on esile kutsutud välistest teguritest. Kui sa tähelepanelikult lugesid mu eelnevat teksti, siis sa ju tead, et tegelik oht või ohuallikas puudub. Kuidas saab siis midagi, mida olemas pole, kutsuda sinus esile paanikahoo? Siit järeldus- paanikahoog tuleb sinu enda seest. Ja sa ise annad talle loa tulla.
Kuidas? Ma ju ei taha, et ta tuleb!
Hm, kas sa kuulsid, mida sa just praegu ütlesid? Siit tekib vastuseis, negatiivne energia. Just see annabki tee paanikahoole! Sõna “EI”!
Toon mõne lihtsa näite loodusest, et sa paremini aru saaks, mida ma öelda tahan.Vesi voolab ojas. Kui tema teel on kivi, siis vesi voolab ÜMBER kivi, (vesi ei jää seisma kivi ees ja ei ürita kivist läbi minna). Puu paendub tuules, (ta ei ürita iga hinna eest võidelda ja sirgelt seista). Loodus ei võitle, ta annab teed loomulikule asjade voolule. Sama võtet peab rakendama ka paanikahäire korral.
Selgitan veel kord – kui tuleb paanikahoog, siis on esimene mõte, mis pähe tuleb “Ma kardan, ma ei taha, et see jälle tuleb! Mis nüüd saab, mul on jälle halb, ja läheb üha halvemaks ja nüüd ei saa ma juba hingata, ja nüüd käib pea ringi”.....Stooooooooopppp!
Kas sa saad aru loogikast? Sa võitled vastu, üritad minna läbi kivi, üritad tormis sirgelt seista, selle asemel, et vooluga kaasa minna.
Veel üks näide: Auto läheb külglibisemisse, sa näed lähenemas teist autot.
Sa tead, et järgneb kokkupõrge, su keha tõmbub pingesse, adrenaliin vallandub, su keha üritab teha, mis suudab, et ennast reflektiivselt kaitsta! Selline on tegutsemine reaalse ohu olukorras.
AGA paanikahoo puhul see REAALNE OHT JU PUUDUB!!! Miks sa siis tahad võidelda selle vastu samade vahenditega nagu reaalse ohu puhul? See oleks ju vale!
Mine vooluga kaasa! SEE ONGI VÕTI!
Paanikahoost tuled sa ju alati elusa ja terve ja vigastamata välja! Tuleta meelde oma paanikahooge. Sa oled küll emotsionaalselt kurnatud ja läbi, kuid füüsiliselt korras. Arstide väitel Terve nagu puri as. Oli vaid meeletu hirm selle ees, mis kõik juhtuda võib.
Hakkame siis asjaga pihta.
Esimene asi, mida on vaja muuta: muuda ennast OHVRI seisusest VAATLEJA seisusesse.
Mine vooluga kaasa.
Niisiis, paanika tekib reaktsioonist kehalistele sümptomitele (südame kloppimine jne), mida meie meeled võtavad, kui hoiatust läheneva ohu ees ( kas siis psühholoogiline või füüsiline oht)!
Pead aru saama faktist – kui ei ole varitsevat ohtu, pole ka paanikat!
See, mis tekitab paanika, on meie olukorra tõlgendus, meie REAKTSIOON. See, kui sa õpid kontrollima oma tundeid ja reaktsioone paanikahoo alguses, ei tähenda, et ärevustunnet enam üldse kunagi ei teki! Siis me oleks ju robotid. Ärevus on meie igapäevase elu loomulik osa, aga see, kuidas me seda tõlgendame, peab muutuma. Siis ei teki enam paanikahooge. Ja selleks peab kasutama iseenda sees olemasolevaid vahendeid:
MÕISTUST, mitte tablette.
Alusta mõttega “Reaalse ohu puudus” pluss “Ühe mõtte meetod”. See paneb punkti paanikahoole minutitega.
ESIMENE ÜLESANNE – VAATLE JA VÕTA OMAKS
Sa pead tegelema hirmuga nii, et su emotsioonid ja tunded on vabad. (Vastupidiselt endisele olukorrale, kus sa oma emotsioonid hirmus paanika ees lukku panid või selle ees, mis kõik juhtuda võib.)
Niisiis: vaatle kui kõrvaltvaataja seda hirmu, mis sinu sees kasvab! Mida sa sellega saavutad, on see, et sa saad teadlikuks paanikahoost ja tunned ta järgmine kord ära, kui ta tekkida tahab. Me tahame tekitada olukorra, kus me juba eos matame paanikahoo maha ning väldime tema tekkimist järgmisel korral.
Tunne ära need tuttavad sümptomid, see rada, mis su tavaliselt paanikahooni viib. Minul olid selleks hingamishäired, südame kloppi ine jne. Leia need enda omad ja tunne nad ära. Taba ära see hetk, mil need sümptomid tekkima hakkavad.
Kuid sel korral sa lähened olukorrale teisiti. Sa ei ole enam ohver. Nii, et las ta siis tuleb – see paanikahoog.
TEINE ÜLESANNE: TERVITA JA TUNNE OMA VAENLAST. USALDA
Suhtle oma hirmuga. Ole tema vastu sõbralik ning tervita teda soojalt (ok, saan aru, et see võib olla sinu arvates absurdne, aga kas teised meetodid on sind aidanud? Mis sul siis kaotada on, tee kaasa!) Kui sa ei ole proovinud, ei saa sa ka väita, et see sinu peal ei toimi.
Kutsu see tunne oma meeltesse ning kohtle teda kui vana sõpra.Kutsu ta enda juurde ja vaatle teda nagu oleks ta füüsiliselt käega katsutav. Sa tahad teda tundma õppida. See uus lähenemine asjale võib alguses kahtlusi tekitada, sest kutsud ju enda juurde tunde, mille vastu sa sõdida üritad. Sinu kahtlused hajuvad peagi. Ürita südamest mitte sõdida vastu tekkivatele tunnetele, vaid hoopis vaatle neid. Võta nad omaks, kujuta neid tundeid enda ees tahvli peale kirjutatuna. Ning vaatle neid ja analüüsi.
Kui sa oled visuaalne tüüp, kujuta see hirm endale ette joonisfilmi tegelasena, suure pea ja suurte jalgadega ja väga nunnu näoga (kas sa arvad, et ta tahab olla see jube HIRM, tal endal on ka kahju). Ta on kui ulakas laps, algul teeb pahandust, pärast aga kahetseb.
Tunneta igat kui viimast värelust oma kehas ja taju kõike sooja tundega! Lase endal kogeda seda, ära võitle. Vaatle oma tundeid nagu nad oleks ookeani lained, tulevad, tõusevad, langevad ja kaovad.
Iga inimese paanikahoo pikkus on erinev. Mõnel on see 20 minutit, mõnel kestab tunde.
Tean, et seda seisundit suudad sa vaatleja rollis näha vaid teatud ajani (see oleneb sinu kujutlusvõimest ja sisendusest), kuni paanikahoog võtab su üle võimust. See on hetk, kus sa tahad vastu võitlema hakata või siis põgeneda situatsioonist, mis selle tekitas.
Nüüd on saabunud hetk, kus sa rakendad ÜHE MÕTTE MEETODIT.
Sa ei suuda enam selge peaga vooluga kaasa minna, sest seda on sinu jaoks liiga palju, aga just nüüd NÕUA rohkem. LAS TULEB, karju talle näkku, et TULE! NÄITA, MIDA sa teha suudad.
SINU hetke võimalikud mõtted: MISASSSSSJA, ROHKEM????? Mida veel? Nalja teed või? Miks ma peaks seda jama rohkem tahtma? Aidake mind hoopis siit välja!
See oleks vastuseis asjale, aga mäletad: meil on siin käsil uus tegutsemisviis.
Jah, aga rahvarikkas kohas sa loomulikult ei saa füüsiliselt seda välja karjuda, kuid aitab ka lihtsalt mõttes karjumisest. Anna oma hirmule teada kindel seisukoht: tulgu siis, kui tahab! Näidaku, milleks ta või eilne on. Andku endast parim. Noh!!!????? Kus ta siis on?
Sel hetkel sa muudad ennast VOOLUGA KAASA MINEJAKS, sinu suhtumine on JAATAV. Seega positiivne, sa töötad KOOS hirmuga, mitte tema vastu. Samas suunas minemine annab sulle võimu peatada paanikahoog. Sinu nõudmine anda sulle rohkem,jääb vastuseta. Sinu suhtumine lajatab hirmule otse lagipähe. Sa saad aru, et see niinimetatud HIRM BLUFIB! Kõik see oli ainult kujutlus sinu peas. Sel hetkel, kui sa muudad oma mõtlemist, saab ka hirmust üks tühipaljas õhk.
Esimene kord, kui seda katsetasin, olin veidi kahtlev. Ettevaatus tuleb siin kõrvale heita, kui juba, siis juba! Ole julge! Kõik saab muutuda ainult paremuse poole.
Minul esimesel korral… hm… no peaaegu… argus võitis, lõin põnnama. Teine kord olin kohutavalt ÕNNELIK, et asi toimis. Kuna sain hirmust võitu.
