õe ja vendadega.
Ryan on nähtavasti leidnud midagi muud, mille kallal jõudu proovida ja klaver vaikib täpselt samal hetkel kui beebimonitor, ning ootamatu vaikus tundub kohmetu, nagu oleksime kõik end lärmi taha peitnud.
„Bitches ain’t shit but hos and trix!”Räpilugu üürgab valjusti üle laua, Phillip torkab kiiresti käe taskusse ja võtab välja oma vilkuva telefoni. „Ma tahan kogu aeg seda helinat ära vahetada,” ütleb ta telefoni avades. „Tere… Mis? Ei, suurepärane! Täiuslik ajastus!” Ta lööb telefoni kinni ja vaatab meile kõigile tähendusrikkalt otsa. „Ta on siin,” teatab ta, nagu oleksime kõik ootel. Nagu meil oleks õrna aimugi, kellest ta räägib. Siis sammub ta söögitoast välja ja jookseb välisukse juurde. Me kõik tormame kööki, et piiluda aknast tänavale, kus tumedast Lincolni limusiinist astub parajasti välja üks naine. Saladuslikul naisel ei ole silmale nähtavaid tätoveeringuid, ilmseid rinnaimplantaate, tikk-kontsi ega „mulliperset” – nagu Phillip tavaliselt oma meelistagumikutüüpi nimetab – pinguldumas lühikese seeliku vastu, mille all pesu ei kanta. Isegi kaugelt on selge, et see naine healõikelises pükskostüümis ja gracekellylikku sõlme kammitud heledate juustega on isik, kes kannab aluspesu. Hinnalist aluspesu, tekib tunne, võib-olla isegi seksikat aluspesu, Victoria Secreti või La Perla oma. Ta on päris kindlasti veetlev, kuid peen ja lihvitud nagu läikima löödud kroom. Teisisõnu, täpselt sedasorti naine, kellel ei tohiks sinu meelest olla Phillipiga mingit pistmist. Elegantne, rafineeritud ja eemalt vaadates päris kindlasti Phillipist vanem.
„Kes see on?” küsib ema.
„Võib-olla tema advokaat,” oletab Wendy.
„Kas Phillipil on advokaat?” küsib Alice.
„Ainult siis, kui ta on jamas.”
„Kas ta on jamas?”
„Tõenäoliselt.”
Nüüd on Phillip naise juurde jõudnud. Nad ei suru kätt ega vaheta karskeid põsemusisid, vaid ründavad teineteist näljaste suude ja ahnete keeltega.
„Ta vist ikka ei ole Phillipi advokaat,” tähendab Alice, võibolla õige pisut õelalt. Alice’i puhul ei saa kunagi aru. Wendy ei meeldi talle. Ta pole meist kellegi pärast arust ära. Alice on pärit kenast perest, kus õed-vennad ja nende kaasad üksteist tervitades ja hüvasti jättes suudlevad, mäletavad üksteise sünnipäevi ja aastapäevi ning helistavad vanematele vaid selleks, et tere öelda. Nende kõned lõpevad lõbusa ma-armastan-sind kinnitusega, mida öeldakse pingutuseta ja mis vastab tõele. Alice’i jaoks on Foxmanid metsik hõim, tsiviliseerimata tulnukad, kes ei oska väljendada armastust ning vaatavad köögiaknast häbitult pealt, kuidas nende väikevend võõra naise tagumikku krabab.
„Ma meilin sulle numbrid,” ütleb Barry meie selja taga. „Me oleme neid juba kaks korda muutnud.”
Vahetanud hakatuseks piisavalt sülge, tulevad Phillip ja tema salapärane külaline nüüd mööda jalgteed maja poole ning me tõmbume aknast eemale. Nagu alati, jääb viimane sõna Wendyle: „Oleks nii Phillipi moodi oma advokaati põrutada.”
14.30
„See on Tracy,” teatab Phillip uhkelt, seistes laua otsas, mille ümber me oleme kõik jälle istet võtnud, tõtanud tagasi oma kohtadele, kui ta lõpetas külalise käperdamise ja talle keele kõrva ajamise ning juhtis ta mööda kiviteed maja poole. „Me oleme kihlatud.” Ilmselt ei istu me kõik, lõug taldrikus, kuid tunne on igatahes selline. Lähemalt vaadates on selge, et naine on tubli viisteist aastat Phillipist vanem, küll väga hästi säilinud, kuid kusagil neljakümnendate keskel.
„Meil on plaanis kihluda,” parandab Tracy teda leebelt ja viisil, mis viitab pikaajalisele kogemusele Phillipi parandamisel. Naised, kellega Phillip tavaliselt käib, ei ole sedasorti, kes teda parandavad. Nad on stripparid, näitlejatarid, ettekandjad, juuksestilistid, pruutneitsid, kes kergitavad talle pulmapeo ajal parklas oma krinoliini, ning ühel mälestusväärsel korral ka pruut ise. „Ma ei saanud sinna midagi parata,” ütles Phillip mulle paistes huulte vahelt haiglavoodist, kus ta oli maandunud, kui peiupoisid ta kätte said. „See lihtsalt läks nii.” „See lihtsalt läks nii” oli Phillipi käepärane selgitus praktiliselt kõigele, täiuslik epitaaf mehele, kes tundub alati olevat oma elus süütu kõrvalseisja.
„Tere kõigile,” ütleb Tracy rahulikult ja enesekindlalt. „Mul on kahju, et me kohtume säärases olukorras.” Ta ei kihista ega näri nätsu. Phillip põimib talle käed ümber ja ta näol on lai naeratus, nagu oleks ta saanud äsja hakkama hiilgava vembuga. Keegi ei ütle tükk aega midagi ja Phillip alustab loendust.
„See on minu õde Wendy,” ütleb ta käega osutades.
„Ilus kostüüm,” tähendab Wendy.
„Tänan.”
„See sell, kes iseendaga räägib, on tema abikaasa Barry.”
Barry vaatab Tracyle otse silma ja ütleb: „Võib-olla õnnestub mul müüa neile veel kaheksandik protsenti. Võib-olla. Aga nad tahavad üsna kindlaid tagatisi. Me oleme seda põldu ka varem kündnud.”
„Barry on pisut nagu jobu.”
„Phillip!”
„Pole hullu, kullake. Ta ei kuule meid. See on minu vend Paul ja see tema naine Alice. Ma ei meeldi neile eriti.”
„Ainult sellepärast, et sa oled säherdune idioot,” ütleb Paul. Minu meelest on see esimene asi, mida ta ütleb pärast matustel peetud kõnet. Pole võimalik aru saada, mis teda hetkel tigedaks teeb. Minu perekonnas ei paiska me oma ärritusi välja, vaid matame endasse. Viha ja vimm on kumuleeruvad.
„Rõõm kohtuda,” ütleb Alice, kelle ülisõbralik hääletoon on mõeldud vabanduseks Pauli ja meie ülejäänute pärast, sellepärast, et tal on viisteist naela ülekaalu ning et ta pole nii elegantne ja peen nagu Tracy. Ma olin kunagi sinusugune, anub ta hääl. Suurus kaks ja täiuslik soeng. Hakkame parimateks sõpradeks.
„Ja see on mu vend Judd. Tegelikult temale ma praegu täitsa meeldin, kui mu mälu mind ei peta.”
„Tere, Judd.”
„Tere.”
„Juddile tehti hiljaaegu sarvi.”
„Suur tänu, et sa selle asja selgeks tegid, Phil,” sõnan.
„Tahtsin lihtsalt hilisemaid piinlikke apse ära hoida,” selgitab Phillip. „Tracy on nüüd üks meie seast.”
„Põgene, kuni veel saad,” naljatab Alice pisut liiga valjusti. Tema pingul naeratus on pikk vildakas lõhe üle põskede, mis aina laieneb, enne kui lööb vankuma ja siis kaob.
„Me oleme seda teed ennegi käinud,” ütleb Barry. „See on tühi töö.”
„Ja see on minu ema,” ütleb Phillip, pöörates Tracy näoga meie ema poole, kes istub Linda kõrval ja sunnib näole naeratuse.
„Tere, Tracy. Loodan, et sa ei otsusta meie käitumise üle liiga karmilt. Meil on seljataga raske päev.”
„Muidugi, proua Foxman. Hoopis mina peaksin praegu vabandama, et saabusin ette teatamata teile nii raskel ajal.”
„Miks sa seda siis ei tee?” küsib Wendy.
„Wendy!”
