sa oled?” küsis Hiiglane ning laskus temas ärganud imeliku aukartuse sunnil lapse ette põlvili.
Laps naeratas Hiiglasele ning ütles talle: „Kord lasksid sina mul oma aias mängida, täna tuled sa koos minuga minu aeda, Paradiisiaeda.”
Ja kui lapsed sel pärastlõunal aeda jooksid, leidsid nad puu alt üleni valgete õitega kaetud surnud Hiiglase.
USTAV SÕBER
Ühel hommikul pistis vanaVesirott pea urust välja.Tal olid säravad nööpsilmad ja karmid hallid vurrud ning tema saba oli nagu pikk must kummipael. Tiigis ujusid ringi pardipojad, kes nägid välja täpselt nagu kollaste kanaari lindude parv ning nende üleni valge, päris punaste jalgadega ema püüdis neile õpetada, kuidas vees pea peal seista.
„Te ei pääse kunagi paremasse seltskonda, kui te pea peal seista ei oska,” kordas ta ning näitas neile iga natukese aja tagant, kuidas seda tehakse.Aga pardipojad ei pööranud talle mingit tähelepanu. Nad olid nii noored, et ei teadnud veel, milliseid eeliseid annab seltskonda kuulumine.
„Küll on sõnakuulmatud lapsed!” hüüdis vana Vesirott. „Nad on tõesti uputamist väärt.”
„Mitte sinnapoolegi,” vastas Part. „Iga algus on raske ning vanematel peab lõputult kannatust jätkuma.”
„Oh, mina ei tea isatunnetest midagi,” vastas Vesirott. „Mina ei ole perekonnainimene. Ma ei ole kunagi abielus olnud ega kavatse ka edaspidi abielluda. Armastus on ju omast kohast päris tore, aga sõprus on palju ülevam. Ma tõesti ei tea, et maailmas oleks midagi üllamat või haruldasemat kui ustav sõprus.”
„Ja kui tohib küsida, siis milline on sinu ettekujutus ustava sõbra kohustustest?” küsis roheline Kanepilind, kes sealsamas pajupuu otsas istus ja nende juttu pealt oli kuulnud.
„Jah, just seda tahaksin minagi teada,” ütles Part, ujus tiigi teise otsa ning seisis lastele eeskujuks pea peal.
„Tobe küsimus!” hüüatasVesirott. „Ma ootaksin muidugi, et minu ustav sõber oleks minule ustav.”
„Ja mida teeksid sina omalt poolt?” küsis linnuke hõbedasel oksal kiikudes ja tillukesi tiibu lehvitades.
„Ma ei saa sinu küsimusest aru,” vastas Vesirott.
„Las ma jutustan teile sel teemal ühe loo,” ütles Kanepilind.
„Kas see lugu räägib minust?” küsisVesirott. „Kui jah, siis ma kuulan, sest igasugused lood meeldivad mulle väga.”
„See käib ka sinu kohta,” vastas Kanepilind, lendas alla, laskus tiigikaldale ja jutustas loo ustavast sõbrast.
„Ennemuistsel ajal elas üks aus mehike, kelle nimi oli Hans,” alustas Kanepilind.
„Kas ta oli väga silmapaistev inimene?” küsis Vesirott.
„Ei,” vastas Kanepilind, „ma arvan, et ta ei olnud sugugi silmapaistev, kui, siis ehk ainult oma hea südame ja naljaka ümmarguse heasüdamliku näo poolest.Ta elas üksi oma majakeses ning tegi iga päev aias tööd.Terves ümbruskonnas ei leidunud teist nii ilusat aeda. Seal kasvasid habenelgid, levkoid ja hiirekõrvad. Seal olid punased roosid ja kollased roosid, helelillad ja kuldsed krookused ning purpursed ja valged kannikesed. Aed-kurekell ja aas-jürilill, majoraan ja basiilik, nurmenukk ja võhumõõk, kollased nartsissid ja nelgid õitsesid ja õilmitsesid järgemööda kuude kuludes, üks lill astus teise asemele, nii et aias oli alati silmale ilu ja nuusutamiseks meeldivat lõhna.
Väikesel Hansul oli palju sõpru, kuid kõige ustavam neist oli Mölder Suur Hugh. Rikas Mölder oli tõesti väikesele Hansule nii ustav sõber, et ei läinud tema aiast kunagi mööda, ilma et ei oleks kummardanud üle tara ega noppinud suure lillekimbu või korjanud peotäie maitsetaimi või siis toppinud taskud täis ploome ja kirsse, kui puuvili oli küps.
„Tõelistel sõpradel peab kõik ühine olema,” oli Möldril kombeks öelda, ning väike Hans noogutas ja naeratas ja tundis suurt uhkust, et tal on nii üllaste mõtetega sõber.
Mõnikord pidasid naabrid seda küll veidraks,et rikas Mölder väikesele Hansule kunagi midagi vastu ei andnud, kuigi tal oli veskisse varutud sadu jahukotte ning tal oli seitse lüpsilehma ja suur kari villalambaid; aga Hans ei vaevanud kunagi sääraste asjadega pead ning kõige suurema rõõmuga kuulas ta, kui imeliselt rääkis Mölder tõelise sõpruse omakasupüüdmatusest.
Nii töötaski väike Hans oma aias. Kevadel, suvel ja sügisel oli ta väga õnnelik, aga kui saabus talv ning tal ei olnud puuvilju ega lilli, mida turule viia, kannatas ta kõvasti külma ja nälga ning pidi sageli magama heitma, söönud õhtueineks ainult mõne kuivatatud pirni või kõva pähkli. Talvel vaevas teda ka üksindus, sest siis ei käinud Mölder tal kunagi külas.
„Kuni lumi on maas, pole mul mingit mõtet väikest Hansu vaatama minna,” oli Möldril kombeks oma naisele öelda, „sest kui inimesed on hädas, tuleb nad rahule jätta, mitte aga neid oma külaskäikudega tülitada.Vähemasti nõnda saan mina sõprusest aru ning ma olen kindel, et mul on õigus. Seetõttu ootan ma, kuni tuleb kevad, ja lähen siis talle külla, et ta saaks oma suureks rõõmuks anda mulle korvitäie priimulaid.”
„Küll sa oled teiste vastu tähelepanelik,” vastas naine, kes istus mugavas tugitoolis kamina ees, kus põlesid männihalud. „Tõesti väga tähelepanelik. Nii tore on kuulda, kuidas sa sõprusest räägid. Olen kindel, et isegi vaimulik ei oska öelda nii ilusaid sõnu nagu sina, kuigi ta elab kolmekorruselises majas ja tema väikeses sõrmes on kuldsõrmus.”
„Aga kas me ei võiks väikest Hansu siia kutsuda?” küsis Möldri kõige noorem poeg. „Kui vaene Hans on hädas, annan ma talle poole oma pudruportsust ja näitan talle oma valgeid küülikuid.”
„Oled sina alles rumal!” hüüdis Mölder. „Ma tõesti ei tea, mis kasu on sul kooliskäimisest. Paistab, et sa ei õpi seal midagi. Kui väike Hans tuleks siia ja näeks meie koldesoojust, tugevat õhtusööki ja suurt punase veini vaati, võiks ta kadedaks minna, aga kadedus on väga kole asi, mis võib igaühe iseloomu rikkuda. Mina küll ei luba Hansu iseloomu ära rikkuda. Ma olen tema parim sõber, hoian tal alati silma peal ning jälgin, et teda kiusatusse ei viidaks. Pealegi, kui Hans tuleks siia, paluks ta mult võib-olla natuke jahu laenuks ning seda ma anda ei saaks. Jahu on üks asi ja sõprus teine asi ning neid ei tohi segi ajada. Neid sõnu kirjutatakse erinevalt ning neil on täiesti erinev tähendus. Sellest saab igaüks aru.”
„Kui hästi sa räägid!” ütles Möldri naine ja valas endale suure klaasitäie sooja õlut. „Mul tuleb lausa uni peale.Täpselt nagu kirikus.”
„Paljud inimesed teevad häid tegusid,” vastas Mölder, „aga väga vähesed inimesed räägivad hästi, mis näitab, et rääkimine on neist kahest raskem ja ülevam tegevus.” Ning ta saatis üle laua range pilgu oma väikesele pojale, kellel oli nõnda häbi, et ta langetas pea, läks näost punaseks ja pillas tee sisse pisaraid. Aga ta oli alles nii noor, et talle tuleb andeks anda.”
„Kas sellega lugu lõpebki?” küsis Vesirott.
„Muidugi mitte,” vastas Kanepilind, „see on alles algus.”
„Siis oled sa ajast maha jäänud,” ütlesVesirott. „Tänapäeval alustab iga hea jutuvestja lõpust, läheb siis alguse juurde ning lõpetab keskpaigas. See on uus meetod. Kuulsin sellest eile põhjalikult kriitikult, kes ühe noormehega ümber tiigi jalutas.
