lindilt tulid pidevas reas Simon ja Garfunkel, Neil Diamond, Jackson Brown ja Peggy Lee. Aegajalt kuulen mõnd neist lauludest liftis või mõnes ooteruumis ning need viivad mind otseteed tagasi tollesse autosse, kus tasane rappumine asfaldivagudel mind poolteadvusse uinutas ning isa kähedal häälel muusikale kaasa ümises. Kord kvartalis võttis ta kaasa ka oma raamatupidaja Barney Cronishi. Paul vihkas, kui Barney kaasas oli, sest ta pidi eesistme Barneyle loovutama, sest Barney pidi teel iga söögikoha juures peatuse tegema, kas selleks, et osta kohvi või kusta välja eelmine. Barney ka peeretas valjusti ja ilma häbi tundmata, mispeale meie Pauliga paotasime aknaid ja pistsime pea välja tuule kätte nagu kaks koera, et vänge kapsaleha eest põgeneda. Vahel vajutas isa eest aknad lukku ja mängis lolli, kui meie taga lämbuda ähvardasime, mis oli tema puhul lähim vaste naljatamisele.
Tundus, et kui isa ei töötanud, ei osanud ta meiega kuidagi olla. Ta oli suurepärane, kui me olime pisikesed, hällitas meid suurtel kätel või hüpitas põlvedel, ise Mozartit ümisedes… Põngerjatena klammerdusime tänaval tema vorstisõrmede külge, ta heitis magama minnes meie kõrvale ning jäi sageli magama, kuni ema ta ära viis. Kuid suuremaks saades paistsime teda lootusetult segadusse ajavat. Ta ei mõistnud meie armastust teleri ja videomängude vastu, teda tundus hämmastavat meie laiskus, segamini toad ja tegemata voodid, pikemad juuksed ja siidtrükis T-särgid. Mida vanemaks me saime, seda rohkem tõmbus tema töösse, nädalavahetuse ajalehtedesse ja napsidesse. Vahel tundub mulle, et Phillip oli ema viimane katse oma abikaasat uuesti üles leida.
Kaupluse jahimeherohelisi varikatuseid, mida tavaliselt katavad linnumustus ja veeplekid, on hiljuti puhastatud, ning vaateaknad on sügishooaja ootuses täis hoki-, suusa- ja lumelauavarustust. Nurgas seisval mannekeenil on ees väravavahi mask ning kurjakuulutava vilkuva päevavalguslambi all näeb ta välja nagu Jason, „Reede 13” filmide sarimõrvar. Elmsbrook on sarimõrvarile täiuslik linn, ja ma mõtlen seda parimas võimalikus tähenduses. Alati on maalilised linnad puhaste kõnniteede ja kellatornidega need, kuhu Jason ja Freddy tulevad seksihimulisi teismelisi maha nottima. Centre Street on munakivist jalakäijate tänav pinkide ja purskkaevuga, kauplustel on üksteisega sobivad varikatuses ning üldmulje on meeldiv ja hoolitsetud.
Võib-olla sellepärast, et mõtlen sarimõrvaritele, võpatan istmel, kui Horry äkki autoaknale koputab. Või tuleb see sellest, et ta näeb välja pisut hirmutav. Ta pikki juukseid hoiab näo eest eemal valge Nike’i juuksepael, mille hinnasilt tolkneb ta lauba vastas, ning ta huulte vahele surutud sigareti otsas on tubli toll tuhka.
„Sa ehmatasid mind,” tähendan.
„Selline mõju mul inimestele on.”
Naeran, mitte sellepärast, et see oleks naljakas, vaid et olla viisakas. Horry pärast on paratamatult paha tunne, kuid teda tuleb kohelda nagu kõiki teisi, sest ta on vigane, kuid mitte idioot, ning ta haistab su haletsust samamoodi nagu koer haistab hirmu.
„Kas sa ei peaks olema kodus ja seebal istuma?”
„Šival.”
„Šiva on India jumal, see kuuekäeline. Või siis on tal neli kätt ja kaks jalga. Ma ei tea. Võib-olla kuus jäset.”
„Peale selle on see heebrea keeles „seitse”.”
„Kuus jäset, seitse päeva…” Horry peatub hetkeks, et kaaluda selle võimalikke teoloogilisi tähendusi, kuid ei jõua muule järeldusele, kui et praegu oleks õige hetk sigaretist veel üks mahv tõmmata. „Noh, kas sa ei peaks siis seal olema?”
„Peaksin küll,” kinnitan. „Kuidas seespool asjad on?”
„Vaikne.” Horry kehitab õlgu. „Astud sisse?”
„Ei. Tulin lihtsalt mööda, sest su ema arvas, et ehk tahad autoga koju saada.”
„Kas ta saatis sind mulle vastu?”
„Ta teadis, et ma lähen välja.”
Horry vangutab pead ja krimpsutab nägu. „Ma pean endale oma paiga leidma, juba eile oleksin pidanud.”
„Miks sa seda siis ei tee?”
Horry koputab vastu pead. „Ajuvigastus. On asju, millega ma ei saa hakkama.”
„Nagu näiteks?”
„Nagu näiteks meenutamine, mis kurat see on, millega ma hakkama ei saa.” Ta avab kõrvalukse ja viskub istmele. „Sa ei tohi ema autos suitsetada,” teatab Horry rõngast välja puhudes.
„Mina ei suitsetagi. Sina suitsetad.”
„Mul on usutav võimalus eitada.” Ta raputab tuhka põrandamatile. „Sa käisid ju Penelope Moore’iga, kas polnud?”
„Penny Moore. Jah. Me olime sõbrad. Mis temast saanud on?”
„Ta õpetab liuväljal uisutamist. Sisehallis, kus me hokit mängisime.”
„Keltonis.”
„Just. Ma käin seal praegugi vahel uisutamas.”
„Sa olid päris hea hokimängija.”
„Ei, sina olid päris hea hokimängija. Mina olin hiilgav hokimängija.”
„Ei oleks arvanud, et ta ikka veel siin elab.”
„Miks, sest tal ei ole ajuvigastust?”
„Ei! Horry. Jumal küll! Anna andeks. Ma ei mõelnud seda.”
Kuid ta muigab läbi suitsupilve, mis täidab ruumi meie vahel. „Ma lihtsalt narrin, Judd. Võta vabalt.”
„Mine perse.”
„Ma olen omadega juba korralikult perses, mu vend teiselt emalt.”
„Vau. Penny Moore. Mis ime pärast ta sulle meelde tuli?”
„Ta on kaupluses.”
„Praegu?”
„Jah. Ta töötab tööpäeva õhtuti kassas. Sa peaksid minema ja tere ütlema.”
„Penny Moore,” kordan. Ainuüksi see nimi toob silme ette ta ulaka naeratuse, ta suudluse maitse. Me sõlmisime kunagi lepingu, mina ja Penny. Huvitav, kas ta mäletab.
„Vean kihla, et tal oleks hea meel sind näha.”
„Võib-olla mõni teine kord,” ütlen ja käivitan auto.
„Kas ma ütlesin midagi valesti?”
Raputan pead. „Lihtsalt raske on näha inimesi minevikust, kui su olevik on nii kataklüsmiliselt perses.”
Horry noogutab mõttetargalt. „Tere tulemast minu maailma.” Ta õngitseb hetke taskutes, puistates münte istmele, võtab siis välja kipakalt keeratud pläru ja süütab selle oma sigareti kustuvast otsast. Ta hingab sügavalt sisse ja pakub siis mulle, ise ikka veel hinge kinni hoides.
„Tänan, ei,” ütlen.
Horry kehitab õlgu ja laseb suitsul lahtise suu ümber tantsida. „Aitab pead klaarina hoida,” ütleb ta. „Vahel, kui ma tunnen, et atakk hakkab tulema, võib seda niimoodi ära hoida.”
„Kas su ema lõhna ei tunne?”
„Mida
