kontrolli ja veendumusega, ning Phillip peab suu nagu hästi välja õpetatud koer.
„Phillip on närvis,” selgitab Tracy. „See on tema jaoks raske. Mõistagi oleks ta eelistanud tutvustada meid meeldivamas olukorras, kuid lisaks sellele, et ma olen Phillipi pruut, olen ma ka tema elutreener ning me mõlemad tundsime, et säärasel raskel ajal oleks minu siinviibimine talle suureks abiks.”
„Määratle „eluteener”,” ütleb ema, hääletoon napp ja pingul.
„Tracy oli minu terapeut,” teatab Phillip uhkelt.
„Sa oled tema terapeut ja käid temaga?” küsib Wendy.
„Niipea kui mõistsime oma tundeid teineteise vastu, andsin Phillipi üle oma kolleegile.”
„Kas see on üldse eetiline?”
„Me lahendasime selle probleemi,” ütleb Tracy.
„See lihtsalt läks nii,” ütleb Phillip samal hetkel.
Ja siis tuleb väike Cole trepist alla, vööst allapoole porgandpaljas, kaasas vana valge pissipott, mis on olnud esiku tualettruumis kraanikausi alla sestsaati, kui Phillipit õpetati potil käima. Cole on Wendy sõnul oma tulnukastaadiumis, kus ta tatsab mööda maja ringi nagu tulnukas, uurib ja lõhub kõike, mis käeulatusse satub ning laseb seda tehes kuuldavale kummalisi häälitsusi. Cole astub Barry juurde, kes on viimaks oma kõne lõpetanud ja laua taha istunud, ning ulatab poti talle uurimiseks. „Vaata, issi!” ütleb ta. „T!”
Barry vaatab midagi mõistmata alla. „Mida ta tahab?” Nagu poleks ta iial varem oma kolmeaastast poega näinud.
„T!” röögatab Cole võidukalt. Ja tõesti, junn potis meenutab kujult tõesti rohmakat T-tähte. Siis kummardub Cole alla ja vinnab poti kõrge kaarega pea kohale, nii et see maandub söögitoa lauale, pannes klaasid klirisema ja lennutades lauahõbeda laiali. Alice kriiskab, Horry ja mina sööstame varju ning Cole’i ümber läinud poti sisu maandub lisandina Pauli taldrikule. Paul hüppab tagasi, nagu oleks tegemist granaadiga, ning teeb seda nii ägedalt, et tõmbab Alice’i endaga kaasa.
„Issa rist, Cole!” kriiskab Barry. „Mis kurat sul viga on?”
„Lõpeta röökimine!” röögib Wendy.
Cole silmitseb mõttetuid omadega läbi vanemaid ning laseb ilma igasuguse sissejuhatuseta valla valju nutuhoo. Kuna kumbki neist ei näi plaanivat teda lohutama tõtata, siis kasutan onu eesõigust ja tõstan Cole’i oma kaela vastu töinama. Ta tilluke lapsepepu kleepub mu käsivarre vastu. „Hästi tehtud, väikemees,” kinnitan, „niisugune kena kaka.” Hea käitumise innustamine ja muu säherdune. Pärast säärast traumat kannab see laps arvatavasti kümnenda eluaastani mähkmeid.
„Ma teen T,” ütleb Cole läbi lõppevate pisarate ja hõõrub oma tatti mu krae vastu. Pole midagi armsamat kui kolmeaastase kile siirus ja sisserändaja aktsendiga inglise keel. Ma ei ole kunagi armastanud lapsi nii, nagu mõned seda teevad, kuid Cole’i juttu võiksin kuulata päev otsa. Muidugi ei ole ma onuna see, kes peab tema junni laualt ära kraapima.
„Õigus, Cole,” kinnitan Pauli taldrikut vaadates. „See on T ja pealegi väga ilus T.”
Paul ja Alice ajavad ennast värisevil jalul püsti. Nüüd seisame kõik laua ümber nagu maalil, Foxmanide perekond miinus üks, ning põrnitseme auravat julka Pauli taldrikul. On täiesti mõeldamatu, et suudaksime siin seitse päeva koos vastu pidada, põrkudes üksteisest eemale nagu molekulid keemilises reaktsioonis. Pole mingit võimalust teada, kuidas see kõik välja kukub, ent nagu öeldakse, ega rohkem kui sitt heal portselanil polegi suurt võimalik teha.
KUUES PEATÜKK
Kui te olete kunagi läbi teinud abielu nurjumise ning statistiliselt võib üsna kindlalt väita, et see on teiega juhtunud või kui polegi, siis varsti juhtub, siis teate, et esimene asi, mida te lõpus teete, on mõelda alguse üle. Võib-olla on see mingi äraspidine lõpetamise vorm või lihtsalt ürgne inimlik tung sentimentaalsuse poole või masohhism, ent vapustatult oma elu söestunud varemetel seistes suunduvad teie mõtted vältimatult tagasi aega, kus see kõik alguse sai. Ja isegi kui te ei armunud kaheksakümnendatel, siis tundub see teie mõtetes nagu kaheksakümnendad, nii süütu, aerosooli erksate värvide ja õlakutega, taustaks Pat Benatar või Cure. Seal te olite, ajasite oma asju, kõndisite läbi ülikoolilinnaku loengule või astusite kohvikusse tassikest jooma või tantsisite mõnes pulmas või napsitasite sõpradega baaris. Ja siis nägite teda, naermas kellegi nalja peale, lükkamas juukseid kõrva taha või astumas koos sõbraga lavale, et kanda ette pisut joobnud versioon laulust „Ninety-nine Red Baloons” (ja ta oli piisavalt purjus tunnistamaks, et teab ka saksakeelseid sõnu), või naaldus seina vastu ja silmitses õllekannu kohal kulmu kergitades ümbrust, või jalutas üksinda lumesajus ilma jakita, käised üle sõrmede tõmmatud, sest oli kindad maha jätnud, või…
… sõitis teel loengusse rattaga üle väljaku. Olin teda ka varem näinud, väikese nahast seljakotiga, hele hobusesaba taga lehvimas, kui ta punase Schwinni rattaga mööda tuhises. Olime mõlemad esimesel kursusel, kuid meil polnud ühtki ühist loengut ning tõenäoliselt oleksime hakanud mõne nädala pärast teineteisele tervituseks noogutama. Kuid tol päeval, kui ta minust mööda sõtkus, hüüdsin talle: „Tere, Rattatüdruk!”
Ta pidurdas liiga kõvasti ja riivas istmelt maha libisedes säärega pedaali. „Aih! Raisk!”
„Oh, pagan, vabandust,” ütlesin. „Ma ei tahtnud, et sa tegelikult kinni peaksid.”
Ta silmitses mind segaduses. „Aga sa ju hüüdsid mind.” Ta silmad olid hõõguvrohelised; kahtlustasin toonitud läätsi, kuid tahtsin ikkagi sealsamas neist laulu kirjutada. Oleksin seisnud kitarriga tema ühikaukse taga ja laulnud talle serenaadi, sellal kui ta sõbrad, seljas napid pidžaamad, pealt vaataksid ja heakskiitvalt naerataksid.
„Jah, vist küll. Vabandust, madal impulsikontroll. Mingit edasist plaani mul ei olnud.”
Tema naer oli sügav ja kähe. Ta naeris nagu tüdruk, kes teab, kuidas naerda, kellel on naermisega pikaajalised kogemused. Ja ta vaatas mind, see kena heledapäine tüdruk, sedasorti tüdruk, kellelt olin küll valmis ootama naeratust, kuid niisama kindlat äraütlemist, ning sõnas: „Ma annan sulle selle väljamõtlemiseks viis sekundit.”
See oli enneolematu ning ime andis mulle julgust. „Ma lihtsalt mõtlesin, et meil oleks paljust rääkida,” ütlesin.
„Tõesti?”
„Näiteks rattast. Sa oled kampuses ainus, kes sõidab rattaga.”
„Ja siis?”
„Mulle tundub, et sa teed seda irooniliselt.”
„Kas sa süüdistad mind iroonilises rattasõidus?”
„See on arenev spordiala. Nad kandideerivad olümpiamängudele.”
„Kas su juuksed on alati sellised?”
Mul olid paksud lokkis juuksed nagu traatvedrud ja kolledžis lasin neil vabalt mühiseda. „Mida kõrgemad juuksed, seda lähemal Jumalale.”
„Ma lonkan,” ütles tema.
„Kuidas?”
„Sellepärast ma sõidangi rattaga. Ma sündisin, üks jalg teisest lühem.”
„Sa
