on sind ära kurnanud. Söö, lapsuke, söö, muidu on Metsakülas juba kaks Luukeret.”
„Küll ma kosun,” naeratas Helmi häbelikult, võttis lapse sülle ja läks majja.
Ka Luukere jättis Priidikuga nägemiseni ning pani väärt joogi tühja pudeli mälestuseks tasku. Priidik istus seni, kuni Luukere oli väikest teerada pidi metsa rüppe kadunud, tõusis siis pakult, vaatas päikeseloojangus väikest puuhobust oma peos, sättis kargu parema kaenla alla ja lonkas maja poole.
Eevi oli keetnud klimpidega piimasuppi, küpsetanud karaskit ja segas kama hapupiima sisse.
Priidik pani lelu Ede-Marie taldriku kõrvale. Laps vaatas esmalt võõrastavalt.
„Võta-võta, papa tegi sulle väikese hobuse. Homme teen lehma. Mamma võib sulle villast palju lambaid meisterdada. Siis ehitame veel lauda ja karjaaia.”
Ede-Marie võttis hobuse, uuris lähemalt ja pistis suhu. Täiskasvanud hakkasid naerma.
28. maiks said Sepa talu põllutööd enamasti korda. Tormi väimeeste ja Luukere abiga oli kevadkünd tehtud, kartulid maha pandud. Helmi ja Eevi külvasid peeti, porgandit, kaalikat. Sügisel külvatud rukis näitas elusaid märke, rukkipõllu kõrvale külvati veel natuke otra ja kaera. Võililled olid uhkuses ja ilus õitsema löönud ning seetõttu oli lammastega kergem. Nad võisid ka öösel lambaaias olla ja magada seks puhuks ehitatud varju all. Ainult peagi poegivat Punikut hoidis Eevi erilise hoolega. Isegi jaheda ja tuulise ilmaga ei viinud ta lehma karjamaale. Ka sigadele võis laudavärava metsa poole tuhnimisaeda avada. Kümnest kanast oli üks hauduma hakanud ja see tegi Eevi eriti rõõmsaks. Kevad andis inimestele ja loomadele jõudu, lasi unustada talveraskused ja kõik halva.
Ka Priidiku põlv hakkas usinalt paranema. Mees rahmeldas sepapajas. Metsaküla sepale oli hulk tellimusi tulnud. Just töö aitas Priidikul jalavalust üle saada ja kui ta mõtles väikesele Ede-Mariele, kõlksus sepahaamer lustlikult ja hoogsalt vastu alasit.
Eevi märkas, et Helmi oli natuke rõõmsameelsemaks läinud. Võib-olla aitas töö Helmil hingehaavu parandada, mõtiskles ema. Ede-Marie sibas rohkem Eevi sabas, mis tegi vanaema eriti õnnelikuks.
3
Helmi aitas emal lambaid pügada. Kolm lammast olid pügatud, kaks ootas oma järjekorda, kui Luukere neid lambaaeda teretama tuli.
„Nooh, küll on töökad naised! Täna ju pühapäev, peaks kirikus käima. Isegi piiblis on kirjas, et pühapäev on hingeõnnistuseks. Töö olla ära keelatud.”
„Mine sina oma juttudega,” teeskles Eevi pahameelt, „töö ei lase oodata. Lambaid oleks pidanud pügama juba hulk aega varem. Kas tuled kirikust?”
„Mis nüüd, naabrinaine! Mul pole kiriku ega jumalaga pistmist. Ma käisin parandatud säärsaapaid staapi viimas. Sain vastutasuks suhkrut. Mõtlesin, et annan sulle. Laps tahab ikka magusat.”
„Pole vaja, meil on veel natuke,” vastas Eevi ja küsis kohe: „Kas sa ise siis magusat teed ei joogi?”
„Mina? Ma sain Tormi käest mett.”
„Meile tõi ka Tormi Leili purgitäie mett.”
Luukere ei jäänud rahule ja pani suhkrupaki lambavillahunniku kõrvale.
„Varakevadel jõin kasemahla, vahtramahla ka, kuigi kasemahl on magusam. Nüüd olen nurmenukuõisi korjanud ja keedan nendest teed. See sunnik on nii hea, et suhkrut polegi vaja.”
„Aitäh sulle,” lausus Eevi ning lubas õhtusest lüpsist Helmiga piima saata, mõned kanamunadki kaasa panna.
Luukere tänas ette, aga ei teinud veel minekut. „Ma kuulsin staabis natuke uudiseid.”
Helmi tõstis küsivad silmad naabrionule ja lasi lambaraudadel villa vajuda.
„Milliseid?”
„Ega ma suuremat tea, kui et Punaarmee olla karanud Soomele turja, Karjalas.”
„Issand jumal,” ahhetas Eevi, „millal see sõda ometi lõpeb?”
„Kes seda teab,” kostis Luukere ja läks otse läbi lambaaia oma kodu teerajale.
Jaanilaupäevaks küpsetas Eevi leiba ja saia. Priidik küttis sauna ja hoolsal peremehel oli hulk saunavihtu juba tulevaks talveks tehtud. Helmi oli muude igapäevaste talutööde kõrvalt lammastele poolsada saarevihta kokku köitnud, kuid suu seisis endiselt lukus. Ta polnud vanematele elust mandril ühtki sõna poetanud. Priidik oli leppinud ja mõtles, et tütar on minevikuga lõpparve teinud, aga Eevi süda kripeldas edasi. Talle tundus väga imelik, et Helmi ei rääkinud midagi oma eluolu sellest ajast, kui vanemad temalt pikisilmi teateid ootasid. Ainuke kindel tõend oli Ede-Marie. Veel ei mõistnud Eevi, miks tütar posti vaatamas ei käinud ega ka küsinud kunagi, kas talle kirja on. Kas Hugo ei kirjutagi või on hoopis noormees sõjas surma saanud? Eevi mõlgutas oma mõtteid üksi ja seda raskemaks süda läks.
„Kas pärast sauna Kondimäele jaanituld ka vaatama läheme?” küsis Eevi tütrelt.
„Ei. Ma tahan Edega kodus olla.”
„Tule ikka! Tormi noorpere on oma lastega, siis Laasid, muidugi Luukere, kindlasti ka Puksid, Olded oma lastelastega. Tavaliselt saavad jaanitulel kõik kuus Metsaküla peret kokku. Mäletad, kui laps olid, kuidas sulle meeldis alati koos naabrilastega ümber jaanitule joosta ja mängida? Pane Ede soojalt riidesse, kui kardad, et tal külm hakkab.”
Helmi leidis paraja põhjenduse: „Ede-Marie on veel liiga väike jaanitule jaoks. Me jääme koju.”
„Selge,” kostis ema, „kui koju, siis koju.”
Pärast sauna sättisid Eevi ja Priidik soojemad riided selga ja asusid Kondimäe poole liikuma. Kumbki ei teadnud, miks just seda küngast kadakate vahel, kus meri oli peaaegu käega katsutav, Kondimäeks kutsuti. Kondimäe nime kandis see koht mere ääres juba siis, kui Priidik väike poiss oli. Otse Kondimäelt sai ka paadisadamasse, kus kõigi kuue pere kalapaadid reas seisid. Kondimäe rannalt paistsid laiud. Kui meri mõõnaseisus oli, võis kõige lähemale Kivilaiule minna maasikaid korjama.
Õhtu oli vaikne. Olematu tuul hällitas paate. Suur tulekeraga sarnanev päike oli vee piiril. Eevi polnud oma eluaja jooksul sellist päikeseloojangut näinud. Päike oleks olnud nagu põlev, tulikuum ketas, mis laskus aegapidi merre ja lõpuks kadus.
Seda päikseloojangut olid hämmastavalt silmitsenud ka teised pered. 70-aastane Tormi vanaperemees ei olnud oma pika eluaja jooksul midagi sellist veel tähele pannud ja ütles: „Ega see midagi head tähenda. Sõda on verine ja veel verisemaks läheb, küll näete.”
Olde noorperemees püüdis küll vastu vaielda, et tegemist võis olla enneolematu loodusnähtusega, kuid Tormi vana jäi oma öeldule truuks.
Kõik tundsid, et jaaniõhtu meeleolu sai rikutud. Kaasa toodud õlu ei hakanud pähe, ei maitsenud ka toidukraam.
Korraga tekkis tugev tuul, mis pillutas sädemeid kadakatesse ja püüdis lõket summutada. Rahvas istus ümber lõkke, isegi lapsed pugesid vanemate hõlma ja jälgisid tule surma. Tuul oli võitnud ja vallutanud Kondimäe.
Kui Priidik ja Eevi koju jõudsid, leidsid nad suureks üllatuseks Helmi köögist õmblemas.
„Nii vara tagasi?” imestas
