mõõdetakse tal vererõhku – kõik on korras ja me jätkame tööd!” Ühes episoodis rääkis ta, et leidis pööningult magamisasemed, näidati neid asemeid ja katelt kontidega, naharibad vedelesid ümberringi, ning tema seletas tähtsalt: „Võib-olla söödi kasse.” Kujutad ette! Märkasin tema silmis isegi teatud himurust! Üleolekut! Ta justkui tõestas neil hetkil meile midagi. Ainult et mida? Et on elu näinud, et tunneb iidset tõde või midagi selles vaimus… Aga vahest ka midagi muud… Et on ennast teostanud! Vaadake! Sõjaväepolku küll ei kamanda, kuid siiski – väike Napoleon! Švonder!1 Jäle ja kohutav inimene. Olime ka ise toona võlgades, kõrvust saati kohe, raha polnud millekski. Ehkki, kellel seda ikka oli? Noh, ja ma pidasin seda filminäitamist omalaadseks hoiatuseks. Mäletan, kui me tema juurest ära tulime, siis ütlesin, et kui selliseid Perepelkineid poleks, vaadataks vahest üle ka kogu üürivõlglaste sunniviisilise väljatõstmise programm… Täpselt nagu ka siis, kui killereid ei leitaks, ei tellitaks palgamõrvu. Kuid täidesaatjad leiti ja üheksakümnendatel avastasid inimesed ennast kes tänavalt, kes vanglast, kes põgenemas, kes kõrini veres, kes aga karjääri põhjas…”
Vihma enam ei sadanud. Õhus hõljus mingi uduvine. Perepelkin kõndis ja undas: „Ideid mul on, kohe palju ideid. Pane tähele – hästi kaalutud ja läbimõeldud ideid. Ma jälgin elu. Jah! Loen palju, ajalehti, kuulutusi… Näen, mida meie inimestel vaja on. Näen, mille järele on täna eriline nõudmine. Nii et minu ideed pole tekkinud tühja koha peale, mis tähendab, et neil on jumet. Tuleb vaid pihta hakata. Algul üks, siis teine, siis läheb kõik nagu lepase reega…”
Ta pulbitses, ei suutnud peatuda, üks projekt ajas teist taga. Inimeste saatmine Skandinaaviasse, töökorraldus, kupeldamine. Tema kujutlusvõime möllas, ta vaimustus. Juba oli ta mullegi väikese rolli leidnud. Mina kui „asjatundja keelte alal” võiksin teha tõlketöid: norra keelest vene keelde, tema omakorda paneks need ümber laitmatusse eesti keelde. Rahad teeksime pooleks.
Nii me temaga mööda vanalinna edasi liikusime, tema esitas oma plaane, mina kuulasin vaikides, isegi kommenteerimata: kõik need õhulossid sulasid iseenesest.
Märgates, et ma ei ilmuta vajalikku innukust, hakkas ta taas rääkima oma tüdruksõbrast. Ütles, et ta on päris hea luuletaja.
„Tõesti päris hea,” kinnitas ta mulle, võttis isegi varrukast kinni.
„Ahah,” ütlesin ma.
„Andis hiljuti raamatu välja, teenis isegi raha. Mitte küll teab kui palju, kuid siiski. See pole ju peamine,” tegi ta äraseletatud näo. „Me ju teame, millest jutt…”
„Nojah, muidugi,” ütlesin ma.
„Mida ma öelda tahan,” keeras ta ennast üles, „on olemas üks kultuurifond, kes viimastel aastatel pole tegelenud kirjanduse, vaid kõige muuga. Näiteks spondeeris mingeid metsamehi. Võitles meie kakkude säilimise eest, selgus, et need on vaat et viimased Euroopas. Näed sa, isegi kakkudele on kasuks tulnud, et me Euroopasse läksime. Niisiis, ta koostas projekti, leidis arvustajad, inimesed, kes tema luuletused läbi lugesid ja soovituse kirjutasid… Need aga olid korüfeed, mitte inimesed tänavalt, saad isegi aru… Ja ta läks oma projektiga fondi ja saavutas selle, et tema raamat välja anti. Saad aru? Mitte kõik ei päästa kakke! Vaat mis ma öelda tahan. Aeg on kultuuri kallale asuda.”
Ta peatus, puhastas kurku, kohendas kraed ja sõnas:
„Ma kirjutan ise ka… Jah, tuleb ette,” rääkis ta, „sest et on vaja, keegi peab. Saad aru?”
„Muidugi,” nõustusin väsinult.
„Sest kes siis veel, kui mitte meie? Varsti ei jäägi Eestimaale inimesi, kes oleksid võimelised ennast vene keeles väljendama! Vaata, milliseid reforme koolides läbi viiakse! Kõikjal käib eestistamine, õpetajaid solgutatakse, sunnitakse pidevalt riigikeele eksameid tegema, saadetakse komisjone kaela. Lähima viie-kümne aasta jooksul ei jää vene koole alles, saad aru? Vene koolis läheb õppetöö kuuekümne protsendi ulatuses üle eesti keelele, saad aru?”
„Saan.”
„Kuid mida see tähendab? Et uus põlvkond ei suuda vene keeles korralikult ei lugeda ega kirjutada.”
„Saan aru… Minu tramm… Mõni teine kord… Davai!”
Surusin kiiruga tema lõtva niisket kätt ja tormasin trammi peale. Teda veel kord aknast nähes meenus mulle äkki, et ta oli kogunud ja säilitanud fantastiliselt hiiglaslikku arhiivi perioodikaväljaannetest, mis Eestis kunagi vene keeles välja antud, alates kusagil 1889. aastast. Mitte ühtegi numbrit ei olnud puudu. Tonnide kaupa paberit. Tema korter lihtsalt ajas üle. Ajalugu? Lugu oli niivõrd groteskne, et mõistus keeldus seda vastu võtmast isegi siis, kui see olnuks müüt, unenägu või luiskelugu. Ei oleks uskunud, et inimene võib sellise koorma enda kanda võtta, seda aastaid vedada, sellega koos elada… Kuid see oli tõsi. Sest et Perepelkin annetas lõppude lõpuks kogu arhiivi mingile raamatukogule ja tema nimi kanti kuldsete tähtedega entsüklopeediasse.
Teda aknast vaadates tuli mul järjekordselt oma mõistust pingutada.
Muinsuste hoidja pisenes kiiresti oma vihmavarju all. Taas sadas vihma. Tramm tegi järsu pöörde, jättes Perepelkini maha spiraali teise keerdu.
2
Taat helistas harva ja rääkis lühidalt: ta ei harjunudki telefoniga ära. Kõneles ühes suunas ja väga valjult; olin sunnitud toru hoidma teatud kauguses. Tema kõneviis oli samuti veider: kõneles täiesti võõral häälel ja nagu ettekannet pidades. Peaaegu kogu aeg üks ja seesama teema – pronkssõdur, otsekui rindeteade: „Eile kogunesime jälle ausamba juurde,” jne, jne.
Kuidas ta küll ennast kaasa tõmmata laskis… milleks?.. milleks ennast kaheksakümne kolme aastaselt sedasi piinata?
Enne seda käis ta lihtsalt mingite vanade sõprade, valuvalajatega, jalgpalli vaatamas, seal nad muidugi arutasid kõike, mida sülg suhu toob. Ausammas – valitsus – pension… Vältimatud teemad. Ilma selleta ei saa. Nii taat end kaasa tõmmata lasigi. Võõrad mõtted võtsid märkamatult ta oma võimusesse, tema ajju oleks justkui pugenud parasiit ja hakanud teda tasapisi hulluks ajama. Iga päev ostis ta ajalehe, luges selle läbi, siis läks ausamba juurde seisma ja seisis seal ühes teistega, kõht õieli, arutles midagi, pööras pead küljelt küljele, välgutas silmi. Luges midagi ajalehest ette, pani selle siis kokku, keeras jälle lahti.
Kord sõitsin ma üle Tõnismäe (töötukassasse, ennast kirja panema), hinges tusk, täistuubitud trollis kõikumas, nägin aknast: käesidemega nolgid, vanurid, eakas naine kuulab, suu paokil, ruuges palitus ajalehega meest. Vahtisin ajalehega vanameest mitme sekundi vältel sama unise ükskõiksusega nagu ülejäänuid: vahtisin teda nagu möödujat, kuni jõudis kohale, et see on minu taat! Ma isegi võpatasin. See oli mingi võõrandumine.
Mis oli juhtunud? Kuidas ma teda ära ei tundnud?
Silmitsesin teda veel korra: seal ta seisis, väga pahane nägu ees, raius ajalehega õhku. Jälle vist: ausammas – valitsus – pension. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Ega ta kunagi nii karm ja nördinud olnudki. Ta oli alati mingi õndsa olekuga. Muudkui käis ja naeris… naeratas… Võtab pitsi ja laseb laulu lahti. Nüüd aga oli justkui ära vahetatud… ja mina ühes temaga.
Võib-olla ongi kõike ja kõiki ümberringi ammu ära vahetatud, meie aga mõtleme inertsist, et elame ikka veel sellessamas maailmas? Või valetame iseendale, veename iseend: kõik on sama, kõik on endine. Needsamad tänavad, needsamad inimesed.
Ei
Tegelane Mihhail Bulgakovi jutustusest „Koera süda” –
