midagi niisama, ma näen, et see on päris suur riidetükk,” lausus ema ja istus köögilaua äärde Helmi vastu.
Helmi ohkas ja lasi õmblustöö põlvedele. „Õmblen endale kleiti. Aasta tagasi alustasin, nüüd alles lõpetan. Oli seljakoti põhjas.”
„Seljakoti põhjas? Kui palju sul üldse asju kaasas oli? Kui sul oli plaan päriseks tulla, miks sa siis nii vähe riideid kaasa võtsid? Ma olen märganud küll, kuidas sa riideaida vahet käid. Käi-käi, seal kirstus on sinu neiupõlveriided, ega mul kahju ole, aga sa võiksid…”
Helmi kattis näo kätega ja puhkes lohutamatult nutma.
Eevi ehmus, ta tundis, et oli liiale läinud.
„Sa ei tea midagi, ema,” nuuksus Helmi.
„Aga sa ise ei räägi ju! Mina ei julge küsida ka.”
Helmi pühkis pisarad ära ja lõi pea selga. „Ma pean Haapsalus käima.”
„Miks?”
„Toon ülejäänud riided ära. Mul on kleite, mantleid, kübaraid.”
Sel hetkel mõjus tütar emale uhkelt, upsakaltki. See polnud enam Eevi Helmi, vaid keegi võõras. Ka ema lõi selja sirgu ja mõtles, et enam ei küsi ta tütrelt midagi. Ta tõusis ning kavatses sängi minna.
Helmi peatas ta poolel teel. „Ema, istu palun tagasi. Ma räägin sulle kõigest.” Helmi hääl oli vaikne ja nukker.
„Kui ma eelmisel suvel Hugoga siin käisin, olid meil suured plaanid. Me kavatsesime aasta pärast abielluda. Nüüd on see aastake käes. Kui me tol korral siit tagasi läksime, oli meie kodu maha põlenud. Kogu kohvik ka. Elasime Hugo vanematega kohvikumaja teisel korrusel. Olime puupaljad. Kõige hullem oli see, et Hugo isa ja ema olid tulle jäänud. Naabrid rääkisid, et maja põles nagu küünal ja neil oli tegu, kuidas oma kõrval olevat maja päästa. Esialgu elasime tädi juures.”
„Miks sa ei kirjutanud, miks tädi…?” sekkus Eevi.
„Ma ei tahtnud, ei lubanud ka tädil kirjutada. Mis sellest kasu oleks olnud? Milleks sulle ja isale sellist murekoormat vaja? Varsti sai Hugo uue elamise. Elu näis hakkavat edasi minema, kuigi Hugo leinas oma vanemaid. Jaanuaris, täpselt 24. jaanuaril, tuli Hugole käsk minna Eesti SS-vabatahtlikku diviisi. Ta sai ka aukõrgendust, aga mul pole auaste enam meeles. Mina olin neljandat kuud rase. Meil oli plaan abielluda, uhked pulmad pidada. Aga vaid registreerisime kiirelt, et ma ei jääks lapsega tüdrukuks. Hugo jõudis mulle osta kihlasõrmuse ja kaelaketi.
Ta läks… Mina nutsin ja nutsin. Töötasin niikaua toidupoes müüjana, kuni sündis tütar. Edasi ma ei teagi, kuidas suutsin… Hugol oli pangas raha ja sellest hiljem elasingi, kuni otsustasin Metsakülla tulla. Ja veel pean teatama, et isa õde läks kogu oma perega Rootsi. Kutsusid mind ka kaasa, aga ma ei julgenud minna, olin viimast kuud rase.”
„Sa ütled alles praegu, et Leida koos perega polegi enam Haapsalus? Kus sa varem olid? Miks sa kohe ei rääkinud?” Eevi oli solvunud ja tõre.
Helmi ohkas. „Ma ei tea. Raske oli suud lahti teha.”
„Tundub küll. Hea, et praegugi ütlesid.”
„Aga Leida lubas kirjutada, kui kohale jõuavad, ja ta nagu ei tahtnudki, et isa sellest teaks,” lausus Helmi andekspaluvalt.
„Kirjutada,” vangutas Eevi pead ja vaatas köögiaknast õue.
Valges öös hõljus kastepisarais varajane hommik. Õunapuudealune auras, nagu oleks nähtamatu suu suitsu laiali puhunud.
„Kui sa poleks rase olnud, kas siis oleksid läinud koos tädi perega Rootsi?” küsis ema, silmad ikka veel nõiduslikul suitsuvinel.
Helmi küsis vastu: „Kui poleks sõda, kas siis oleks keegi vabatahtlikult Eestist kuhugi kaugele sõitnud? Hirm ajas inimesi taga. Tädimees ei uskunud sakslaste võitu. Ma ei tea, miks. Neil oli selgesti meeles, mida venelased Haapsalus korraldasid. Nad küll ei rääkinud täpselt, kuid ka Hugo ütles, et kui venelane võidab, on ta üks esimesi, kes püssirohtu nuusutada saab.”
Eevi mõistis, et tütar räägib tõtt. Ei olnud ka Metsaküla elanikel esimesest kohtumisest okupantidega häid mälestusi.
„Millal sa kavatsed minna ja kuidas?” päris ema.
„Üsna varsti. Õmblen kleidi valmis. Mul oleks kingi vaja. Kas Luukere teeb veel jalanõusid?”
Ema teadis, et teeb. Tormi noorikule oli talvesaapad teinud.
Helmi küsis edasi: „Kas ma tohin aidast isa jalgratast võtta?”
„Muidugi! Seisab niisama, isa ei saa oma haige põlve pärast enam sõita. Tahad sa kuhugi kaugemale…”
„Kaugemale? Kui Luukere mulle kingad teeb, siis sõidan mõisahoonesse sakslaste staapi ja uurin, kuidas kiiremini sadamasse saaks ja ka üle mere. Mul on viis kuldmünti ja kuld teeb imet. Olen vähemalt seda elus õppinud.”
4
Oli ilus juulikuu keskpaiga õhtu. Kõik kuus peret, kui Luukere välja arvata, olid usinasti üksteisel talgutel käinud. Suur osa kuivast heinast oli kõigil peredel varju all.
Luukere tuli Helmile kingi tooma ja uudiseid pajatama. „Ma kuulsin, et lähemal ajal tuleb sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Saksa väed hakkavad tagasi tõmbuma, seepärast ongi vaja Eesti poisse.”
„Issand jumal,” ahastas Eevi, „siis tulevad jälle venelased…”
Luukere püüdis naabrinaist rahustada: „Pea nüüd ikka väheke. Millal nad siia jõuavad, see võtab aega.”
Helmi oli rahutuks muutunud. Ta oli kaks korda sakslaste staabis käinud, kuid tulemuseta, ehkki lootust anti üle mere saada. Kolmandal korral tuli ta õhinaga tagasi ja teatas emale, et kõik on korda aetud. Eevi jäi umbuskseks, samuti Priidik. Kui Helmi teatas, et Kiivra Ants tuleb autoga järele ja viib ta lausa sadamasse puksiiri peale, langes raske kivi Eevi südamele.
„Kiivra Ants oli venelaste sabarakk, nüüd lipitseb sakslaste ümber, kuidas sa küll julged temaga minna?” küsis ema.
„Mul ei ole kedagi teist võtta. Pealegi oli ta ise nõus. Ütles, et sa olid ta klassiõde ja kõige ilusam tüdruk üle kooli,” väitis Helmi.
Õrn puna voogas üle ema põskede. „Mida ta veel rääkis?”
„Mida?” Helmi muigas. „Sa olevat ta pruut olnud.”
„Lollakas!” paiskas Eevi ühe hingetõmbega. „Tal olid kõik tüdrukud pruudid!”
Ema ja isa proovisid mitu korda tütrele mõistust pähe panna. Seletasid, millised ohud võivad ees oodata, kõige rohkem merel. Helmi jäi endale kindlaks.
Enne minekut andis ta ema kätte Ede-Marie sünnitunnistuse, eresinise kiviga kuldse kihlasõrmuse ja medaljoniga kuldketi.
„Milleks? Miks?” imestas ema.
„Igaks juhuks.”
„Mis tähendab igaks juhuks?”
„Tavaliselt
