mõtles Eevi ja rääkis loo Priidikule.
Priidik ei uskunud, kuid otsustas küsida külla tulnud Luukerelt, mida tema arvab. Luukere arvas sama mis Eevigi ja lisas, et küllap hakkavad ka kanad pisitasa kaduma. Paari päeva pärast oligi kaks kana puudu. Luukerele selline asi ei meeldinud. Ta otsustas minna mõisamaja staapi ja rääkida naabrite kurvast loost mõnele eesti keelt kõnelevale ülemusele. Mindud, tehtud, räägitud. Tagajärg oli see, et Luukere majja said korteri kaks ohvitseri ja Luukere pidi rehetoas magama. Aga nutikas Luukere küttis reheahju soojaks ning magas ahju peal paremini kui niiskevõitu kambris. Kanad Sepa talu kanaaias enam ei vähenenud ja Eevi sai Tormi Leililt uue noore kuke.
Peagi said Priidik ja Eevi kaasüürilise. Petserist pärit sõjaväelase, kes purssis ka eesti keelt. Leitnant Maksim oli küll vaid kolm kuud Sepa talus, kuid hommikuti ning õhtuti tuli Eevil talle süüa anda. Mees oli rahumeelne, vähese jutuga ja ainult Ede-Mariet nähes vajus sõjaväelase nägu mahedasse naeru. Eevi sai teada, et leitnandil on kodus kolm last ja noorim peaks olema umbes Ede-Marie vanune tüdruk.
Jaanituli Kondimäel jäi pidamata. Esiteks ei julgenud mitte keegi Metsaküla elanikest jaanilõket süüdata ja teiseks olid sõjaväelased hakanud ehitama Metsaküla meeste paadisadamasse piirivalvekordonit. Autod olid jälle leidnud lühema tee läbi Sepa talu õue. Eevil oli hirm lasta lapsel omapäi õues olla, sest õu oli pooleks jaotunud: ühele poole jäid saun, ait, kelder, teisele poole elumaja, laut, puukuur ja paargu.
Luukere oli nüüd vabastajate seas tehtud mees – kingsepp. Aga ega kirsade parandamine kerge olnud. Palju jalavarje oli nii lagunenud, et ei olnudki võimalik lappida.
Luukere oli mures ja läks Sepale kurtma. „Tõid kaks kasti kirsasid, tallad lahti, mõni nii lääpas, et viska ahju. Mul hakkab materjalist puudu tulema, sest seda läheb üsna palju. Sakslaste saabastel sai uued kontsaplekid alla pandud, mõni õmblus ka tehtud, aga venelaste omad irvitavad vastu. Lõuad laiali nagu valaskalal. Ei tea, mismoodi ma neid parandan. Ja koonrid on nad ka. Kaks kasti kirsasid ja pudel viina. Vähe! Sakslane maksis iga saapapaari eest. Ma võtsin pudeli kaasa, kuidas ma ikka joon üksi.”
„Kuule, võta ise, see ju su töö eest antud. Mis sa mulle pakud,” oli Priidik tagasihoidlik.
„Võta-võta,” käis Luukere endiselt peale ja ulatas pudeli.
Priidik mekkis ja hakkas köhima. „Sa sinder, see ju kange kah!” ning läks sahvrist pealehammustamiseks soolapekki ja leiba tooma.
„Mis sina arvad, kui kauaks see võim püsima jääb?” küsis Luukere Priidikult pärast kolmandat lonksu.
„Ei tea. Küllap kauaks.”
„Jaa, seda arvas ka Tormi vanaperemees. Sakslasel kõrvad pea all ja venelane ankrus. Viilpeti Saaral ka uus mees ankrus. Niidi Anton lubanud tütrele kere peale anda, et venelane tekialust soojendab. Aga mis seal teha? Ei midagi. Saara kõikide võimukandjatega ühe teki all olnud. Ta ise öelnud kah: peaasi, et mees, usk ei loe.”
Piirivalvekordoni ehitamine läks kiiresti. Tormi suurtalu noorperemehed olid sunnitud ehitustöödest osa võtma, ka Laasi vana Villem ning kaugemalt Metsakülast Olde ning Puksi peremehed. Tormid pidid andma uue maja alumise korruse piirivalvurite majutuspaigaks. Peagi oli ka teine korrus hõivatud ja Tormi pere kuus täiskasvanut ning kuus last pidid kõik ära mahtuma vanasse talumajja.
Tormi noorperemehe Ennu naine Leili tuli Sepale Eeviga juttu puhuma ja Ede-Mariele oma ning õelaste väikseks jäänud riideid tooma.
„Elu on päris hulluks läinud,” pajatas Leili, „ei ole rahu enam päeval ega öösel. Hein jääb vist küll sellel suvel tegemata, sest Enn ja Ado on venelaste ehitusmehed. Söök peab ka meie poolt olema. Varsti pole enam lastele midagi suhu pista. Ka see Kiivra Ants passib meil. Sõidab autoga ringi, veab ülemusi, tähtis nägu peas. Ma ei saa ühest asjast aru. Kiivra Ants oli sakslastel autojuhiks, nüüd venelastel. Kuidas küll venelased lubavad niisugusel asjal sündida?”
Eevi mõtles viivu, enne kui ütles: „Nähtavasti keegi pole kaevanud. Keegi pole julgenud talle näpuga näidata.”
Leili arvas, et küllap on Eevil õigus. Ega julgekski Kiivra peale näpuga näidata, see selline mees, kes räägib musta valgeks ja ujub ka sogases vees, jäädes ise puhtaks.
Elu kulges Metsakülas oma rada. Piirivalvekordon sai ruttu valmis: mitu kasarmut, köök, pesuköök. Ülemused käisid Metsaküla perede saunas ennast küürimas, sest pesemistingimused olid kordonis kasinad: pesuköögi kõrval vaid üks ruumike, kus sai iga kümne päeva järel pesta ja sageli ei jätkunud piisavalt sooja vett.
Pärast kosutavat eesti sauna läksid ülemused ülemeelikuks: jõid, sõid, laulsid, tantsisid. Alati oli kaasas keegi muusikamees kas bajaani, kitarri või lõõtspilliga.
Ühel laupäevaõhtul tuldi ka Sepale sauna. Eevi tänas õnne, et olid jõudnud lapse ja Priidikuga ära käia. Saunapidu venis hommikuni. Mehed laulsid, tantsisid omavahel, jõid ja tänasid perenaist suupoolise eest. Eevi hoidis nägu naerul, aga südames kees. Kaua hoitud sink sai otsa, või samuti. Sellest toiduhulgast, mis ära söödi, oleks Sepa pere mitu nädalat söönud. Võiga polnud lugu, paari päeva pärast oli või jälle olemas, aga sinki leinas Eevi hulk aega taga.
„Pidid siis andma?” poetas Priidik.
Eevi sai vihaseks: „Kuidas ma siis ei pidanud andma, kui see jefreitor minu järel sahvrisse pukseeris ja singitüki pihku kahmas! Oleks sa ta silmi näinud: nagu hundil, ja suu tilkus vett.”
Priidik lohutas: „Pole midagi, homme lõikan pealambal kõri läbi. Saab värsket, jätkub soolata ja kuivatada.”
Eevi leidis lambatapu mõistliku ettevõtmise olevat. Heina oli vähe saanud teha, hea, kui lehmale ja pullvasikale kevadeni jätkub. Lambad peavad näguripäevi nägema, kui neid vähemaks ei saa. Kahest utest oleks küll, aga praegu oli neid kokku viis. Saare- ja pajuvihtu oli päris palju jõutud suve jooksul kokku köita, aga see oli ikkagi näljatoit, kui korralikku heina polnud loomadele ette anda.
8
Sel sügisel kestis vananaistesuvi peaaegu kaks nädalat. Metsaküla naised käisid usinasti seenel, kuigi kaugemale, naaberküla metsa ei juletud jalga tõsta. Ka sõjamehed otsisid ja leidsid metsa alt selliseid seeni, mida Metsaküla seenelised ära põlgasid. Vähemalt oli rahu seente korjamisega, kuigi Tormi Leili ütles põlastavalt: „Venelased söövad igasuguseid tatikaid.”
Luukere läks parandatud säärikuid staapi viima. Mõisahoone trepil silmas ta tuttavaid naistekingi. Need olid kindlasti tema tehtud. Iga meistrimees tunneb oma töö ära. Lähemalt jalavarje uurides pidi Luukere süda peaaegu seisma jääma. Ei või olla! Helmi kingad! Just Helmi kingad, mis ta oli aasta tagasi teinud, kui Helmi kavatses mandrile minna ja jäi hiljem kadunuks. Kuidas on selline asi võimalik? Helmit ei ole, on vaid kingad. Kingad nägid välja üsna viletsad, kuid tallad ja kontsad olid terved. Kontsad nii terved, et neid polnud kinga omanik veel kulutada jõudnudki. Tundus, et kingi oli hoolega pestud, nühitud.
Luukere läks staapi ja nõudis eesti keelt oskava ülemuse jutule. Alguses kehitati kõnest aru saamata õlgu, kui aga Luukere ühe jefreitori nina all kingadega ägedalt vehkis, kutsuti tõlk. Peagi tuli ka eestlasest kapten, kes lubas ise olukorra lahendada.
„Pole siin mingit lahendamist,” kurjustas Luukere ja rääkis kaptenile kingade ajaloo.
Kapten kutsus kohale kaks sõdurit. Edasi kulges pärimine vene keeles ja kapten, kuulanud sõdurite seletused ära, ütles: „Kingad leiti Lehtma lähistelt metsast kraavist.
