otsa vaadata. „Mine relvi koguma! Mul kulub vaid mõni minut.”
Thomas raputas pead. Ta ei saanud midagi teha või öelda, et tuua tagasi see mõistlik kutt, keda ta kunagi tundis. Ta pööras ringi ja suundus relvaruumi.
Thomas, Minho ja Brenda kogusid kokku kõik, mida nad vähegi kolmekesi kanda jõudsid. Thomas tassis kummalgi õlal heitjat lisaks sellele, mis peos. Ta oli torganud kaks laetud püstolit esitaskutesse ja mitu pakki laskemoona tagataskutesse. Minho oli teinud sama ja Brenda tassis pappkasti, mis oli ääreni täis sinakaid granaate ja kuule, heitja kõige peal.
„See näeb raske välja,” ütles Thomas kasti poole viibates. „Tahad –”
Brenda katkestas ta jutu. „Ma saan hakkama, kuni Newt tagasi jõuab.”
„Kes teab, mis sel plaanis on,” ütles Minho. „Ta pole kunagi niimoodi käitunud. Lahvatus õgib ta mõistust.”
„Ta ütles, et on varsti tagasi.” Thomas oli tüdinud Minho suhtumisest – see tegi kõik vaid hullemaks. „Ja vaata ette, mida sa tema kuuldes ütled. Meil pole vaja, et sa teda jälle üles krutid.”
„Kas sa mäletad, mida sulle selles veoautos rääkisin, kui linnas olime?” küsis Brenda Thomaselt.
Ootamatu teemamuutus üllatas poissi ja see, et tüdruk mainis Põlenu aegu, veelgi enam. See tuletas vaid meelde tõsiasja, et Brenda oli talle valetanud.
„Mida?” küsis Thomas. „Sa tahad öelda, et osa sinu jutust vastas tõele?” Ta oli tundnud tol õhtul selle tüdrukuga nii suurt lähedust. Ta taipas, et lootis kuulda Brendalt jaatavat vastust.
„Vabandust, et valetasin põhjuse kohta, miks ma seal olin, Thomas. Ja et rääkisin, nagu tunneksin lahvatust oma aju hävitamas. Aga ülejäänu oli tõsi. Ma vannun.” Ta vakatas, pilk poisil, silmis anuv pilk. „Igatahes, me rääkisime sellest, kuidas ajutegevuse kõrgendatud tasemed kiirendavad hävingut – seda nimetatakse kognitiivseks hävinguks. Sellepärast see ravim – õndsus – ongi nii populaarne nende seas, kes saavad seda endale lubada. Õndsus aeglustab ajutegevust. See pikendab aega, enne kui segi keerad. Aga see on väga kallis.”
Mõte inimestest, kes elasid maailmas, aga polnud osa eksperimendist või redutasid hüljatud hoonetes, nagu ta oli Põlenuski näinud, tundus Thomasele ebareaalne. „Kas inimesed funktsioneerivad – elavad oma elu, käivad tööl, mida iganes –, kui nad on ravimi mõju all?”
„Nad teevad, mida peavad, aga nad on palju rohkem … lõõgastunud. Võid olla tuletõrjuja, kes päästab tulest kolmkümmend last, aga see ei lähe endast välja, kui mõni neist poolel teel leekidesse kukub.”
Mõte seesugusest maailmast hirmutas Thomast. „See on lihtsalt … rõve.”
„Ma pean endale ka seda kraami muretsema,” pomises Minho.
„Te ei saa tuumale pihta,” ütles Brenda. „Mõelge, mis põrgust Newt on läbi käinud – kõik need otsused, mida ta on pidanud langetama. Mõni ime, et lahvatus teda nii kiiresti sööb. Teda on liiga palju stimuleeritud – hoopiski rohkem kui tavalist inimest, kes elab igapäevaelu.”
Thomas ohkas, kurbus, mida ta varem tundis, taas südamesse siginemas. „Noh, me ei saa enne midagi ette võtta, kui oleme kusagil turvalisemas kohas.”
„Mille suhtes ette võtta?”
Thomas pööras ringi ja nägi ukselävel taas Newti, sulges hetkeks silmad ja kogus end. „Ei midagi, ära pane tähele – kus sa käisid?”
„Ma pean sinuga rääkima, Tommy. Ainult sinuga. See võtab ainult hetke.”
Mis nüüd?imestas Thomas.
„Mis jama see on?” küsis Minho.
„Jätke mind rahule. Tahan Tommyle midagi anda. Ainult Tommyle, mitte kellelegi teisele.”
„Olgu, ükskõik, lase käia.” Minho sättis üle õla visatud heitjate rihmu. „Aga peame kiirustama.”
Thomas astus Newtiga koridori, ise surmani hirmul, mida tema sõber võib öelda ja kui pööraselt see arvatavasti kõlab. Sekundid tiksusid.
Nad kõndisid uksest pisut eemale, enne kui Newt peatus ja vaatas Thomasele otsa ning ulatas talle väikese kinniliimitud ümbriku. „Pista see taskusse.”
„Mis see on?” Thomas võttis ümbriku kätte ja pööras teisipidi; ka peale polnud midagi kirjutatud.
„Pista lihtsalt see paganama asjandus endale taskusse.”
Thomas tegi nagu kästud, ise segaduses, kuid uudishimulik.
„Nüüd vaata mulle silma.” Newt tegi sõrmedega nipsu.
Thomas oli kohkunud ängistusest, mida ta poisi näos nägi. „Mis see on?”
„Sa ei pea kohe teadma. Sa ei tohigi teada. Aga pead mulle lubaduse andma – ja ma ei aja praegu siin mingit jama.”
„Mis lubaduse?”
„Lubad, et ei loe seda, mis selles paganama ümbrikus kirjas, enne kui aeg on käes.”
Thomas ei suutnud ette kujutada, et peaks kirja lugemisega ootama – ta hakkas ümbrikku taskust välja kiskuma, ent Newt haaras tal käest, et poissi peatada.
„Kui aeg on käes?” küsis Thomas. „Kuidas ma –”
„Küll sa aru saad, pagan võtku!” vastas Newt veel enne, kui Thomas jõudis küsimuse lõpuni küsida. „Nüüd luba mulle seda. Luba!” Poiss näis iga sõnaga üle kere värisevat.
„Olgu!” Thomas oli oma sõbra pärast juba murest hullumas. „Luban, et ei loe seda kirja enne, kui aeg on käes. Luban. Aga miks –”
„Olgu siis,” sekkus Newt. „Kui murrad oma lubadust, ei andesta ma sulle kunagi.”
Thomas tahtis käe välja sirutada ja oma sõpra raputada või ärritusest seina taguda. Aga ta ei teinud seda. Ta seisis liikumatult, kui Newt temast eemale pööras ja tagasi relvaruumi kõndis.
16. PEATÜKK
Thomasel jäi üle vaid Newti usaldada. Ta pidi seda oma sõbra heaks tegema, kuigi uudishimu põletas teda sisimas nagu tulekahju. Aga Thomas teadis, et tal polnud aega raisata. Nad pidid kõik MOOLOKi hoonest välja päästma. Ta saab Newtiga mäes edasi rääkida – kui neil õnnestub angaari jõuda ja Jorget endale appi veenda.
Newt astus relvaruumist välja, tassides ise laskemoonakasti, tema järel tulid Minho ja siis Brenda, kes kandis veel paari heitjat, püstolid taskutesse topitud.
„Lähme otsime sõbrad üles,” ütles Thomas. Seejärel pööras ta tuldud teed tagasi ja teised järgnesid talle riburada.
Nad otsisid tund aega, kuid sõbrad näisid olevat kui õhku haihtunud. Rottmees ja valvurid olid kadunud ning söökla, magamisruumid, vannitoad ja kohtumisalad inimtühjad. Vaateulatuses polnud ühtki inimest või tölpi. Thomas tundis õudust mõttest, et midagi hirmsat oli juhtunud ja nad polnud lihtsalt tagajärgi veel avastanud.
Lõpuks, olles otsinud hoone pealtnäha igast õnarusest ja nurgatagusest,
