kõik taas Knob’s Endis, tupiktänavas, kus asub mu vanemate maja. Maja, suur valge koloniaalstiilis hoone, kõrgub tupiku keskel, kus tänav laieneb ringiks, mis on ideaalne tänavahoki mängimiseks ja jalgrattaga sõitmiseks. West Covington on elava liiklusega Elmsbrooki läbiv tänav, mis lookleb ostukeskuste ja ärikomplekside vahel, kuni keerab elurajoonidesse ja muutub viimasel ringristmikul Knob’s Endiks. Kui inimesed juhatavad teed ükskõik millise elumaja või firma juurde West Covingtonis, kasutavad nad meie maja negatiivse teetähisena: kui näete suurt valget maja, siis olete sõitnud liiga kaugele. Täpselt sedasama mõtlen mina sissesõiduteele keerates.
Isale oli maja eest hoolitsemine nagu kinnismõte. Ta oli osavate kätega mees, kes alatasa värvis ja küüris, puhastas vihmaveerenne, vahetas torusid ja pesi survepesuriga siseõue kiviplaate. Ta oli ametilt elektrik, kuid loobus sellest ja läks ärisse ning tundis puudust kätega töötamisest, ei kujutlenud nädalalõppu ilma selleta ettegi. Kuid nüüd on värv pragunenud ja koorub aknaraamidelt, kohe katuse all on inetu pruunikas veeplekk, kõnnitee kivid logisevad nagu lahtised hambad ning rooside võrestikud on vajunud majast eemale, nagu püüaksid plehku panna. Muru pole piisavalt kastetud ja see on laiguti pruun, kuid kaks kontpuud, mille otsas me armastasime ronida, on täies õies ja nende karmiinpunased lehed laiuvad varikatusena teeraja kohal. Ema, kellelt isa aeglane suremine kogu aja võttis, unustas tühistada basseinihoolduse ning basseini vesi sillerdab siniselt, kuid selle ümber sillutisekivide vahel on hakanud kasvama umbrohi. Maja on nagu naine, kes tundub eemalt veetlev. Mida lähemale sa jõuad, seda rohkem imestad, mida sa ometi mõtlesid.
Linda Callen, meie naaber ja ema lähim sõbratar, avab ukse ja kallistab meid järjekorras, kui me majja astume. Ta on pirnikujulise keha ja laheda naeratusega naine ning miski temas meenutab ebamääraselt närilist, mitte mingit metsikut looma, vaid pigem nutikat emarotti Disney multikast, säärast, kes istub tillukeses kiiktoolis, ees tillukesed rotiprillid ning kellele annab hääle Judi Dench või Helen Mirren. Lahke, majesteetlik, Akadeemia auhinna võitnud rott. Linda tunneb meid sünnist saati ja suhtub meisse nagu oma lastesse. Tema poeg Horry seisab ema selja taga ja võtab maha põrnitsedes meie mantlid.
„Tere, Judd,” ütleb ta mulle.
„Tere, Horry.”
Ta tõmbub jäigaks, kui ma ta selga patsutan. „Mul on Morti pärast väga kahju.”
„Tänan.”
Kui Horry oli pisike, jõi tema isa Ted end purju ja kuidagiviisi õnnestus tal uppuda väikese Horry täispuhutavasse kummibasseini sellal, kui Linda poes oli. Koju tulles leidis Linda Horry basseinis värisemas ja pooleldi vee alla vajunud surnud isa kohal hüsteeriliselt karjumas. Pärast seda olid nad kahekesi, elasid meist kvartali kaugusel ja üsna sageli ka meie juures. Horry, kes oli klass eespool Paulist ja klass taga Wendyst, sulandus sujuvalt meie perre. Keskkoolis armus ta Wendysse nagu kõik teisedki Elmsbrookis varem või hiljem, kuid tema käsutuses oli otsetee ning umbes aasta või nii sattusime neile pimedates tubades amelemisel peale. Siis, kolledži teisel aastal, sattus Horry baaris kaklusse – üksikasjad on segased –, keegi virutas talle mahasaetud otsaga pesapallikurikaga vastu pead ning nüüd on Horry kolmekümne kuue aastane mees, kes elab koos emaga, ei saa autot juhtida ega suuda keskenduda millelegi kauemaks kui paariks sekundiks. Vahel on tal põgusad atakid, siis tõmbub ta jäigaks ning kaotab kõnevõime. Mu isa võttis ta iga päev peale ja viis kauplusse, kus Horry aitas laos ja tõi kõigile lõunaeine. Nüüd hakkab ta ilmselt Pauli juures töötama.
Kui Wendy Horryt näeb, haarab ta mehe vihmamantlit seljast võtmata embusse ning Horry pillab kokku korjatud mantlid käest, et teda vastu kallistada.
„Tere, päevalill.”
„Horry,” sosistab Wendy ta kaela vastas.
Horry särk on kaetud vihmapritsmetega Wendy mantlilt. Ta suudleb Wendy märga pealage ning kui Wendy eemale tõmbub, on ta silmad punased.
„Ära nuta,” ütleb Horry.
„Ma ei nutagi,” vastab Wendy ja purskab siis pisaraisse.
„Nonoh,” pomiseb Horry ja pilgutab närviliselt silmi, kummardudes käest pillatud mantleid üles korjama.
14.07
Serena, Wendy pisitütar, karjub, nagu oleks teda pussitatud. Me kõik kuuleme teda eine ajal võimendatud stereos tänu kõrgtehnoloogilisele beebimonitorile, mille Wendy on sättinud eeshalli lauale, kuid Wendyl ei paista olevat kavas last ülakorrusele vaigistama minna. „Me Laseme Tal Nutta,” teatab Wendy, nagu oleks see mingi liikumine, millega nad on ühinenud. Kui nad tal niikuinii nutta lasevad, siis ei näe ma beebimonitoril erilist mõtet, kuid see on üks küsimustest, mida ma olen õppinud mitte esitama, sest vastuseks on vaid üleolev pilk, mida kõik lapsevanemad hoiavad lastetutele meenutamaks, et sa ei ole inimesena täielik.
Ja röökiv titt on veel kõige väiksem häda. Ryan, Wendy kuueaastane, on avastanud elutoa klaveri, mida pole aastakümneid häälestatud, ning korraldab seda mõlema rusikaga tagudes kõrvulukustava kakofoonia. Barry, kes on otsustanud, et praegu on õige aeg vastata paarile ärikõnele, sammub söögitoa ja elutoa vahelises hallis ringi ning vaidleb valjuhäälselt mingi lepingu peensuste üle, mis toob tema juba niigi röögatule varandusele kahtlemata lisa. Kuna ta kasutab peakomplekti, näeb ta välja nagu iseendaga latrav kuutõbine. „Jaapanlased pole sellega ilma peal nõus,” ütleb ta pead raputades. „Me oleme valmis osalema, kuid paberi hind on vastuvõetamatu.”
Finantsalal töötavate inimestega on see häda, et nad peavad oma tööd mõõtmatult tähtsamaks kõigi teiste omast ning seepärast on täiesti õigustatud kõik teised perse saata, kuna neil on käsil konverentskõne Dubaiga. Asi puudutab miljardeid dollareid, seepärast pole sellised asjad nagu lapse sünnipäev või abikaasa surnud isa lihtsalt püramiidi tipus. Barryt pole peaaegu kunagi kodus ja kui ongi, ripub ta telefoni otsas või uurib oma BlackBerryt kulm kortsus nagu inimesel, kes tegeleb sitaga, mille kõrval sinu sitt kahvatub olematuks. Kui Barry istuks tuumarünnaku ajal Ühendriikide presidendi kõrval, tuiutaks ta ikkagi oma BlackBerryt tüüpilmel, mis ütleb: Ja sina arvad, et sul on probleeme? Niipalju kui mina olen aru saanud, ei ole ta Wendy vastu kuigi hea, vaevalt märkab tema olemasolu ning jätab kogu raske lastekasvatamise töö naise kaela. Kuid Wendy on pärinud meie ema geneetilise imperatiivi välise mulje jätmiseks. Kõik on imeline. Punkt.
„Lõpeta, Ryan!” sisistab Barry klaveri suunas, kattes kõrvaklapi peopesaga. Mitte sellepärast, et see on ärritav, mitte sellepärast, et leinajad võiksid soovida pisut rahu ja vaikust, vaid sellepärast, et „issi räägib telefoniga”. Ryan peatub sekundiks ja paistab isa nõudmist siiralt kaaluvat, kuid ei näe selles enda jaoks ühtki plussi ja kaherusikasonaat jätkub.
„Wendy!” hüüab Barry ja see, kuidas see sõna tema keelelt veereb, kiiresti ja kaeblikult, ei ole niivõrd tema naise nimi kui tõmblus, mida tuleks seltskonnas viisakalt eirata, mida Wendy teebki.
Linda toob lauale eine pošeeritud lõhest ja kartulipudrust. Ta käib ümber laua ringi ja jagab ohtraid portse välja iga kord, kui näeb taldrikul valget kohta, põigates mööda Barryst, kes tammub endiselt ringi ja vannub valjusti oma peakomplekti. Alice aitab Lindat, sest Alice on minia ja põhimõtteliselt leinajate hulka ei kuulu. Barry ei aita, sest Barry on põhimõtteliselt sitapea.
Alice ja Paul on püüdnud nüüd juba mõnda aega last saada, suurema eduta. Alice võtab viljatusravimeid, mis põhjustavad kaalutõusu, ning hormoontablette, mis panevad ta nutma sellepärast, kui paks ta on. See on Wendy jutt, kes informeeris mind ka sellest, et kui Alice’ile tundub, et tal on ovulatsioon, siis jääb ta voodisse ja sunnib Pauli lõunatundidel koju tulema. „Kas sa kujutad ette?” küsis Wendy. „Vaene Paul peab selle kaks korda päevas püsti saama…”
