et teda koogiga üllatada. Sissesõiduteel tegin karbi lahti ja panin tordile kolmkümmend kolm küünalt, lisaks ühe õnne jaoks. Peatusin esikus, et süüdata küünlad spetsiaalselt selleks otstarbeks ostetud pika varrega gaasisüütajaga. Kuulsin, kuidas Jen ülakorrusel ringi liigub, seepärast viskasin koogikarbi ära ja ronisin trepist üles, hiilides kikivarvul nagu sissemurdja aeglaselt ja tasakesi edasi, mõeldes igale sammule, nagu põlevate küünaldega torti hoides ikka tehakse. Nüüdseks olid küünlad juba poolest saati sulanud ning punase vaha lärakad katsid säravvalget glasuuri nagu lumele tilkunud veri. Kui asjad oleksid läinud plaani kohaselt, oleks Jen need nüüdseks juba ära puhunud. Siis oleks ta võtnud sõrmega tüki glasuuri, selle ära limpsinud ning mind koorejuustuste huultega suudelnud, ning me oleksime elu lõpuni õnnelikud olnud. Kuid asjade sääraseks pöördeks ei olnud ma valmistunud ja nüüd oli kook rikutud.
Teadsin, et hiljem tuleb hulk valusaid küsimusi, mis ei lahenda midagi. Kuidas ta küll võis? Millal see algas? Miks? Kas nad armastasid teineteist või jahtisid lihtsalt keelatud seksi põnevust? Millist vastust ma eelistasin?
Tegelikult ei tahtnud ma teada vastust ühelegi neist küsimustest. Kui oled olnud tunnistajaks oma naise salaseksile, siis on mingi lahenduse saavutamiseks ilmselt paremad väljavaated üheksamillimeetrise Magnumiga lähedalt sihtides kui teaduslikku meetodit appi võttes. Kuid ma teadsin, et küsin Jenilt ikkagi, sest seda ju tehakse. Olin sattunud filmi ning mul ei jäänud üle muud kui järgida stsenaariumi. Kuid just siis, selsamal hetkel, tuli see nagu ilmutus, kõige tähtsam küsimus, mida esitada, ning ma olin päris kindel, et olin vastuse kuulmiseks valmis. Küsimus oma lihtsaimas vormis oli järgmine: Kui sügavale Wade Boulangeri perse suudaksin ma suruda šokolaadi-maasika juustukoogi koos kolmekümne kolme põleva küünlaga, lisaks üks küünal õnne jaoks?
Nagu selgus, päris kaugele.
Pärast seda juhtus nii mõndagi, kiiresti ja ühekorraga.
Esimesena juhtus see, et Wade röögatas. Mitte sellepärast, et tal oli perse äkki täis šokolaadi-maasika juustukooki, kuigi seegi olnuks kahtlemata piisav põhjus. Wade röökis, nagu ma hiljem ühelt lobamokast parameedikult kuulsin, sest enne Jeni sisenemist oli ta määrinud oma riistale kreemi, mida tema raadiosaade reklaamis, ja mis pidi seksuaalset sooritust parandama. Paraku ei teadnud Wade, et kreem on äärmiselt kergesti süttiv ning nüüd, tänu kolmekümne kolmele sünnipäevaküünlane ja ühele õnne tarvis, olid tal kerad tules. Sildil polnud hoiatust, ilmselt seetõttu, et enamik mehi hoiab oma õrnemad osad lahtisest leegist loomuldasa eemal. Seepärast Wade röögatas, kui ta Jenist eemale – ja välja – lendas ning üle voodi veeres, kattes samal ajal kätega lõõmavaid munandeid. Et asja veelgi hullemaks teha, oli ta olnud tuld võttes seemnepurskest vaid mõne sekundi kaugusel ja nüüd, valus vääneldes, vurtsatas ta õhku tillukesi poolküpseid seemnevedeliku ribakesi.
Sellal kui Wade röökis ja põles ja oma pihku tuli, karjus ka Jen, kes veeretas ennast kiiresti teises suunas. Algul röögatas Jen sellepärast, et Wade oli temast säärase jõuga välja tõmbunud ja löönud nii tugevasti laubaga vastu Jeni ninaselga, et tal tõusid pisarad silmi. Seejärel silmas Jen läbi pisarate kaleidoskoobi voodijalutsis seismas mind, käed punase ja pruuni juustulögaga koos, ning seepärast oli tema röögatus ka üllatuse- ja häbikarjatus, mis muutus valuks, kui ta voodilt maha põrandale veeres ning Wade’i neljasajadollarilise nahkkinga konts valusasti ta kintsu puuris.
Ja mina karjusin, sest see, mida mina tundsin, oli hoopis hullem kui põlenud munad või murdunud nina, mis, nagu hiljem selgus, Jenile osaks sai. See rusudes tuba oli olnud minu magamistuba, see juustukoogi- ja kehamahladega määritud voodi oli olnud minu voodi ning see naine, see kühmu tõmbunud alasti naine põrandal oli olnud minu abikaasa ning nüüd, mõne sekundiga, olin neist kõigist ilma.
Siis lõpetasid kõik röökimise ning järgnes säärane surmavaikuse hetk, kus sa lihtsalt seisad ja tunned, kuidas planeet su jalge all pöörleb, kuni sellest hakkab pea ringi käima. Seksi ja põlenud munandite lehk täitis õhku nagu gaasileke ning ma vannun – kui keegi oleks süüdanud tiku, oleks see tuba õhku lennanud.
„Judd!” kriiskas Jen põrandalt.
Ikka veel valust oiates, silmas täis õudu hirmust sellepärast, milline äraütlemata kahju võis olla tema munadele osaks saanud, veeretas Wade ennast kohmakalt voodilt maha, tormas vannituppa ja lõi ukse enda järel kinni. Alasti mehed ei tohiks ringi joosta. Ukse tagant oli kuulda voolava vee solinat, mille saateks kostis Wade’i kurguhäälne vandumine.
Silmitsesin Jeni, kes istus põrandal alasti, selg vastu öölauda, põlved rindade vastu tõmmatud, käed näo ees ja nuttis, ning tundsin tungi laskuda põlvili ja võtta ta käte vahele, nagu ma oleksin teinud enam-vähem igas muus olukorras. Tegelikult tundsingi ennast tema poole liikumas, kuid seisatasin siis. Sellest, kui ma magamistoa uksest sisse astusin, oli kulunud vaid umbes minut ning mu aju polnud veel kohanenud äkiliselt muutunud maailmaga, kus ma Jeni enam ei lohutanud, sest vihkasin teda. Mu peas valitses äkki iganenud reflekside ja vägivaldsete uitmõtete segapuder, ning mul polnud aimugi, mida kuradit peaksin tegema. Tung põgeneda oli kõikehaarav, kuid nende kahe jätmine oma majja tundus tingimusteta allaandmisena. Mul oli vaja end välja karjuda, sealt minema pääseda, nutta, suruda pöidlad Wade’i silmaaukudesse, et ta silmamunad lömastada, haarata Jen käte vahele, teda kägistada, ennast ära tappa, magama jääda ning ärgata ja olla uuesti kahekümnene – seda kõike ühekorraga. Täielik närvivapustus polnud sugugi välistatud.
Jen silmitses mind rabatult, silmad pisaraist punased, veri ja tatt ninast mööda lõuga rinnale voolamas. Tegelikult oli mul temast hale ja ma vihkasin ennast selle pärast.
„Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid,” kuulsin ennast ütlemas.
„Mul on nii kahju,” vastas ta ja võttis endal värisedes ümbert kinni.
See oligi kogu meie jutuajamine. Üheksa aastat abielu ühe hetkega läinud, ilma et selle kohta olnuks suurt midagi öelda. Astusin magamistoast välja, virutasin ukse enda järel kinni piisavalt tugevasti, et lüüa midagi paigast kipsplaatides, mis seina sees raginal alla kukkusid. Seisatasin hetkeks koridoris, vapustatud ja segaduses. Hingasin sügavalt välja, teadmata, et olin hinge kinni hoidnud, ning suundusin trepist alla, et asuda Jeni vanaema portselani puruks loopima. Kui politsei ja parameedikud saabusid, olin ikka veel sellega ametis.
„Mis siis nüüd saab?” küsis Jen. Seisime köögis ja üritasime keset portselanikilde rääkida.
„Pea suu.”
„Ma tean, et see ei tähenda sulle praegu midagi, aga mul on ausalt rohkem kahju, kui suudan eales öelda.”
„Lõpeta.”
See ei laabunud kuigi hästi.
„Sellele, mida ma tegin, pole mingit vabandust. Ma olen olnud nii kaua õnnetu, saad aru, nagu eksinud, ja…”
„Kas
