akna all, võib-olla annab tema sulle, mida sa tahad.”
Ööbik lendaski roosipuu juurde, mis kasvas Üliõpilase akna all.
„Anna mulle üks punane roos,” hüüdis Ööbik, „ja ma laulan sulle oma kõige ilusama laulu.”
Aga puu raputas pead.
„Minu roosid on punased,” vastas ta, „punased nagu tuvi jalad ning veel punasemad kui suured korallilehvikud, mis ookeanikoopas hõljuvad. Aga talv külmutas kinni minu sooned, pakane näpistas minu pungi, torm murdis minu oksi ning sel aastal ei puhke mul ühtki roosi.”
„Ma vajan ühtainsat punast roosi,” hüüdis Ööbik, „ühtainsat punast roosi! Kas mul pole mingit võimalust seda saada?”
„On üks võimalus,” vastas puu, „selle roosi pead sa looma kuuvalgel muusikast ja immutama omaenda südameverega. Sa pead mulle laulma, rind vastu okast. Terve öö pead sa mulle laulma ja okas peab tungima sinu südamesse ning sinu veri peab voolama minu soontesse ja saama minu vereks.”
„Surm on kõrge hind ühe punase roosi eest,” hüüdis Ööbik, „ja elu on kõigile armas. Kena on istuda rohelises metsas ja vaadata kullakarva kaarikus päikest ja pärlmuttertõllas kuud. Magus on viirpuu lõhn, ilusad on orupõhja peitunud siniliiliad ja ilus on mäekünkal õilmitsev kanarbik. Ometi on armastus parem kui elu ning mis on väärt linnu süda inimsüdamega võrreldes?”
Ta laotas oma pruunid tiivad laiali ja sööstis õhku. Ta lendas üle aia nagu vari ja varjuna liugles ta läbi salu.
Noor Üliõpilane lebas ikka veel rohul, kuhu ta oli Ööbikust jäänud, ning pisarad tema ilusates silmades polnud veel kuivanud.
„Rõõmusta,” hüüdis Ööbik, „rõõmusta, sa saad oma punase roosi. Ma loon selle kuuvalgel muusikast ja immutan seda omaenda südameverega.Vastutasuks palun sult ainult seda, et sa oleksid tõeline armastaja, sest armastus on targem kui filosoofia, kuigi ka filosoofid on targad; ning vägevam kui võim, kuigi ka see on vägev.Tulekarva on tema tiivad ja tulevärvi on tema keha. Tema huuled on mesimagusad ning tema hingeõhk on nagu viiruk.”
Üliõpilane tõstis pea rohult ja kuulatas, aga ta ei saanud aru, mida Ööbik talle ütles, sest tema teadis ainult neid asju, mis olid kirjas raamatutes.
Aga tammepuu sai aru ja kurvastas, sest ta oli väga kiindunud väikesesse Ööbikusse, kes oli tema okstesse pesa pununud.
„Laula mulle veel viimast korda,” sosistas ta, „sest kui sind enam ei ole, jään ma üksi.”
Ööbik lauliski tammepuule ning tema hääl kõlas nagu hõbekannust vulisev vesi.
Kui Ööbik oli laulu lõpetanud, tõusis Üliõpilane püsti ning võttis taskust märkmiku ja pliiatsi.
„Tal on stiili,” ütles ta läbi salu minema kõndides endamisi, „seda eitada ei saa, aga kas tal on ka tundeid? Kardan, et ei.Tegelikult on ta samasugune nagu enamik kunstnikke; ainult stiil, ei mingit siirust.Tema juba ennast teiste pärast ohvriks ei tooks.Ta mõtleb ainult muusikast ja on ju teada, et kunstnikud on isekad.Tuleb siiski möönda, et tema laulus on ilusaid noote. Kui kahju, et need midagi ei tähenda ega mingit kasu ei too!” Ja ta läks oma tuppa, heitis väikesesse õlgkotiga voodisse, hakkas oma armsamast mõtlema ning jäi mõne aja pärast magama.
Aga kui kuu säras taevas, lendas Ööbik roosipuu juurde ning surus rinna vastu okast.Terve öö laulis ta, rind vastu okast, ning külm, kristalselt helkiv kuu kummardus alla ja kuulas.Terve öö laulis ta ning okas tungis üha sügavamale tema rinda ja veri voolas temast välja.
Kõigepealt laulis ta armastuse sünnist poisi ja tüdruku südames. Ja sedamööda, kuidas üks laul teisele järgnes, ilmus roosipuu kõige ülemisele oksale õielehthaaval imepärane roos. Kahvatu oli see alguses nagu jõe kohal lasuv udu – kahvatu nagu hommiku jalad ning hõbedane nagu koidu tiivad. Nagu roosi vari hõbepeeglis, nagu roosi vari tiigiveel – säärane oli roos, mis puhkes õide roosipuu kõige ülemisel oksal.
Aga puu hüüdis Ööbikule, et see ennast kõvemini vastu okast suruks. „Suru kõvemini, väike Ööbik,” hüüdis puu, „sest muidu jõuab päev enne kätte, kui roos valmis saab.”
Ööbik suruski ennast kõvemini vastu okast ning üha valjemaks ja valjemaks läks tema laul, sest ta laulis kire sünnist mehe ja neiu südames.
Ja roosi õielehtedesse ilmus õrn puna, mis oli nagu puna peiu palgeil, kui too pruudi huuli suudleb.Aga okas polnud veel Ööbiku südameni jõudnud ning valgeks jäi ka roosi süda, sest üksnes Ööbiku südameveri võis roosi südame erepunaseks värvida.
Ja puu hüüdis Ööbikule, et see ennast kõvemini vastu okast suruks. „Suru kõvemini, väike Ööbik,” hüüdis puu, „sest muidu jõuab päev enne kätte, kui roos valmis saab.”
Ööbik suruski ennast kõvemini vastu okast ning okas puudutas tema südant ja teda läbistas terav valusööst. Kibe, kibe oli valu, ning üha meeletumaks ja meeletumaks läks tema laul, sest ta laulis surma tõttu täiuslikuks saanud armastusest, armastusest, mis ei sure isegi hauas.
Ja imepärane roos muutus erepunaseks nagu idataeva kuma. Erepunane oli õielehtede sõõr ning erepunane nagu rubiin oli süda.
Aga Ööbiku hääl jäi nõrgemaks, tema väikesed tiivad hakkasid pekslema ja kae langes tema silmile. Üha nõrgemaks ja nõrgemaks jäi tema laul ning ta tundis, et miski nöörib tal kõri.
Siis tõi ta kuuldavale viimase helidevoo. Kahvatu kuu kuulis seda, unustas köidiku ja viivitas taevas. Punane roos kuulis seda, värises üleni vaimustusest ning avas oma õielehed kargele hommikuõhule. Kaja kandis selle oma purpurkoopasse mägedes ning äratas magavad karjused unenägudest. Laul kandus läbi jões kasvavate kõrkjate ning veed viisid selle mereni.
„Vaata!Vaata!” hüüdis puu. „Roos on nüüd valmis!”Aga Ööbik ei vastanud, sest ta lamas surnult kõrges rohus, okas südames.
Keskpäeval avas Üliõpilane akna ja vaatas välja.
„Ohoo, on mul alles vedanud!” hüüatas ta. „Siin õitseb punane roos! Säärast roosi pole ma elu seeski näinud. See on nii ilus, et sel on kindlasti pikk ladinakeelne nimi.” Ja ta kummardus välja ning noppis roosi.
Siis pani ta kaabu pähe ja jooksis, roos käes, professori maja juurde.
Professori tütar istus lävel ja keris sinist siidi hasplile ning tema jalge ees lamas väike koer.
„Sa lubasid minuga tantsida, kui ma toon sulle punase roosi,” hüüdis Üliõpilane.
„Siin on kõige punasem roos terves maailmas. Sa kannad seda täna õhtul südame juures, ja kui me koos tantsime, räägib see sulle minu armastusest.”
Aga tütarlaps kortsutas kulmu.
„Ma kardan, et see ei sobi minu kleidi juurde,” vastas ta, „ja pealegi saatis kammerhärra nõbu mulle ehtsaid kalliskive ning on ju üldiselt teada, et kalliskivid maksavad palju rohkem kui lilled.”
„Tõesõna, sa oled väga tänamatu,” vastas Üliõpilane vihaselt ja viskas roosi tänavale. Roos kukkus rentslisse ning vankriratas sõitis sellest üle.
„Ah tänamatu!” lausus tütarlaps. „Kas sa ka tead, et sa oled väga ebaviisakas ning kes sa üldse niisugune
