style="font-size:15px;"> „Pagan. Ma olen tõeline sitapea.”
„Pole hullu. Sa ei mõelnud seda niimoodi.”
„Muide, mina olen Judd. Judd Foxman.”
„Mina olen Jen.”
„Kui sulle sobib, siis ma vist kutsun sind veel mõnda aega Rattatüdrukuks.”
„Miks nii?”
„Ma hakkan sind Jeniks kutsuma alles siis, kui olen sind suudelnud.”
Tundus, et ta on sääraste julgete avaldustega harjunud. „Aga kui seda ei juhtugi?”
„Siis pole sellel niikuinii tähtsust.”
„Sa välistad sõpruse võimaluse.”
„Usun, et sinusugusel tüdrukul on niigi küllalt sõpru.”
„Ja missugune tüdruk ma siis täpsemalt olen?”
„Irooniline jalgrattur.”
Jälle see naer, nagu ei kuskilt, nagu oleks see tema sees tukselnud ja väljapääsu oodanud. Kuuekümne sekundi jooksul, mis ta mind tundnud oli, olin ta juba kaks korda naerma ajanud, ning selleks ajaks olin lugenud piisavalt Playboyd teadmaks, et ilusad naised tahavad meest, kes oskab neid naerma ajada. Muidugi pidasid nad tegelikult silmas meest, kes suudab neid naerma ajada pärast seda, kui on viinud nad oma eralennukis usaldusväärse üheksatollise riistaga mitmikorgasmini, kuid ma olin hoo sisse saanud ja lootus laotas mu rinnus arglikult tiibu, valmistudes õhku tõusma.
Teadsin, et ta on minu jaoks kaugelt liiga ilus ja normaalne. Paari viimase aasta jooksul olin tekitanud endale ülikoolis niši omadega sassis tüdrukute seas, kes kandsid tumedat huulepulka ja liiga palju kõrvarõngaid ning püüdsid arvukatest lapsepõlvetraumadest üle saada, juues ülearu ja seksides naeruväärse soenguga ohutute juudipoistega. Tegelikult oli seda juhtunud täpselt kaks korda niisama paljude aastate jooksul, ent kuna see oli kõik, mis mulle oli osaks saanud, siis meeldis mulle mõelda sellest kui nišist. Ja ma polnud üldse Jeni tüüp, kuid oma tüübiga, geneetiliselt andekate kallite sportautode ja karvutute treenitud kehadega meespoistega, kes arvasid, et neil on kõigeks õigus, ei olnud tal viimasel ajal eriti midagi välja tulnud. Jeni viimane kallim Everett – tal oli tõepoolest säärane nimi ja ta nägi välja täpselt nagu te teda ette kujutate, ainult mitte nii pikk – oli talle tegelikult öelnud, et tema vilets kehahoiak ei jäta temast kuigi head muljet. Ja seda poisi suust, nagu Jen mulle hiljem kurtis, kellel oli sissevajunud rind ja pliiatsijämedune riist. Üle-eelmine, David, oli talle talvevaheajalt naastes teatanud, et on kihlunud ja kavatseb kevadel abielluda. Jen oli segaduses, tal oli probleeme enesehinnanguga ja läbikukkunud katsetusega anoreksia vallas. Ma olin õigel ajal õiges kohas ning jumalad olid viimaks ometi valmis mulle kingitust tegema.
Kuid seda kõike ma siis veel ei teadnud. Teadsin vaid, et vestlus, mis pidanuks juba lõppema, näis hakkavat elama oma elu, ning tüdruk, kes universumi seaduste kohaselt poleks pidanud mulle teist pilkugi heitma, kummardus ettepoole, naeratav suu ilmeksimatult mind sihtimas. See oli õrn ja põgus suudlus, kuid tundsin ta huultes valmidust anda, sametist pehmust pealispinna all, ning olingi armunud. Tõsiselt. Niisama lihtsalt see käiski.
„Vilets impulsikontroll,” ütles ta oma söakuse üle uhkust tundes.
„Jen.” Hingasin aeglaselt välja ja tõmbasin keelega üle huulte sisekülje, maitstes ta huuleläike pudemeid.
„Judd.”
„Ma vist kutsun sind nüüd Rattatüdrukuks, kuni oleme seksinud.”
Ta naeris jälle ja see tegi kokku kolm korda, nende jaoks, kes kodus arvet peavad, ning mul polnud enam vähimatki võimalust. Hiljem Jen vandus, et teadis samal hetkel, et abiellub minuga. See on see häda kolledžitittedega. Mina süüdistan nende perspekiivitunde metsakeeramises Hollywoodi. Elu on nende jaoks üksainus suur romantiline komöödia ning kui sa kohtad kedagi kena, siis on igavesti õnnelik elu ettemääratud lõpplahendus. Seal me siis olime, ilus heledapäine tüdruk, kes kasutas vaevumärgatavat kaasasündinud lonkamist, et mõjuda huvitavamana, ning naeruväärsete juustega närvis poiss, kes üritas nii kangesti mõjuda teravmeelsena, mõlemad ägedalt pekslevate südamete ja tuikavate niuete ebaühtlasest rütmist hüpnotiseeritud. See loll, meeleheitel kiimas poisike, kes ma tollal olin, seisis pahaaimamatult oma embrüonaalse armastuse murrangujoonel, kuigi tegelikult pidanuks ta elu eest põgenema.
SEITSMES PEATÜKK
15.43
Boner tuleb kolme Heebrea Matuseühingu vabatahtlikuga leinatarbeid tooma. Nad sätivad mööbli ümber ja panevad asjad kohale vaikse sõjaväelise täpsusega ning pärast seda kutsub Boner neli Foxmani last elutuppa kokku. Kamina ette on ritta seatud viis madalat jämeda puuraami ja luitunud kunstnahast kattega lamamistooli. Peegel kaminasimsi kohal on mingi seebitaolise valge ainega üle pihustatud. Kogu mööbel on lükatud seinte äärde ning umbes kolmkümmend valget kokkukäivat plasttooli on seatud kolmes reas viie lamamistooli ette. Klaveril on kaks hõbedast rahataldrikut. Inimesed, kes tulevad perekonnale kaastunnet avaldama, võivad teha annetusi matuseühingule või kohalikule vähihaigete laste ühingule. Mõlemale taldrikule on nagu jootrahana jäetud paar rahatähte. Eeshalli laual Wendy beebimonitori kõrval on kõrges klaasanumas süüdatud jäme küünal. See on šivaküünal ning anumas on piisavalt vaha, et küünal põleks seitse päeva.
Phillip müksab varbaga üht madalatest toolidest. „Yodast2 oli kena meile oma toole laenata.”
„Need on šivatoolid,” ütleb Boner. „Te istute leina märgiks madalal. Algselt istusid leinajad maas. Aja jooksul on kontseptsioon pisut edasi arenenud.”
„Arenguruumi on veel kõvasti,” poriseb Phillip.
„Mis värk selle peegliga on?” tahab Wendy teada.
„Leinamajas on kombeks kõik peeglid ära viia või kinni panna,” selgitab Boner. „Me lasime vahtu ka kõigi vannitubade peeglitele. Praegu on aeg hoiduda igasugusest isiklikust edevusest ja mõelda oma isa elu üle.”
Me kõik noogutame nagu oma juttu imetlevale giidile muuseumis, et võimalikult väikese vaevaga baarileti äärde pääseda.
„Veidi aega tagasi kutsus teie isa mind haiglasse,” jätkab Boner. Lapsena oli ta punnispõskne pingul poiss ja nüüd on ta kerekas pingul mees punetavate põskedega, mis jätavad mulje, nagu oleks ta pidevalt vihane või kohmetunud. Ma ei tea täpselt, millal Boner Jumala leidis; kaotasin ta pärast keskkooli silmist. Boneri, mitte Jumala. Jumala kaotasin silmist lasteliigasse astudes, kui ma ei saanud käia enam Heebrea kooli tundides Iisraeli templis, sünagoogis, kus me käisime kord aastas Roš hašanah teenistusel.
„Teie isa ei olnud usklik inimene. Kuid lõpu poole kahetses ta traditsioonide puudumist oma elus ja selles, kuidas ta oli oma lapsi kasvatanud.”
„See ei kõla eriti isa moodi,” ütlen.
„Tegelikult on surmaga silmitsi seisvate inimeste puhul jumala poole pöördumine üsna tavaline,” ütleb Boner täpselt samasuguse ennast täis õpetliku häälega nagu poisipõlves meile selgitades, mida tähendab suhuvõtmine.
„Isa ei uskunud jumalat,” ütleb Phillip. „Miks oleks ta pidanud pöörduma millegi poole, mida ta ei uskunud?” „Ma arvan, et ta muutis meelt,” ütleb Boner ja on tunda, et ta on Phillipi
Yoda – tegelane filmist „Star Wars”. – Toim
