jõudis märgata Kiivra Antsu huultel irvitust.
„Aga teie tütar, väimees?” jätkas kontroll. „Kus nemad on? Nende dokumendid? Ede-Marie Müller, Hugo tütar. Müller on saksa nimi.”
„Ma ei tea väimehest midagi, aga mu tütre viis just seesama mees, Kiivra Ants, autoga sadamasse ja sellest ajast on mu tütar kadunud.”
Eestlane tõlkis, venelane kuulas, mõtles ja edasi küsiti Kiivra Antsult, kas jutt vastab tõele.
Eevi märkas, kuidas Kiivra Antsu irve kadus ja nägu läks valgeks.
„Jah, Eevi Rand räägib tõtt.”
„Nu, davai! Jasna, jedem!” lausus venelane ja mehed läksid.
Eevi vajus vastu pliiti. Silme ees oli ikka veel Kiivra Antsu valgeks värvunud nägu ja kõrvus „Eevi Rand räägib tõtt”.
Just sel hetkel tundis Eevi, et Helmi kadumises on süüdi Kiivra Ants. See mõte oli õudsem kui olnud dokumentide kontroll.
1944. aasta jõulud tulid nukra sahinaga kõigi Metsaküla talude perre. Jõululaupäeval käidi saunas, jõulu esimesel pühal kirikus, mis sest, et kiriku ukse ees passisid kaks püssimeest. Teisel pühal said Metsaküla pered kokku Tormi talu uues majas. Tormi vanaperemees oli öelnud, et viimast korda. Küllap edaspidi keelatakse jõuluaeg ära. Tormi talu teine maja oli kahekordne ehitis, mis mahutas õdede pered. Kõige suuremasse tuppa oli üles seatud laeni jõulukuusk, mille ümber võisid viie pere 16 last vabalt ringi trallitada. Vanas talumajas elasid Tormide vanad.
Ede-Marie istus vagusi vanaema süles ja vaatas suuril silmil küünaldes jõulupuud ning teiste laste hõiskamist. Tüdruku silmades peegeldusid imestus ja ehmatus ühekorraga.
Kui Tormi vanim laps, kes käis koolis, tuli Ede-Mariele piparkooki pakkuma, peitis tüdruk näokese Eevi rinnale.
„Emme,” sosistas Ede-Marie ja puhkes lohutamatult nutma.
Eevi ei mõistnud muud teha, kui kahmas lapse sülle ja läks kööki.
„Emme, emme,” nuttis Ede.
„Küll emme tuleb,” valetas Eevi, endal silmad vees.
„On ta varem ka küsinud?” sosistas Leili.
„Ei, täna esimest korda.”
Ei olnudki muud teha, kui Priidik ajas saani treppi ja Eevi ronis ikka veel nutva Ede-Mariega saaniteki alla. Sõidu ajal jäi Ede-Marie magama.
Koju jõudnud, pani Eevi lapse oma ja Priidiku sängi.
Hommikul ärgates Ede-Marie enam ei nutnud. Esimene sõna oli: „Mamma.”
„Ma olen siin,” vastas Eevi ja tundis, et Ede-Marie oli emme unustanud. Oli unustanud jõulu teisel pühal koos valusa nutuga. „Olen sulle emme eest, luban, ja veel rohkemgi,” mõtles Eevi.
Ja seda ta oligi niikaua, kui elujaks üles ütles.
Priidik käis Metsaküla meestega metsas puid langetamas. Järgmiseks talveks oli kütet vaja. Meestele anti käsk, et ka sõjamehed vajavad puid. Mitu korda oli käidud reega majast majja ja vabastajatele tuli ära anda hulk kuiva kütet. Metsaküla naispere oli koos vanemate lastega abiks oksi tassimas ja põletamas.
Eevi ei saanud metsatööst osa võtta, sest väike Ede vajas hoidjat. Luukere läks Eevi eest metsatööle appi. Ega tast suuremat abi olnud, kui vaid segas lõket ja hoidis tulel silma peal.
Veebruaris sadas kõvasti lund, olid tugevad külmakraadid ja alles märtsis sai hakata palke metsast välja vedama.
Kevad oli hiline. Põllud olid märjad ega kannatanud peale minna. Eevi ootas kevadet, tõelist kevadet, et saaks lambad välja lasta rohtu sööma. Aga nagu kiuste oli loodus inimestega sõjas. Eevi oli mures. Hein oli kahanenud kohutava kiirusega ja ka seakartulid hakkasid otsa saama.
15. mail sai Ede-Marie kaheaastaseks. Eevi otsustas seda päeva tähistada. Ta küpsetas kooki ja kutsus kõik Metsaküla lapsed Ede-Marie sünnipäevale. Päev oli suviselt soe ning lapsed võisid õues kooki süüa, mahla juua ja ringi joosta.
Esialgu võõrastas Ede teisi lapsi. Seisis eemal, vaatas kuidagi viltu. Aga kui Laaside viieaastane Kadri Ede-Marie käekese oma pihku võttis ja ta mängu viis, läks sünnipäevalaps rõõmsamaks.
Eevi jälgis laste mängu köögiaknast. Kuigi Ede-Marie jooksis ja kilkas koos teiste lastega, oli tema olekus ikkagi vaoshoitust, salapärast kurbust, isegi ettevaatlikkust.
Eevi läks kambrisse ja avas kummuti alumise sahtli, pistis käe sahtli põhja ning võttis kirjusse rätikusse mähitud pakikese. Ta istus sängi servale ja laotas rätiku laiali. Ede-Marie sünnitunnistus. Seejärel libistas ta oma pihku ovaalse medaljoni ja avas selle. Paremalt vaatas vastu Helmi, vasakult Hugo näopilt. Eevi nuuksatas. Valus oli vaadata õnnelike nägudega inimesi, kellest ei olnud enam midagi teada. Olid nad elus või surnud? Vähemalt olid nad medaljonis koos. Eevi imetles ka sõrmust, mis mahtus vaid ta väikesesse sõrme. Eresinine kivi kiirgas valgust, puhtust.
Pärast sünnipäevapidu jäi Ede-Marie haigeks. Küllap külmetas, ajas naha joostes märjaks ja kevadtuul on salakaval, arvas Priidik.
Eevil olid ees rasked ööd. Palavik ei tahtnud taanduda, hoolimata ravitsemisest. Äkki tulid Eevile meelde Helmi toodud arstirohud. Eevi ei teadnud, kui palju võib anda, aga pärast kahte tabletti hakkas palavik langema. Edasi tuli vaid köha ja nohu vastu võidelda.
Mai lõpuks sai Ede-Marie täitsa terveks. Oli ka viimane aeg, sest põllutööd ootasid tegemist.
7
4. maiks 1945 oli sõjatandril suurem tegevus lõppenud. 30. aprillil 1945 oli Adolf Hitler oma elu lõpetanud. 4. maiks oli Eesti valdade koosseisus moodustatud 637 külanõukogu.
Metsaküla külanõukogusse kuulus seitse küla. Külanõukogu esimeheks sai Metsaküla kõrvalkülast Viilpeti Niidi Antoni tütar Saara. Ta oli kolmekümnendates aastates. Kurjad keeled rääkisid, et tal on ka laps, kuigi keegi polnud last näinud, ja Antoni käest, kes oli eraklik mees, ei julgetud küsida. Saara ei hiilanud oma iluduse poolest, pigem oli ta kaunitar alla keskmist. Punase pea, kuid äärmiselt tähelepandava rinnagarnituuriga.
Eevi sai kirja. Esialgu oli ta ehmunud. Kes võis talle kirjutada? Sepa talusse polnud enam ammu kirju lähetatud. Eevi pages kirjaga lauta, istus Puniku ja ta vasika Eedi vahepealsesse söögisõime. Ta rebis ümbriku puruks, sest soovis lugeda kirjas peituvaid ridu võimalikult kiiresti.
„Tere, kallis Eevi!
Kirjutan, valus põksumine südames. Olen praegu venelaste vang. Kaotasin lahingus parema jala. Ma ei tea, millal mind, meid päris kaugele Siberisse saadetakse. Muretsen Helmi pärast. Kas ta ikka sõitis Hiiumaale, nagu mulle lubas? Laps pidi ilmavalgust nägema mais. Kas ta on tütar või poeg, ma ei tea. Praeguseks peaks ta olema üle kahe aasta. Ütle Helmile, et armastan teda väga, ka last. Ma ei saa praegu uut aadressi anda, sest ei tea, kuhu peatuma jään.
Igavesti teie kõikidega, Hugo.”
Eevi luges kirja mitu korda ja nuttis. Ta peitis kirja pööningule puukasti alla, rääkimata sellest esialgu ka Priidikule.
Ühel hommikul avastas Eevi, et kukk on kanaaiast kadunud. Ta ei leidnud
