nii, täpselt nagu Newt ütles.”
„Jah?” tögas Minho just sel hetkel, kui Thomasele koitis.
Brenda sirutas käsi, nagu vastus peaks olema ilmne. „Valvurid tulevad siia ainult siis, kui vajavad asendust või tahavad kasutada midagi muud peale heitja. Miks nad peaksid kõik seda samal ajal tegema? Just täna? Ja heitjad on nii rasked, nendega ei saa lasta, kui kannad veel mõnda relva. Kus on need relvad, mis nad oleksid maha jätnud?”
15. PEATÜKK
Minhol oli esimesena selgitus varuks. „Võib-olla nad teadsid, et midagi sellist juhtub, ega tahtnud meid tappa. Paistab, et kui just pähe ei tulistata, siis need heitjad löövad mõneks ajaks rivist välja. Nii tulid nad kõik siia ja võtsid need tavarelvade asemele.”
Brenda raputas pead veel enne, kui poiss jõudis lõpetada. „Ei. Nad peavadki heitjaid kogu aeg kaasas kandma, nii et see pole loogiline, et nad tulid kõik korraga uut võtma. Mida te MOOLOKist ka ei arva, nende eesmärk pole tappa nii paljusid kui vähegi võimalik. Isegi kui tölbid sisse murravad.”
„Tölbid on siia sisse murdnud?” küsis Thomas.
Brenda noogutas. „Mida rohkem nad nakatunud on, mida rohkem üle läve jõudnud, seda meeleheitlikumaks nad muutuvad. Ma tõesti kahtlen, et valvurid –”
Minho segas vahele. „Võib-olla see juhtuski. Kõik need häirekellad, äkki mõned tölbid murdsid sisse, võtsid relvi, mida leidsid, lõid inimesed oimetuks ja hakkasid siis nende suhkasid kehasid õgima. Võib-olla olemegi seepärast ainult mõnda valvurit näinud, et ülejäänud on surnud!”
Thomas oli näinud üle läve jõudnud tölpe ja need mälestused painasid teda. Tölbid, kes olid elanud lahvatusega nii kaua, et see oli hävitanud nende aju ja ajanud nad täiesti hulluks. Nad olid nagu inimkujul loomad.
Brenda ohkas. „Ma ei tahaks seda öelda, aga sul võib õigus olla.” Ta vajus hetkeks mõttesse. „Tõsiselt. See seletaks olukorda. Keegi tuli siia ja võttis hunniku relvi.”
Thomas tundis jäist jahedust. „Kui lood on sedasi, oleme hoopis suuremas jamas, kui arvasime.”
„Tore, et lahvatusele mitteimmuunne kutt pole ainus, kellel siin veel aju toimib.”
Thomas pöördus ja nägi uksel Newti.
„Järgmine kord räägi lihtsalt asjast, mitte ära hakka nähvama,” ütles Minho, hääles mitte vähimatki kaastunnet. „Ma ei uskunud, et sa nii ruttu arust ära lähed, aga tore sind jälle näha. Võib-olla vajame üht tölpi, kes nuusiks teised tölbid välja, kui nad tõesti sisse murdsid.”
Thomas kirtsutas terava märkuse peale nina ja vaatas Newti poole, et näha tema reaktsiooni. Too polnud rahul – seda võis tema ilmest selgelt näha. „Sa pole kunagi teadnud, millal mulk kinni pista, ega ju, Minho? Alati peab sinule paganama viimane sõna jääma.”
„Tõmba oma suhkama lõust koomale,” vastas Minho. Tema hääl kõlas nii rahulikult, et Thomase arvates oli ka tema aru kaotamas. Pinget võinuks lausa käega katsuda.
Newt astus aeglaselt Minho juurde ja peatus tema ees. Seejärel, kärmelt nagu ründav madu, lajatas ta poisile rusikaga näkku. Minho taarus tagasi ja rammis tühja relvariiulit. Seejärel tormas ta ettepoole ja lükkas Newti maha.
Kõik juhtus nii kähku, et Thomas ei suutnud seda uskuda. Ta jooksis kohale ja hakkas Minhot särgist eemale sikutama. „Lõpeta!” hüüdis ta, kuid kaks välujat lajatasid endiselt teineteise pihta lööke, kõik kohad käsi-jalgu täis.
Brenda tuli appi ja nad suutsid Thomasega viimaks piisavalt kõvasti kinni haarata, et Minho jalule sikutada, poisi rusikad ikka veel metsikult vehklemas. Juhuslik küünarnukihoop tabas Thomase lõuga ja ajas teda marru.
„Kui loll saab olla?” karjus Thomas Minhol käsi selja taha väänates. „Me põgeneme vähemalt ühe, võib-olla ka kahe vaenlase eest ja teie hakkate kaklema?”
„Tema alustas!” nähvas Minho, sülg Brendale pritsimas.
Tüdruk pühkis näo puhtaks. „Mida, oled sa mingi kaheksane?” küsis ta.
Minho ei vastanud. Ta püüdis veel mõne sekundi end vabaks rabeleda, enne kui alla andis. Thomast ajas see kõik iiveldama. Ta ei teadnud, kumb oli hullem: et Newt näis üha haigemaks jäävat või et Minho – kes pidi suutma end kontrollida – oli niisugune tohlapea.
Newt ajas end püsti ja katsus ettevaatlikult punast laiku põsel, mida Minho oli löönud. „See on minu süü. Kõik ajab mind närvi. Teie mõelge välja, mida me peaksime tegema, mina vajan paganama puhkust.” Ja seejärel ta pööras ringi ja kõndis taas ruumist välja.
Thomas hingas ärritunult välja, laskis Minho vabaks ja sättis endal särgi korda. Neil polnud aega, et raisata seda tühistele vaidlustele. Kui nad kavatsesid siit pääseda, pidid nad end kokku võtma ja koos töötama. „Minho, otsi veel heitjaid, mida saaksime kaasa võtta, ja siis võta mõned püstolid sellelt riiulilt seal. Brenda, kas sina saaksid panna kuhugi kasti nii palju laskemoona kui võimalik? Lähen otsin Newti üles.”
„Olgu,” vastas tüdruk, pilk juba ringi vaatamas. Minho ei lausunud sõnagi, vaid hakkas lihtsalt riiulitel sobrama.
Thomas astus koridori; Newt istus viis-kuus meetrit kaugemal põrandal, selg vastu seina.
„Ära ütle paganama sõnagi,” rehmas ta, kui Thomas temaga ühines.
Hea algus, mõtles Thomas. „Kuule, midagi imelikku toimub – MOOLOK kas testib meid või jooksevad siin hoopis tölbid vabalt ringi ja tapavad kõiki ettejuhtuvaid inimesi. Mis ka ei toimu, meil on vaja sõbrad üles leida ja siit jalga lasta.”
„Ma tean.” See oli kõik. Muud ei midagi.
„Aja end siis püsti ja tule meile appi. Sina ju läksid endast välja, käitudes, nagu meil poleks aega jampsida. Ja nüüd tahad siin koridoris istuda ja mossitada?”
„Ma tean.” Sama vastus.
Thomas polnud Newti veel kunagi sellisena näinud. Poiss näis olevat lõplikult lootuse kaotanud ja selline vaatepilt tekitas Thomases meeleheidet. „Me lähme siin kõik pisut hul–” Ta vakatas; midagi hullemat polekski saanud öelda. „Tähendab …”
„Ole lihtsalt vait,” ütles Newt. „Ma tean, et minu peas on midagi alanud. Ma ei tunne ennast endiselt. Aga sa ei pea nii neetult palju muretsema. Anna mulle lihtsalt hetk aega ja kõik saab korda. Saame teid välja ja siis saan asjaga tegeleda.”
„Mis mõttes, saame teid välja?”
„Meid välja, vahet pole. Anna mulle lihtsalt üks paganama hetk aega.”
Labürindist näis olevat möödas terve igavik. Seal oli Newt alati rahulik, tasakaalukas – ja siin ta nüüd oli, rühma lõhki käristamas. Ta näis ütlevat, et vahet pole, kas ta ise saab välja, peaasi et kõik teised pääsevad.
„Olgu,” vastas Thomas. Ta mõistis, et tal ei jäänud üle muud, kui kohelda Newti nii nagu alati. „Aga sa tead, et me ei saa rohkem aega raisata. Brenda kogub laskemoona. Pead aitama tal seda mäe angaari tassida.”
„Saab tehtud.” Newt tõusis kähku põrandalt püsti. „Aga
