sosistas ta pehmelt ja rahustavalt. Ta oli alati pehme ja rahustav nagu suvetuuleke. „Sa ei peaks end liialt väsitama …”
„Muidugi, sul on õigus,” vastas Yarvi. Ema Gundring oli kunagi öelnud, et loll on oma viha ori. Targa mehe viha on tema tööriist. „Hurik. Mine minu asemel.”
Tekkis vaikus ja kõik pilgud pöördusid kuninganna hiiglaslikule kilbimehele, kes istus vaikides nikerdatud järil, mis näitas, et ta on üks Göötimaa auväärsemaid sõdalasi. Ta põsel paistis suur arm, mis habemeni jõudes valgeks jooneks muutus.
„Mu kuningas,” müristas ta, ajas end püsti ja torkas ühe käsivarre läbi mahakukkunud kilbi küljes tilpnevate rihmade. Yarvi ulatas talle harjutusmõõga. Huriku suures armilises rusikas nägi see välja nagu mänguasi. Ta astus raskel sammul Keimdali ette, kes nägi äkki väga oma kuueteistkümne eluaasta vääriline välja. Hurik küürutas, surus saapad liiva sisse, paljastas hambad ja lasi kuuldavale madala läbitungiva võitlusurina, mis muutus üha valjemaks ja valjemaks, kuni kogu väljak näis sellest värisevat ning Keimdali silmad läksid kõhklusest ja hirmust pärani, täpselt nii, nagu Yarvi oli alati unistanud.
„Läks,” ütles ta.
See jõukatsumine oli läbi veel kiiremini kui eelmine, kuid keegi poleks seda halastavaks nimetanud.
Keimdali auks peab ütlema, et ta kargas üsna vapralt asja kallale, kuid Hurik pareeris ta mõõgalöögi, nii et puitterad kriuksusid, ning sööstis siis oma suurusest hoolimata välkkiirelt edasi ja lõi Keimdalil jalalt alt. Nooruk röögatas kukkudes, aga vaikis niipea, kui Huriku kilbiserv talle kõmaki kulmu pihta raksatas ning ta pooleldi oimetuks lõi. Hurik astus mornilt edasi, pani jala Keimdali mõõgakäe peale ning litsus selle oma kanna alla. Keimdal oigas, pool nägu liivane, teine laupa lõhestavast haavast verine.
Tüdrukud poleks ehk nõus olnud, kuid Yarvi meelest polnud ta iial kenam välja näinud.
Seejärel saatis ta sõdalastele tigeda pilgu. Sellise, millega ta ema õnnistas halvakspanu ära teeninud orja. „Üks minu kasuks,” ütles ta, astus üle Keimdali mahakukkunud mõõga ning marssis väljakult minema, valides tee, mis sundis meister Hunnanit kohmakalt kõrvale hüppama.
„See oli sinust inetu, mu kuningas,” ütles onu Odem talle järele kiirustades. „Aga naljakas.”
„Mul on hea meel, et see sulle nalja tegi,” ühmas Yarvi.
„Veel enam, ma olen sinu üle uhke.”
Yarvi piilus kõrvale ning nägi, et ta onu vaatas rahulikult ja vaoshoitult selja taha. Ta oli alati rahulik ja vaoshoitud nagu värskelt sadanud lumi.
„Hiilgavatest võitudest tehakse uhkeid laule, Yarvi, aga vähemhiilgavatel pole ka midagi viga, kui bardid on nendega oma töö teinud. Ent hiilgavad kaotused on ikka ja alati üksnes kaotused.”
„Lahinguväljal reeglid ei kehti,” ütles Yarvi, meenutades oma isa sõnu ajast, kui see oli purjus ja koerte peale karjumisest tüdinud.
„Just nimelt.” Odem asetas oma tugeva käe Yarvi õlale ning Yarvi mõtles, et ta elu oleks olnud palju õnnelikum, kui tema onu oleks olnud tema isa. „Kuningas peab võitma. Muu on tühi-tähi.”
JUMALATE JA INIMESTE VAHEL
„… päikeseema ja kuuisa, saatke oma kuldsed ja hõbedased kiired Laithlini poja Yarvi ja Odemi tütre Isriuni liidu peale …”
Kuue suure jumala hiigelkujud põrnitsesid neid oma halastamatute granaatsilmadega. Nende kohal kuppellage ümbritsevates niššides helkisid väikeste jumalate merevaigust kujud. Kõik nad vaagisid Yarvi väärtust ja leidsid kahtlemata, nagu ta isegi, tohutuid puudujääke.
Ta kägardas oma kärbunud käe kokku ja püüdis seda sügavamale varrukasse peita. Jumalatekojas teadsid kõik niigi hästi, mis tal seal käsivarre otsas oli. Või mis tal seal polnud.
Ometi püüdis ta seda ikka peita.
„Mereema ja maaisa, andke neile oma lõikused ja rikkused, saatke neile head ilmaõnne ja head relvaõnne …”
Saali keskel seisis poodiumil must troon. See oli haldjate töö, pärit aegadest enne jumalapurustamist, sepistatud tundmatute kunstide abil ühestainsast musta metalli tükist, võimatult habras ja võimatult tugev, ja loendamatud aastad polnud sellele kriimugi jätnud.
Kuningate troon, jumalate ja inimeste vahel. Kaugelt liiga kõrge, et selline armetu olend nagu Yarvi sellel istuda võiks. Talle tundus sobimatu seda isegi vaadata.
„Sõjaema ja rahuisa, andke neile tugevust seista silmitsi kõigega, mida saatus toob …”
Ta oli eeldanud, et temast saab minister. Ta oli kavatsenud hetkekski mõtlemata loobuda naisest ja lastest. Suudelda pärast läbikatsumist vanaema Wexeni eakat põske – see pidi olema tema armuseikluste tipp. Nüüd aga pidi ta oma elu, olgu see milline tahes, jagama tüdrukuga, keda ta vaevu tundis.
Isriuni käsi ta peos oli niiske, nende kokkusurutud käte ümber oli kohmaka puntrana mässitud püha riie. Nad hoidsid teineteisest kinni ja olid teineteise külge seotud, kokku surutud oma vanemate soovil, ühendatud Göötimaa vajadusi mööda, ometi tundus, et nende vahel haigutas ületamatu lõhe.
„Oo, Seemnete Idandaja, anna neile terve järelkasv …”
Yarvi teadis, mida kõik külalised mõtlesid. Mitte sant järelkasv. Mitte ühekäeline järelkasv. Ta heitis silmanurgast pilgu väikesele ja haprale kollasejuukselisele tüdrukule, kellest oli pidanud saama tema venna naine. Tüdruk näis hirmunud ja tal oli vist kergelt halb olla. Aga kellel poleks, kui teda sunnitakse abielluma pooliku mehega?
See oli kõigi teine valik. Pidupäev, mida kõik leinavad. Traagiline kompromiss.
„Oo, lukkude vardja, kaitse nende majapidamist …”
Üksnes palvepunuja Brinyolf tundis hetkest mõnu. Ta oli valmis sepitsenud erakordselt põhjaliku palve, kui Isriun kihlati Yarvi vennaga, ja nüüd – enda, ehkki mitte Isriuni rõõmuks – sai ta võimaluse koostada veel teinegi. Ta hääl vuras edasi, manitsedes suuri ja väikeseid jumalaid andma viljakust nende põldudele ja kuulekust nende orjadele, ning keegi poleks imestanud, kui ta järgmiseks oleks neile küsinud korrapärast seedetegevust. Yarvi küürutas selga, millel lasus üks tema isa rasketest kasukatest, ja mõtles hirmuga, kui võimsalt Brinyolf veel päris pulmas esineda võtab.
„Oo, veekannu hoidja, vala õitsengut sellele kuninglikule paarile, nende vanematele ja alamatele ning kogu Göötimaale!”
Palvepunuja astus tagasi, rahulolev nagu värske lapsevanem, endal lõug rasvavoltidesse uppumas.
„Ma teen lühidalt,” ütles ema Gundring, heites Yarvile põgusa arusaava pilgu. Yarvi surus alla muige, ent märkas siis ema pilku, mis oli külm nagu talvine meri, ja uut tal enam alla suruda ei tulnud.
„Kuningriik seisab kahel sambal,” lausus vana minister. „Tugev kuningas on meil juba olemas.” Keegi ei naernud. Imetlusväärne enesevalitsus. „Kui jumalad tahavad, on meil peatselt ka tugev kuninganna.” Yarvi nägi, et Isriuni kahvatu kõri jõnksatas neelatades.
Ema Gundring osutas Yarvi ema ja onu Odemi poole, kes näis ainsana rõõmu tundvat, et saavad kohal viibida ja nende ühteseotud käsi õnnistada. Siis tõstis ema Gundring jõupingutusega oma saua, mille torukesed ja vardad olid tehtud samast haldjametallist
