Kusagil kuu aega hiljem.
Matused olid miskipärast kell üks päeval. Oli hämar. Vesine veebruar, teeperved sulamas. Tundsin ennast võõrana. Kurgus kriipis. Ehkki kõik läks väga libedalt, kui mitte arvestada meeletuselainet, mis ema enda alla mattis. Ei pidanud vastu. Hakkas lahkunuga rääkima. Osutama sellele, et taat oli ise palunud, et talle nimelt need riided selga pandaks.
„Jah, ta ise palus nii,” korrutas ema, „see oli tema tahe… et pandaks see roosa särk… ja ta ise valis selle kirju lipsu… ja ruudulise pintsaku…”
Poleks ta kõike seda hauataguse intonatsiooniga korrutanud, poleks keegi vast märganudki toda rõivaste kummalist pidulikkust. Vaevalt et taat midagi taolist palus.
Ehkki, kes teab. Talle meeldis oma matustest rääkida. Minagi jõudsin seda kuulda.
Ükskord ütles ta tõsiselt: „Mis puutub selle ebameeldiva sündmuse praktilisse poolde, siis kõik on ammu valmis, pole mõtet muretseda, keegi ei pea sellepärast oma pead vaevama.”
Tal oli tõsi taga. Kõik oli valmis. Meeles oli peetud mitte üksnes raha, vaid ka marmorplaati, piirdetara ja haua juurde astumist võimaldavat raami, mis muutis toimingu niivõrd lihtsaks ja ohutuks, et keegi isegi ei libisenud jääl, kui kirst hauda lasti. Kõik oli põhjalikult läbi mõeldud. Üks hauakaevajatest ütles, et taat oli mitmeid kordi surnuaial käinud nendega kõiki neid üksikasju arutamas. Vinti jäädes läks hauakaevaja nii kaugele, et pajatas, nagu oleks taat tihtilugu surnuaial meestega pudelit lahendamas käinud. Ja et justkui taat olla rääkinud, et tahab isiklikult neid tunda, kes teda matma hakkavad, et matustel poleks võõraid. Et oleksid ainult omad. Et maetaks hingega. Südamega. Nagu peab…
Taat lebas kirstus, ema põletas tema ümber küünlaid. Üks kukkus ümber ja lahvatas põlema. Ema hakkas küünlaga jändama ja põletas sõrmed ära. Valasin viina. Ema ulgus pikalt. Pöörasin selja, jõin vaikides.
Vaatasin teda. Pisike, seljas kõik need pidulikud rõivad, meenutas ta viirpapagoid. Sellest hakkas veelgi kõhedam. Selles kohmakas kirstus tundus ta väga väike. Tema miniatuursuse efekti suurendasid erakordselt kuninglik kuhi punakollast liiva, lõpmata hall taevas ja mastimännid. Männid kumasid samuti kuidagi roosakalt, nad olid tohutu suured. Kuid liivahunnik lummas mind. Kas tõesti on selleks, et nii väike keha maha matta, vajalik selline kuhi liiva?
„Kergelt läks,” ütles keegi.
„Nagu elas, nii ka läks.”
„Ma ütlesin, et kerge… läks kergelt…”
„Ah see…”
Viimastel kuudel jõlkus ta niisama ringi, otsis endale tegevust. Kandis oma monolooge ette. Kodakondsus ja kodakondsus, tee kodakondsuseksam ära – muud ma tema käest ei kuulnudki. Tema oli meie peres ainuke, kellel oli kodakondsus.
Ta oli passi saanud ainult sellepärast, et oli loomult looder ja naljahammas. Üheksakümnendal aastal (või oli see kaheksakümne üheksas) kõndis ta mööda ühte meie tänavaist, vahtis ringi, nägi, kuidas peatus mingite imelike kirjadega veoauto. Astus ligi, et lähemalt vaadata. Paljugi, mis seal müüakse. Noil ajul müüdi sageli nii, et ikka otse keset tänavat ja veoautost. Niisiis, ta astus ligi. Uudishimust. Keegi ei müünud midagi. Veoauto sisemuses istusid tõsised pintsakutes mehed, kutsusid inimesi ligi, jagasid lendlehti, kükitasid, silmad verekarva ja punnis nagu vähkidel. Pakkusid iseseisva Eesti eest hääletamist. Kummardusid sinu poole, vaatasid silma, sosistasid tungivalt. Sosistasid pigem närvilisusest. Nagu seda erandolukorras ette tuleb. Mitte sellepärast, et kartsid, et kuuldakse (enam polnud vaja karta), vaid erutusest. Sosistasid, justkui oleksid kuulutanud mingit saladust. Ärgitasid allkirja andma. Lubasid tulevikus kodakondsust. Taat pani allkirja alla ning saigi paari aasta pärast sinise passi! Ja oli endaga ülirahul. Lausa kiirgas rahulolust nagu mees, kes on oma missiooni täitnud. See sai tema jaoks uueks religiooniks. Võimalik, et tal oli lihtsam kodanikuna surra: oletan, ta võis mõelda, et kodakondsusega isik lendab taevasse esimeses klassis, kõik kodakondsuseta isikud aga kolmandas.
Suri ilma koormat kandmata.
Ning siis mõtlesin, et ise ma nähtavasti lahkun hoopis raskemalt. Mul hakkas isegi hirm.
Labidad hakkasid tööle. Jõin veel. Kuulsin ema naeru. Sipelgad jooksid üle selja.
„Ära ainult närvitse,” astus selja tagant ette ema sõber, astus sammu tema poole, sirutas käe. Miskipärast tundus, et ta ütles seda minule. Ema rapsis õlaga ja taganes tema eest sammu võrra eemale, pahvatas korra mänglevalt naerma nagu plikake, siis aga karjus:
„Ma olen rahulik! Olen rahulik! Kas sa ei näe?! Rahulik!!!”
Ja hakkas uuesti naerma, kukkudes maha. Sõber püüdis ta kinni. Mehed viskasid labidad käest. Piirasid ümber. Ma ei saanud isegi ligi astuda. Ema toibus kiiresti. Talle anti viina juua. Siis hakati astuma. Ta tõstis vaevaliselt ühte jalga teise ette ja muudkui rääkis, et üks küünal kustus ja taht sulas sisse, see polevat hea, tal polnud varuküünalt kaasas, sest on ju igasse nurka vaja küünal panna, et kõik neli nurka oleksid valgustatud, lääs, lõuna, põhi, ida…
Olin päev läbi närvis. Kõrvus kõlas tema naer.
Ema viibis pidevas ärevusseisundis. Tema ebanormaalsus torkas silma juba enne taadi surma, ent niipea, kui ta suri, algas tõeline mäsu. Mõistsin nende neljakümne päeva jooksul, et elan ühes korteris hulluga.
Ta laotas laiali fotod – vanaema, vanaisa, veel mingid sugulased, keda ma ei tundnud – ja rääkis nendega lauldes, kõikudes ja suures trümoopeeglis peegeldudes.
See oli tõeline rituaal. Ema asetas peegli lauale ja laotas selle ette talismanid (kolm väikest elevanti, vanaema suur täkkega pross, vana sõrmkübar, tikitud nimetähtedega taadi taskurätik, võtmekimp, veel mingid nööpnõelad ja mõttetu pudipadi), süütas küünla, teise, kolmanda, neljanda, ja asetas keskele püramiidi, mille sees oli kilpkonn (ostis jaama eksootikapoest, sealtsamast, kust joogabrošüürid, amuletid ja ülejäänud kola). Ta põletas nii palju küünlaid, et kuidagi äkki said kõik tikutagavarad otsa.
Siis hakkas ta kapist salle välja kiskuma. Kiskus välja ja laotas laiali, pööras ringi, vaatas akna ette astudes vastu valgust, uuris midagi. Vahest püüdis näha saatusejooni või ennustas tulevikku. Ta proovis salle ka endale, keeras ennast nende sisse, siis aga pani rippuma. Nad olid nii õhulised, et liikusid iseenesest. Ma võpatasin. Näis, et ema mitmekordistub. Sallid rippusid kõigil ustel ja konksudel, rippusid ja värelesid… Ema muutis meie korteri kähku ämblikuvõrguks. Ei saanud sammugi astuda, ilma et oleksid ennast sisse mässinud, tema aga aina sukeldus kappidesse, kiskus diivani alt välja mingeid kohvreid, klõbistas valjusti lukkudega, kolistas kastidega, soris jälle kappides, seal olid riiulid, riiulid, riiulitel aga – sallid!
Ta jändas nendega mitu nädalat. Süvenes niivõrd, et unustas kogu maailma. Ta ei keetnud enam putru. Jättis töölkäimise ja telefonikõnedele vastamise. Pühendas ennast tervenisti sallidele. Kattis nendega pidulikult peeglid.
Peegleid oli samuti väga-väga palju. Igal seinal, kappides, ustel, toolidel ja põrandal peeglid, mis lihtsalt niisama olid seintelt ära võetud. Peeglid, peeglid, peeglid… Ja kõik oli vaja kinni katta. Sellepärast ta sallidega jändaski!
Mõned sallid olid väga vanad, pudenesid sõrmede vahel laiali, jäid igale poole kinni. Ema sahmis nendega ringi nagu arulage. Laotas nad diivanile, vahtis neid, siis aga kandis väljasirutatud kätel, ise kikivarvul astudes.
Kuid nad rippusid peeglite ees viletsalt, kukkusid pidevalt maha. Üks taoline sall tuli ära ja lendas ema kannul
