Siberisse saatis ning hakkab nüüd elama Tormide kodus, siis võis Eevi sama hästi ka Kiivra Antsu majale tule otsa panna.
12
Viilpeti Saarast külanime järgi või Saara Niidist sai Saara Kuzmina. Saara abikaasa Vaska kutsus Leningradist oma õe pere Eestisse Hiiumaale Tormi tallu elama. Ruumi oli küllalt.
Õel olid joodikust mees ja kaks last. Kuna Vaska õde oli enne sõda lõpetanud pedagoogilise kooli, sai temast Metsaküla algkooli vene keele õpetaja. Et Marina eesti keelt ei osanud, polnud tähtis, sest ka vene keele õpetajana, see koht oli vaba, võis ta kohalikust keelest aimu saada. Marina oli noor kena naine, natuke üle kolmekümne.
Vaska õemees Oleg sai töökoha kolhoosi traktorijaamas. Ainuke häda oli see, et Oleg ei jõudnud igal hommikul õigeks ajaks tööle või jäi mõni päev hoopis tulemata.
Kolhoosi esimees Elmar Rosin pigistas mõlemad silmad kinni. Esiteks oli Olegi naisevend Vaska Kuzmin piirivalvekordoni ülem ja piirivalvurid aitasid kolhoosil sigalat remontida ning mõisa vanast viinaköögist pidi saama kultuuriasutus, kus saaks kino näidata, tantsuõhtuid korraldada, koosolekuid läbi viia. Veel vaevas Rosina südant kolhooside Punane Säde ja Tee Tulevikku ühendamine, kuigi ta oli äsja lõpetanud kõrgema parteikooli, aga kes teab, äkki paneb keegi jala ette. Just jala ettepanekut kartis ta Tee Tulevikku kolhoosi esimehe poolt, kes oli vana parteilane ja sõjaveteran. Rosin lootis, et parteikomitee paneb ta ametisse ja rahvas hääletab tema poolt.
Üldse oli Elmar Rosin lahke olekuga ja jutukas mees. Ei olnud kitsi lihtkolhoosnikule terekätt ulatamast, pere ja tervise järele pärimast. Mõlema kolhoosi rahvas andis rohkem hääli Rosinale. Rosin sai esimeheks. Nii läkski. Kahe kolhoosi ühendamisel jäi nimeks Punane Säde.
Juba esimesel töönädalal sõitis esimees Sepa tallu Priidiku juurde ja pakkus tööd. Kolhoosil oli vaja oma sepapada ja seda just Priidiku juures, kus ka peremees ise tööd teeb ja mõne selli välja õpetab. Priidik ei mõelnud kaua. Niigi oli elu vilets, Punik, vana lehm, tuli tapamajja saata. Eevi elatus asenduslüpsidest, mis aga koormas niigi haiget selga ja liigestevaludes sõrmi.
„Küll õnn õuele jookseb,” lausus Luukere kolhoosis tekkinud muutuste peale. „Noor esimees, noored mõtted.”
1950. aasta 1. septembri hommik oli udune nagu saarel ikka. Päike viivitas ärkamisega.
Varahommikul sättis Eevi Edet riidesse. Punus patse, selga sai Tormi Leili vanema tütre sinisetäpilise kleidikese. Lisaks valgest peenvillast põlvikud, mida Eevi oli terve talve heegeldanud, ja roosa maavillasest kampsun, mida ta oli kaks talve varem kudunud suuremana, mõeldes Ede kooliskäimise peale. Luukerelt kingituseks saadud pruunid kingad olid küll suurevõitu, aga Eevi toppis lapse kinganinadesse lambavilla, et kingad korralikult jalas püsiksid.
Kell sai kaheksa, üheksaks pidi kohal olema. Eevi rehkendas, et kaks kilomeetrit jõuavad nad poole tunni või natuke rohkema ajaga läbida. Igatahes kell üheksa on nad kindlasti avaaktusel kohal.
Jõudnud poole tee peale, kuulsid mõlemad läheneva auto mürinat ja Eevi tõmbas Ede teeperve. Villis sõitis mööda, siis pidurdas ja tuli tagurpidi tagasi.
Saara lükkas autoukse lahti: „Kas kooli? Istuge peale!”
Eevi seisis kohmetunult, hoides Ede käest kinni. Mitte väga ammu oli Saara temaga hoopis teistmoodi käitunud.
„Mida te passite!” hõikas Saara. „Kooli vene keele õpetaja tahab ise teid kooli viia.”
Eevi tõstis Ede ettevaatlikult villisesse ja ronis ka ise järele, süda põksumas nagu viljapeksumasin.
„Oi, kakaja krassavitsa! Menja zavut Marina,” lausuti Edele ja ehmunult vaatas Eevi kõnelejale otsa.
Suurte pähkelpruunide silmade vaade oli soe ja usaldav. Marina lausus midagi Saarale, mis tõlgiti ümber. „Seltsimees Popova võib igal hommikul väikese tüdruku auto peale võtta. Minu mees seltsimees Kuzmin sõidutab oma õe kooli tööle.”
„Patšemu tak? Ne nada tavariš gavarit,” sõnas roolikeeraja ja heitis lõbusa pilgu üle õla Eevile ja Edele.
Metsaküla algkooli väikesevõitu saal oli ehitud piduliku sündmuse tähistamiseks. Punase riidega kaetud koolilaua taga olid võtnud istet sõjaväevormis pikka kasvu mees, keskealine naine, Marina ning Saara tõlgina. Istujate selja taga püüdsid pilku Stalini ja Lenini elusuurused portreed. Portreede vahel seisis punalipp ja üsna lae all loosung „Õppida, õppida, õppida, nagu ütles Vladimir Iljitš Lenin”.
Üsna pea sai kohalolijatele selgeks, et sõjaväelane on kooli direktor seltsimees Ramma, kes hakkab aritmeetikat õpetama ja võimlemistunde läbi viima. Keskealine naine, seltsimees Pääsuke, eesti keele õpetaja, oli ka enne sõda samas koolis töötanud. Vene keele õpetaja seltsimees Popova iga lauset tõlkis Saara. Kuulajad said teada, et uus vene keele õpetaja soovib eesti keele selgeks saada, et laste ning kohaliku rahvaga paremini suhelda.
See ütlus tõstis Marina au sisse, kuigi keegi poetas salamisi: „Ei tea, millal venkud eesti keele suhu saavad?”
Tutvustati ka noorukest pioneerijuhti Ilme Toomingat, kes tuli Haapsalust Metsaküla kooli tööle ja hakkab lastele väljaõppinud kaadri vähesuse tõttu botaanikat õpetama.
Veel oodati lähimatel päevadel uut ajaloo- ja laulmise õpetajat. Direktor lisas, et puhta eluloolehega kaadrit on vähe ja samuti lapsi. Esimesse klassi oli vaid kuus tulijat ja needki kaugematest küladest, kes hakkasid internaadis elama. Metsakülast oli ainus õpilane Ede-Marie Müller. Ka vanemate klasside õpilased olid kaugemalt ja kogu kooli peale sai nelikümmend õppurit. Neljakümne õpilasega moodustati kolm liitklassi.
Koju tagasi tuldi jalgsi. Sügispäike kuldas teeäärseid puid ja kurgede kauge kluu-kluu viitas õppelennule. Uku tuli poolel teel vastu ja hüples rõõmust. Küllap tundis koergi 1. septembri ja kõigi uute teede algust Ede-Marie elus.
13
Edele meeldis koolis käia. Hommikuti sai ta Marinaga kooli, pärast tunde kõndis rahulolevana kodu poole ja korjas kirjuid vahtralehti. Alati ootas Uku poolel teel. Lugemisega polnud Edel raskusi. Vanaema oli suutnud tüdrukule tähed ja sõnade kokkuveerimise selgeks õpetada. Õpetaja Pääsuke, kes oli esimese, teise ja kolmanda klassi juhataja, oli Ede lugemisega rahul. Kolme klassi peale oli lapsi vaid kakskümmend ja mõni ei lugenud kolmandaski nii soravalt kui Ede-Marie.
Luukere tuli külauudiseid tooma ja kooliuudiseid kuulama.
„Ära sega, pärast räägid,” lausus Eevi natuke pahaselt, „Ede peab aabitsatüki läbi lugema.”
Luukere istus ettevaatlikult pliidi juurde pitsule ja vaatas mune kloppivale Eevile süüdlaslikult otsa.
Ede luges: „Kuid Leninit ei ole enam. Nüüd on meile kõigile hoolitsevaks ja heaks sõbraks seltsimees Stalin. Me täname seltsimees Stalinit. Elagu seltsimees Stalin!”
„Mis plära ta ajab,” ei saanud Luukere suud pidada.
Ede tõstis pilgu aabitsalt Luukerele. „See pole mingi plära.”
„Mis see siis on? Aru ka saad, mis loed?”
„Saan,” vastas tüdruk tõsisel ilmel. „Ma sain teada, et lastel on hea elada me suurel kodumaal. Stalin on kõigi laste hea suur sõber.”
Luukere kargas pitsult, läks köögilaua
