peksid, neile tehti „vene massaaži”(nad naersid kogu aeg ja korrutasid „masajes pa ruska”8): pandi tünni istuma ja keedeti kaua ühes katlas koos rohtudega, aurutades šlakke välja – niipalju, kui mul õnnestus aru saada. See sõit avaldas rootslastele kustumatut muljet. Terve nädala rääkisid nad ainult sellest.
Lõpuks saabus kõige tähtsam boss. Ta palus kõiki, et tema poole pöördutaks lihtsalt eesnime pidi.
„Lihtsalt Leif,” ütles ta käsi surudes, „lihtsalt Leif.”
Ta purjetas kohale koos oma sõbraga, kellest räägiti, et too ei tööta kuskil, kuid aeleb kogu aeg Leifi sabas ringi, suitsetab kõige kallemaid sigareid, joob kõige kallemaid konjakeid, mida Leif talle miskipärast ostab. Ta järgnes bossile kõikjale, isegi kabinetti, toppis oma nina igale poole, nagu oleks ta suurim asjatundja, tunnustatuim ekspert. Kuni boss vaevaliselt suurelist kõnet sünnitas, seisis see variinimene akna all ja andis kogu oma olekuga mõista, et ta võtab seda odava farsina, ta nuutsus iga bossi lause peale…
Leif lohistas oma tursket keha ühe laua juurest teiseni, kiikas meie konspektidesse, vaatas, mida teised meile rääkinud olid, päris, kas meile on kõik selge. Kõigil oli kõik selge.
„No siis on hästi!” hüüdis ta ja me sõitsime sušibaari.
Rootslased jõid saket. Viskasid kiirelt pitsid hinge alla. Hopp! Hopp! Hopp! Siis aga tellisid juurde, kiirustades ettekandjaid, et toogu kähku, et maha ei jahtuks. Korrutasid: joome kiiremini, kuni maha ei jahtu! Valasid välja ja jõid. Vahetasid pilke ja krimpsutasid nägusid. Polnud eriti rahul. Neile näis, et sake pole piisavalt kuum.
Kõige rohkem väljendas rahulolematust variinimene. Ta ütles, et ei salli saket, ja lisas vaiksel häälel juurde veel mõned vastuväited, mida kuulis ainult Leif. Boss pungitas silmi, hüüdis: „Ei või olla!” ja kõik läksid kähku viski peale üle, isegi kuidagi kahetsedes, et olid enne saket joonud.
Leif esitas mulle kõiksugu küsimusi. Ma ei valmistanud talle pettumust, pajatasin oma tosina jagu rootslaste kohta käivaid anekdoote, mida olin kuulnud Taanis ja Norras või juhulikult rongis lugenud.
Leif oli naeru kätte suremas, ta hüüdis:
„Poleks eales arvanud, et nad on meist nii palju anekdoote välja mõelnud!”
Ütlesin, et raamatukese taoliste anekdootidega võib osta igas putkas. Ei suutnud ennast tagasi hoida, viski oli mulle pähe hakanud. Lisasin, et sellised anekdoodiraamatukesed rootslastest ilmuvad igal kuul ja igas raamatus on vähemalt sada anekdooti.
„Enamgi,” jätkasin ma, „igas Taani amt’is9 on oma väljaanne. Taanlased ei teegi muud, kui mõtlevad rootslastest ja norrakatest anekdoote välja. Nad mõtlevad iga anekdooti välja põhjalikumalt kui kunagi Nõukogude teadlased tuumarelva!”
Leif oli naerust kõveras, mööda tema põski voolasid pisarad.
„Kuulsite? Taanlased mõtlevad meist anekdoote välja nagu venelased tuumarelva!”
„Ahah,” sõnas üks ja lisas midagi kellegi Hans-Peteri kohta. Teine kinnitas, ütles: „Jävla dansk.”10 Boss hakkas taas hirnuma. Variinimene vaatas hirnuvat bossi ja krimpsutas nägu, sülg pruntis huultel läikimas. Ta oli silmanähtavalt pahane. Miski ajas teda marru. Arvatavasti ajasin mina teda marru. Muidugi. Mitteinimene, poolfabrikaat… Istub siin, õgib tasuta sušit, rüüpab viskit, paneb svorsk’i11 ja kogunisti naerutab Leifi… Tema oleks nähtavasti tahtnud aega veeta ilma venelaste ja eestlasteta, isegi ilma Tommy ja ülejäänud rootslasteta, tema unistas arvatavasti sellest, et baaris poleks ülepea mitte kedagi! Ta tahtis istuda, rahumeeli sigarit pahvida, konjakit juua ja voolikust sapiga kõik järjest üle valada: venelased, eestlased, vanalinna, Leifi enda. Kuid ei läinud läbi: vene tobu tuli välja oma lollakate anekdootidega. Rikkus eeskava ära. Vari ahmis raevust õhku. Oli oht, et tal öösel ei tõuse. Ta heitis mulle põlglikke pilke. Mõni teine minu asemel oleks juba ammu nendest pilkudest kärnkonnaks muutunud!
Kõik hajusid märkamatult kusagile. Esimestena lasid jalga eesti tüdrukud. Mingi aeg kulgesime kogu kambaga mööda vanalinna. Rootslased arutasid, kuhu edasi minna, nimetasid mingit härrasmeeste klubi. Äkki küpses mingi otsus. Eraldus lärmakas noortekamp eesotsas Tommyga, mingi aja lärmitsesid nad eemal, siis aga põikasid kusagile ära ja… vanalinn imes nad ühte oma tänavaist ning noorte rootslaste ees avanesid mingid uksed, aeti laiali kellegi jalad…
Ootamatult olin jäänud üksi. Olin purjus ja endaga väga rahul. Iga sõnaga, mida olin öelnud, iga lausega, millest olin aru saanud… olin endaga ülimalt rahul!
„Kõik läheb paremaks,” ütlesin endale, „nüüd saab kõik olema teisiti.”
Taevas meenutas katkirebitud teksaseid. Püksiauguna helkis mingi tähtkuju. Otsekui laperdades vilkusid hambulised tähed, valmis alla kukkuma. Laternapostid hõõgusid nõrgalt.
Ma kõndisin, suitsetasin, mulle tundus, et Vari järgneb mulle, tema sigari lõhn jälitas mind, viirastus tema jalgade lohin, nuutsumine… kuid mul oli hea olla.
5
Tunnistasin Leonidile ausalt üles, et koolitus mulle kasuks ei tulnud, et mu peas on kõik pahupidi ning ma ei tea, mida teha. Ta muigas ja lausus:
„Jah, rootslased oskavad ajusid keppida. Tegelikult on kõik väga lihtne. Esiteks sa pead leidma firma, kus meie info võiks kasulik olla. Teiseks pead selles firmas leidma inimese, kes antud küsimustega tegeleb. Kolmandaks pead meie info talle maha müüma. Kuid on teatud nüansse… Nagu igal pool. Lähme joome teed. Räägin sulle ühtteist.”
Jõime teed, ta rääkis.
„Esiteks, sekretäridelt on väga raske midagi konkreetset välja õngitseda. Nad istuvad seal selleks, et meid oma bossidele mitte ligi lasta. On vaja ennast läbi murda, kõigile järgemööda selgeks teha, milleks helistad. Sellistes firmades delegeeritakse sageli vastutust ühelt teisele, sind solgutatakse, sa võid salapärast ülemust otsides helistada nädalate kaupa. Tarvis on varuda kannatust, õppida ootama, üle helistama. Sest et need mehed kiirustavad alati kusagile. Nad istuvad harva paigal. Neid on kõigil midagi vaja. Meil ka! Me sõltume nendest ja meie eesmärgiks on teha nad sõltuvaks meist. Muuta nad sõltuvaks meie toodangust. Ent kui sa oledki ta kätte saanud, kas ta hakkab sind kuulama? Või kui hetk ei ole sobiv?.. Inimene on halvas tujus või on vale jalaga voodist tõusnud?.. Ja nüüd sina ka veel, puterdad midagi arusaamatut ebakindlal häälel kehvas taani keeles… Nii ei kuule sa kunagi midagi peale „Nej! Nej! Nej!” Taanlased ei salli, kui helistajal on aktsent. Nad on kahtlustavad. Nad ei hakka mingit välismaalast kuulama, helistagu see pealegi Rootsi firmast, kuid ikkagi Eestist, liiatigi kui see välismaalane üritab pähe määrida kahtlast projekti, mis maksab kümme tuhat.
Viissada krooni aadressi eest? „Ei-ei, tänan, see meid ei huvita,” ütlevad nad. „Ei-ei, tänan, see pole aktuaalne.” Seda kuuled sa vastuseks!”
Oh kui õigus tal oli! Nad lipsasid mul käest nagu kõige libedam lutsukala. Oskasid lõpetuseks veel hambaid välgutada, hirmsamalt kui kõige hirmsam hai. Need vipid teadsid sadu viise, kuidas sind läbi lillede pikalt saata! Korrektselt, peenelt, hingestatult, andes sealjuures mõista, et naudivad seda. Mõned neist pidasid isegi monoloogi, selgitasid keerutades keeldumise põhjust, kahetsesid, kahetsesid… Isegi vabandasid, andsid nõu helistada ühe kuu, poole aasta, aasta pärast…
Mind
rootsi-hispaania segakeel.
neetud taanlane – rootsi k.
