tuhninud, leidis ta roosade roosidega supitirina, mille kaas oli ammu katki läinud.
„Kas see kõlbab?” küsis ta voodi ette seisma jäädes.
Helmi naeratas: „Muidugi!”
Eevi vaatas, kuidas Helmi upitas väiksekese voodist välja, tõmbas tal püksid maha, sättis tüdruku pepu supitirinale ja lausus laulvalt: „Piss, piss, piss, piss.”
Õige pea oli kuulda tasast sirinat.
„Tubli tüdruk,” kiitis Helmi ja pani lapse riidesse. „Nüüd teeme nämm-nämm.”
Ede sõi Helmi süles isukalt rammusat mannaputru. Väike suu matsus, aga silmad jälgisid kordamööda Eevit ja Priidikut. Laps oleks tahtnud nagu küsida: „Kes te mulle olete?”
Ede kõhu täis söötnud, pani Helmi tüdruku põrandale. Pisike inimene seisis nagu pulk, vaatas kord emale, siis Priidikule ja Eevile ikka veel küsivalt silma.
„Ära karda,” julgustas Helmi, „need on sinu vanaema ja vanaisa. Tee tipa-tapa.”
Ede ei liikunud paigast. Nüüd peegeldus lapse silmades hirm. Helmi paitas lapse kiharaid ja julgustas uuesti.
Eevi otsustas esimese sammu ise teha. „Tule mamma juurde, tule.”
Ede tegigi paar kohmakat sammu Eevi ettesirutatud käte poole.
„Mamma,” ütles laps ja Eevi tundis, kuidas süda õhkas õnnest.
Tillukest pehmet olevust oma põlvedele võttes tahtis Eevi nutta. Midagi nii armast ja hella polnud ta ammu oma rinna vastu surunud.
Ede vaatas Eevile silma ja torkas näpukese vanaemale ninna. „Mamma, ninna.”
Eevi naeris ja Priidikule meenus, et just nii oli Eevi naernud, kui oli Helmit süles hällitanud.
Ka Priidik soovis tütretütrega lähemalt tutvust teha.
„Tule nüüd papa juurde, papa teeb sulle koogu-noogu.”
Eevi tõstis Ede kaksiraksi Priidiku tervele jalale. Priidik võttis tillukestest kätest kinni, kõigutas jalga üles-alla, ise lauldes: „Koogu-noogu, koogu-noogu.”
Lapse suu võbises hetkeks naerust, kuid siis muutus ta ilme jälle vanainimeselikult tõsiseks. Ainult silmadest võis lugeda, et koogu-noogu meeldis.
„On ta alati nii tõsine?” küsis Eevi tütrelt.
Helmi mõtles enne viivu, kui ütles: „Viimasel ajal küll. Eks see sõit oli ka lapsele liiga kurnav, hea, et haigeks ei jäänud. Üldiselt on Ede-Marie väga hea laps. Pole öösiti üleval olnud, ei nutnud, ei jonninud, toitu ka ei vali, on kõigega rahul. Selline vaiksekene.”
Emale tundus, et tütre hinges kibeleb veel midagi tähtsat vanematele öelda. Eevi soovis nii väga teada, kuidas olid möödunud Helmi need aastad, kui nad Priidikuga tütrest midagi ei teadnud. Sama oli mõelnud ka Priidik ja lootis, et küllap teeb Helmi ühel päeval ise suu lahti.
2
Sepa talu naabrimees, keda hüüti Luukereks, astus õhtu hakul Priidiku juurest läbi.
„Nooh, mis sina meisterdad?” küsis Luukere ja istus Priidiku vastu puupakule.
„Nagu ise ei näeks,” muheles Priidik ja näitas naabrimehele oma kätetööd.
„Täitsa hobuse moodi,” kiitis Luukere ja küsis: „Kas sa uudiseid oled kuulnud?”
„Milliseid? Ise tead, et kükitame siin Metsakülas nagu vanajumala selja taga. Sakslased ei longi ka ringi. Kui tulevadki kana ostma, annavad raha, seepi või šokolaadi.”
„Õige jaah,” kiitis Luukere. „Venelaste ajal ainult võeti ja varastati, aga kui ei andnud, ähvardati püssiga. Kas Helmi pole mandriuudiseid kaasa toonud?”
„Ta ei räägi üldse, vait nagu sukk ja ega me küsi ka. Nooh, ja kust sina siis tuled?”
„Käisin mõisahoone staabis, viisin ohvitserile parandatud säärsaapad ära. Ja tead, kui helde mees oli! Andis pudeli likööri, šokolaadi, konservi ja kohvi. Kohviga pole mul midagi peale hakata, selle tõin Helmile, šokolaadi andsin lapsele ja likööri joome kahekesi ära. Nii ongi parem, et ikka natuuras tasutakse, see Saksa mark just kui lepaleht, pühi ainult perset.”
„Ei sina nälga jää,” tunnustas Priidik naabrimeest.
„Seda muidugi! Kingseppa on igal valitsusel vaja. Ja seppa ka. Kuule, miks sa enam sepapajas rauda ei tao?”
„Eks ma sügise poole teen ääsi peale tule, vaja sügiskünniks sahad korda seada. Paar korralikku kartulikooku ka veel teha. Praeguseks kevadeks on tööriistad korras.”
„Mis sul viga, tütar kodus, üks paar töökäsi juures,” sõnas Luukere ja keeras pudelilt korgi. „Võta, naabrimees, üks kõva surakas.”
„Miks mina esimesena, kas sa ise ei julge esimesena võtta?”
„Itu oled või? Ma tahan viisakas olla.”
Helmi tuli toa poolt, Ede-Marie käekõrval.
„Tere, onu Jaan!” hüüdis Helmi Luukerele. „Kuidas läheb?”
„Mis mul minna! Tule, istu, maitse ka sakste likööri.”
Helmi naeratas andekspaluvalt: „Tänan pakkumast. Ma lähen lapsega jalutama, ilus õhtu.”
Luukere vaatas loojuva päikese kuma üle kuuskede. „Ilus jaah, aga öösel teeb külma. Päikeseloojang vere värvi.” Küsis siis Priidikult: „Oled sa merel ka käinud?”
„See kevade pole käinud. Pärast talvist kukkumist ei kuula põlv enam sõna. Näed isegi, et lohistan karku, annab jalale tuge. Paremaks on läinud, aga atra vist lükata ei saa. Sõnnikuvedu veel tegemata, varsti tuleb kartulipanek.”
„Ära muretse,” lohutas Luukere, „küllap Tormid aitavad.”
„Nendel endal suur majapidamine.”
„On küll, aga appi tulevad kindlasti. Tormi mõlemad väimehed elavad ju ühes majas. Mis ma räägin, et ühes, teinegi maja pandi püsti. Tubli ja töökas pere. Kas oled nende uut maja vaatamas käinud?”
„Ei ole, jääb liiga kaugele ja ega ma saakski oma karguga teekonda ette võtta.”
Luukere ohkas ja pakkus uuesti Priidikule pudelit. „Joome põhja peale. Mina võin ka sulle appi tulla kartuleid maha panema. Olengi sulle võlgu.”
„Mis võlgu?”
„Kartulite eest. Andsid mulle kaks kotti talvekartuleid niisama.”
„See oli sinu töö eest. Aitasid ju üles noppida.”
Luukere jäi hetkeks mõttesse, enne kui ütles: „Sa, Priidik, oled väga hea inimene. Ja üldse on siin väikeses Metsakülas kõik head inimesed. Kui abi vaja, ei ütle keegi ära. Kuus peret just nagu mesilaspered.”
Helmi tuli lapsega tagasi.
