panin klaasi ära. See kolksatas väga valjult ja ma tajusin: kui vaikseks on jäänud! Peas kumises nagu metrootunnelis, ümberringi oli vaikus ja liikumatus. Volodja tardus, vaadates mind õudusega. Nähtavasti nägi ta mind esmakordselt erutatuna. Jätkasin õiendamist: „Kuigi, see on neil veres – mahavaikimine. Üldse, Skandinaavias osatakse üle libiseda. Silmad kinni pigistada. Kuid kui su koer on murule mustust teinud ja sa pole seda ära koristanud, tehakse trahvi. Koputajaid leidub. Tosinajagu koputajaid! Nad on uhked oma demokraatia, sotsiaalhoolekande üle. Nad teatavad väärikalt: „Meil on vähe rikkaid, kuid veel vähem on vaeseid.” Nad arvavad, et Jyllands-Postenit loevad ainult taanlased ja ainult need, kes elavad Jüütimaal. Olen neid karikatuure näinud,” lisasin ma suurema usaldusväärsuse huvides. „Olid kah. Ei olnud naljakad. Oleks kas või naljakad… Võiks öelda, et sama halb, kui on raamat „Saatanlikud värsid”, niisama mannetud on ka need karikatuurid!”
„Mis see Rushdie siia puutub?” ei taibanud Leonid.
„Kuidas mis?” imestasin mina. „Nad on ju ta prohvetiks kuulutanud! Ta on nende jaoks vabameelsuse etalon! Tema „Raevust”4, mis on õudne möga, kirjutati kõigis lehtedes, et seal nägi ta ette 11. septembrit! Möga! Nende maailmas on ta ennast vägevasti sisse seadnud! Millest ta ka ei kirjutaks, kõigest leitakse ettekuulutus. Ta on veel ägedam kui Muhamed! Ehkki minu arvates on ta vaid kirjanduslik terrorist. Valmistas pommi. Ja oleks siis veel niisama nikerdanud, nüüd aga… Viskas lingukivi mammuti pihta. See on ju nii lihtne,” valasin endale veini juurde, „pealegi, pomm plahvatas tühjuses, püromaani ennast isegi ei riivanud. Põhiliselt kannatasid tõlkijad ja toimetajad,” rüüpasin ma ja asusin taas karikatuuride kallale. „Einoh, oleks nad siis kas või naljakad, nagu raamat kohati on, aga – paraku… See kõik on kuidagi nõme. Nagu ka seksuaalrevolutsioon, nagu ka nende dilemma „tolerance – conflict shyness…” 5
„Toetasid Iraagi sõda, seega said osaks monopolaarsest maailmast,” lisas Leonid.
„Demokraatia,” ühmasin inisevalt. „See kõik on jõuetus! Nagu ka tänavalahingud.”
„Ah, täpselt, väga täpselt öeldud,” katkestas mind Leonid. „Muide, see tõmme niinimetatud vabameelsuse poole on veel õpiku aegadest … Noh, tead küll, see… „Den lille røde bog for skoleelever”6. Või kuidas see oli, tead ju küll.”
Taipasin kohe, et ta testib jälle minu taani keelt.
„Jajah,” ütlesin ma, „„Väike punane õpik”… täpselt, lõi kõva lärmi kogu maailmas. Nüüd tuli meelde. Olin selle juba kuidagi unustanud!”
„Noh, õige ka, et olid! Sest mis sellest täna rääkida? Seda on isegi naljakas lugeda! Seal on triviaalsed asjad kirjas, noil aastail oli aga sellest nii palju kära. Rahvana on taanlased vaiksed, vaiksed, siis aga äkki! Igal juhul, nagu Lukjanov on õigesti öelnud, nii lamedad kui need karikatuurid ka poleks, ei anna see veel põhjust saatkondade ründamiseks.”
Volodja tõi kuuldavale naerurõkatuse nagu paukherne. Joogem!
Leonid asus oma töö üksikasjade kallale. Kõigepealt ütles, et erinevalt Hiltonist saan ma alati vaheaegu teha, ükskõik mis ajal.
„Sa ei võta vastu telefonikõnesid. Sa pole arvuti külge aheldatud. Sulle ei helista keegi,” selgitas ta. „Ja kui keegi helistabki, siis võid mitte vastata, oma asi. Sa pead ise endale saaki otsima, helistama, pakkuma, elektronposti abil sööta välja heitma, rääkima meie firmast, sellest infost, mida me pakume, aga siis juba varitsema ja kliendi konksu otsa haakima. Nii et hasart on garanteeritud!”
„Kõige tähtsam, et ma pole ahelais nagu galeeriori,” ütlesin juba läbi raskuste, meeletult pabistades ja purju jäädes. Leonid laksatas mulle vastu põlve, hakkas naerma.
„Selge see,” ütles ta. „Oled iseenda peremees. Sul on oma infovaldkond, mida hakkad müüma. Näiteks ventilatsiooni. Sulle hakkab iga kuu tulema infot teatud vabrikute ja tehaste kohta, kes tahaksid paigaldada uue ventilatsiooni või siis vana uuendada. Sina helistad ventilatsioonifirmadesse ja pakud neile seda infot. Ongi kõik! Väga lihtne!”
Leonid jõi uljalt klaasi lõpuni, välgutas silmi, samas tõsines, pöördus akna poole ja lisas vaikselt:
„Siin on omad ebameeldivad asjad ka. Nagu igas töös. Kus neid poleks? Võivad samamoodi sinu vastu jalgu pühkida. Võivad sinnasamusesse saata. Ja saadavad ka. Ja pikalt. Ja mitte üks kord. Fakt. Kuid sellest pole midagi.”
„Tühiasi,” lõin käega.
„Noh, siis tule ülemuse juurde töövestlusele. Olen kindel, kõik läheb libedalt. Ütlen talle, et olen sind testinud. Uuel aastal aga, nii kuu aja pärast, tuleb rühmakoolitus. Nii et kui sa nõus oled…”
Nõustusin jalamaid. Nüüd hakkas Volodja jälle oma Hiinaga peale ja rääkiski Hiinast kuni lõpuni välja. Püüdis bulgaarlast avada, kuid Leonid peatas ta.
„Olen roolis,” ütles ta ja laiutas käsi.
Volodja vaatas talle mõned sekundid vaikides otsa, siis hakkas naerust võdisema…
Leonid viskas mind kesklinna ära. Tema auto aknast tundus linn kuidagi lame ja libe nagu kiiruga loodud hallutsinatsioon, iseendast tehtud piltpostkaartide komplekt.
Tuli hakata asjade piirjooni eristama. Sees hüppas. Tekkis tahtmine sõita lennujaama.
„Kõigepealt koju raha järele, siis kohe lennujaama,” mõtlesin.
Kuid mõte katkes. Olin niivõrd purjus, et peaaegu kahestusin. Üks osa minust kippus Amsterdami, teine osa keelitas jääma sellesse linna – elama, otsima, põdema, kannatama, vahest isegi armastama. Oleksin äärepealt naerma hakanud. Eriti armastus tundus selles postkaardilinnas vähetõenäoline.
Lonkisin baari. Seal istusid mingid õlid. Kõik jõid üksipäini. Kõõritasid mind kartlikult oma nurkadest, vahetasid pilke.
„Nagu salakaubavedajad,” mõtlesin mina.
Võtsin topeltviski, siis veel topelt, siis veel, ja kõik…
Süda tõmbus kokku.
„Armastus on selles linnas võimalik,” mõtlesin mina, „ainult et mitte minu kehas.”
Väljusin. Öö oli niiske ja tukslev. Üürikorterisse polnud soovi minna. Öö kutsus. Kuid polnud jõudu kusagile minna. Tahtsin, et öö ise mähiks mu endasse nagu juhtmetest, trollibussisarvedest ämblikuvõrk, tulukestega üle külvatud – alasti, niiske, tukslev.
Eesseisvad muutused erutasid meeli.
Nii vastik oli niiskesse urkasse tagasi minna. Mind ahistas see Stalini-aegne maja! Külmad kiviseinad rõhusid seda uut isiksust, mis minus sündimas oli, rõske kõmav trepikoda ja seinatagune köha segasid sellesse tegelasse sisse elamast. „Noor mees, kelle ees on lahti kõik uksed, vaja on need vaid leida, et sisse astuda,” nii oli öelnud Leonid, kui me mööda maanteed kihutasime.
Ta teadis, millest räägib.
Sain jalamaid aru, et mul on kõik veel ees.
Vaja on vaid ümber kolida – uude iseendasse! Olin ennast vara maha kandnud! Mul pole õigust sedasi elada! Selles täikasvanduses! Peab endast kas või veidigi lugu pidama… ennast hindama! Isegi
Salman Rushdie romaan „Fury”.
Väljend tähendab konfliktsituatsiooni vältimist sallivuse ja probleemi pisendamise kaudu. Mõistet kirjeldatakse Taani uurija Jette Schramm-Nielseni monograafias „Conflict Management in Scandinavia”.
„Väike punane õpik”, avaldamishetkel 1969 provokatiivse sisuga raamat, mille avaldasid kaks Taani õpetajat Søren Hansen ja Jesper Jensen.
