avastad, et oled magades vanaks jäänud.
Kolledžis oli mul nii palju tulevikuplaane, mõtteid, kelleks võiksin saada, kuid siis armusin Jeni ja kõik mu suurelised püüdlused haihtusid ihauima. Ma lihtsalt polnud eales kujutlenud, et mõni temasugune tüdruk võiks tahta kedagi minusugust, ning mul oli tunne, et kui ma rakendan kogu oma energia sellele, et ta oleks õnnelik, siis laabub tulevik kuidagi iseenesest. Ma kadusin jäljetult tema kreemikate reite Bermuda kolmnurka, sain kuidagi läbi kursuste B-de ja C-dega ning kui Jen varsti pärast lõpetamist mu abieluettepaneku vastu võttis, siis mäletan, kuidas tundsin rohkem kui midagi muud ülevoolavat kergendust, nagu oleksin äsja maratoni lõpetanud.
Ja nüüd ei ole mul naist, last, tööd, kodu ega midagi, mis viitaks teatud edukusega elatud elule. Ma ei pruugi olla vana, kuid ma olen liiga vana, et mul oleks nii palju eimiskit. Fotodel on mul kellegi võõra topeltlõug, tärkavad sangad puusade kohal ning ma olen üsna kindel, et mu juuksepiir, see üks joon, millele olen alati saanud kindel olla, hakkab mind vaikselt alt vedama, kui ma ei vaata, sest üsna tihti avastavad mu sõrmed otsaesisel mõne uue topograafilise punkti. Kui sul ei ole midagi ja sa oled kakskümmend, siis on see lahe ja seda eeldataksegi, ent kui sul pole midagi, kui oled poolel teel seitsmekümne poole ning muutud iga päev pehmemaks ja jämedamaks, siis on see hoopis midagi muud. See on nagu ülemaalisele autosõidule asumine ilma bensiinirahata. Sellele ajale tagasi vaadates näen seda aeglase protsessi algusena, mis lõpeb üksildase surmaga pärast seda, kui olen saatnud oma päevad mööda tühjas korteris, seltsiliseks vaid teler ja aeglaselt ringi paterdav koer, sedasorti paigas, mis lõhnab külaliste arvates läppunult, kuid mitte minu meelest, sest läppunud asi olen ma ise. Ja ma tunnen, kuidas see masendav tulevik sööstab kiires tempos minu poole, kõmisedes üle tasandike tolmupilves nagu parv metsmesilasi.
Enne kui arugi saan, olen püsti ja sõelun läbi rahvasumma, kuuldes pealt vestlusekatkeid ja hoides silma peal köögiukse pühamul.
„…Paul on vanem. Ta rääkis nii ilusasti…”
„…kolm kuud hingamisaparaadi all… sisuliselt vegeteeris…”
„…ühes paigas Winnipesaukee järve ääres. Me käime seal igal aastal. Seal on ilus. Maureen toob lapsed…”
„…läksid hiljuti lahku. Tundub, et asjasse oli segatud keegi kolmas…”
See viimane läbistab mind nagu õngekonks – kuid selleks ajaks olen juba ukse juures ega vaata tagasi. Astun köögi kliimaseadmega vaikusse ja toetun hinge tõmmates vastu seina. Linda kükitab külmiku ees ja närib hajameelselt porgandijuppi, üritades teha ruumi toodud söögikraamile.
„Tere, Judd,” naeratab ta mind nähes. „Mida sulle pakkuda võib? Pane tähele, meil on praktiliselt kõike.”
„Kuidas oleks vanilje-piimakokteiliga?”
Linda paneb külmiku kinni ja silmitseb mind. „Seda meil ei ole.”
„Noh, siis pean vist välja lippama ja ühe hankima.”
Linda naeratus on armas ja emalik. „Seal sees läheb pisut intensiivseks.”
„Intensiivsuse jätsime juba tüki aja eest seljataha.”
„Ma kuulsin karjumist.”
„Nojah… vabandust. Ja tänan sind, tead küll, kogu su abi, ema eest hoolitsemise eest ja puha.”
Linda paistab hetkeks jahmuvat, nagu tahaks midagi öelda, kuid torkab siis porgandi uuesti suhu ja naeratab. Teisest toast kuuleme ema naeru.
„Noh, paistab, et vähemalt ema tundub seda kõike nautivat.”
„Tal oli palju aega selleks valmistuda.”
„Ilmselt küll.”
Seisame nii umbes minuti, viisaka vestluse allikas on ära kuivanud.
„Horry näeb hea välja,” ütlen ja soovin kohe, et poleks seda teinud.
Linda naeratus on nukker, narmendav ja kuidagi ilus, pikkade kannatuste valulik naeratus. „Inimene õpib mitte mõtlema sellele, mis oleks võinud olla, ning lihtsalt hindama seda, mis tal on.”
„Jah. Ilmselt pole mina õige mees seda praegu kuulama.”
Linda astub minu juurde ja paneb mulle käed õlgadele. Sellest on terve igavik, kui mind viimati puudutati, kui mul viimati kellegagi isegi silmside oli, ning näen Linda silmades peegeldumas oma pisaraid. „Sinuga saab kõik kombe, Judd. Ma tean, et sa tunned end praegu eksinuna, kuid sa ei tunne niimoodi kuigi kaua.”
„Kust sina tead?” Äkki olen ma tolli kaugusel tõsisemat sorti nutuhoost. Linda vahetas mul mähkmeid, hoolitses minu eest peaaegu niisama palju kui mu oma ema, ilma et oleksin teda selle eest kunagi tänanud. Oleksin pidanud talle iga aasta emadepäevaks kaarte saatma, talle tihti helistama, et kuulda, kuidas tal läheb. Kuidas on võimalik, et kõigi nende aastate jooksul pole ma kordagi tema peale isegi mõelnud? Tunnen sünget kahetsuslainet inimese pärast, kelleks ma olen muutunud.
„Sa oled romantik, Judd. Sa olid alati säärane. Ja sa leiad jälle armastuse, või otsib see sind ise üles.”
„Kas see sinu leidis uuesti üles?”
Miski Linda ilmes muutub ja ta laseb must lahti.
„Anna andeks,” ütlen. „See oli kohutavalt öeldud.”
Ta noogutab, võtab mu vabanduse vastu. „Oleks kohutav viga liikuda läbi elu, arvates, et inimesed on kogusumma sellest, mida sa näed.”
„Ma tean.”
„Ei tea sa midagi,” ütleb Linda, kuid see pole kurjalt öeldud. „Praegu pole õige aeg ega koht, et üksikasjadesse laskuda, aga ole päris rahulik. Ma ei ole viimased kolmkümmend aastat üksi maganud.”
„Muidugi mitte. Ma olen loll persevest.”
„Võib-olla, aga sel nädalal saad sa andeks.” Linda muigab sõbralikult. „Ära seda ainult kuritarvita.” Ta vaatab aknast välja rahvast täis majaesisele. „Tundub, et Jerry Lambi Hummer on su kinni parkinud. Miks pensionil olev arst peab New Yorgi osariigis Elmsbrookis säherduse tankiga ringi sõitma, on igivana küsimus. Tema peenis ei saa ju nii tilluke olla?” Linda pistab käe põlletaskusse ja viskab mulle võtmed. „Sinine Camry. Kui sai hästi ajastad, võid tagasiteel Horry peale võtta. Mulle ei meeldi, kui ta nii hilja jalgsi koju tuleb.”
20.30
Linda auto lõhnab pärmi ja lillede järele. Kui välja arvata tahavaatepeegli küljes rippuv väike kuldne medaljon, on auto tühi ja puhas ning see teeb mind nukraks. Või kajab kõik tühi minus lihtsalt viimasel ajal vastu. Varasem vihm on hõrenenud kergeks udutamiseks, mis täpitab tuuleklaasi täpselt nii palju, et muuta vastutulevate autode tuled ähmaseks. Sõidan mööda Centre Streeti ja pargin auto parkimisautomaadi juurde Foxmani Spordikaupade esinduskaupluse ees.
Isa töötas elektrikuna, ent kui Paul sündis, otsustas ta, et tahab jätta lastele pärandi. Ta laenas äialt raha, ostis pankrotivarast väikese spordikaupade poe ning laiendas selle aastate jooksul kuuest Hudson Valleys ja Connecticutis asuvast kauplusest koosnevaks ketiks. Ta uskus kindlalt klienditeenindusse ja asjatundlikesse töötajatesse ning tõrjus uhkelt suuremaid ülemaalisi kette, kes soovisid teda iga paari aasta tagant üles osta. Igal laupäeval külastas ta oma viit harukauplust, et kontrollida nende arveid ja lahendada probleeme.
