välja. Ta sõimles ja punnis vastu. Püüdis näole manada morni tähendusrikkust. Arvata on, et sellise ilmega ta taati viimsele teekonnale valmis seadiski. Ta tunnistas mulle, et „poleks teda ühelegi võõrale usaldanud”.
Ükskord katkes emas miski, ta seisatas, vaatas ringi ja lausus, hajameelsus suuris läbipaistvais silmis: „Ma poleks kunagi arvanud, et meil on nii palju peegleid!”
See oligi meeletu! Kui tegelikkus muutub niivõrd groteskseks, näib, et sa lähed hulluks ja keegi ei saa sind aidata, sest sinu kõrval on – ainult hullud!
Ema ostis mulle asju kokku, käis turul ja ostis, ostis… Karvase voodriga Hiina saapad, mis kolisesid nagu tündrid, karvase voodriga nahast talvemütsi, milles mul pea higiseks läks, püksid, särgi, rihma… Siis aga ostis ta telefoni. Meil oli juba telefon. Kuid nüüd ostis ta odava telefoni. Allahindlusega. Kampaaniahinnaga. Alati kasutab ta seda sõna: kampaania.
„Oli kampaania,” õigustas ta ennast. „Ostsin allahindlusega.”
Ma ei taibanud, milleks meile korterisse kaks telefoni, kui meile niikuinii keegi ei helista. Eriti ema ise. Ta helistab väga, väga harva. Kardab helistamist. Talle paistab kogu aeg, et teda kuulatakse pealt.
Odavam oleks telefon välja lülitada.
Nüüd on tema tuppa üles pandud kaasaskantav lauatelefon, millel helendavad tuled. Kesk hämarust, segadust, laga on see telefon justkui sõnnikuhunnikust läbikasvanud lill. Olin vapustatud.
Pea kogu mu raha oli ära kulutatud (viimased raasud peitsin metallist kohvipurki, millele otsisin iga päev uue peidukoha); isegi sellest hullumajast põgenemiseks polnud raha. Tahtsin jõuetusest oiata. Kuid ma lihtsalt lamasin ja suitsetasin, suitsetasin ja kuulasin raadiot. Sealt tuli igasugu möga, kuid ma kuulasin siiski. Mõtlesin oma kohvipurgist, mõtlesin, kuidas seda täita, ja kuulasin raadiot. Mitte et oleksin tahtnud kuulata, vaid kuna ei viitsinud diivanit eemale nihutada: raadioaparaat oli diivani taha kukkunud ja podises seal minu vana tuttava häälega:
„Politsei vahistas Narvas kolm noorukit, kes vandaalitsesid surnuaial, kuhu olid maetud Teises maailmasõjas Saksa poolel sõdinud sõdurid. Eile õhtul kell seitse teatati politseisse, et Jõesuu tänaval rikub kamp noorukeid korda surnuaial, mis on Saksa sõjahaudade hoolde liidu järelevalve all. Sellest teatas täna Ida prefektuuri pressiesindaja. Sündmuskohale sõitnud patrull vahistas kolm noorukit vanuses üksteist kuni viisteist aastat, kes olid jõudnud lõhkuda kaheksa risti. Algatatud on kriminaalasi karistusseadustiku paragrahvi „Surnute mälestuse rüvetamine” alusel. Narva politsei tänab tähelepanelikku linnakodanikku, kes vandalismiaktist teada andis.”
Tema hääl polnud üldse muutunud. Pärast seitse aastat kestnud košmaare lülitad raadio sisse, tema aga pobiseb seal, nagu poleks asigi. Mingi ummikseis.
Mõtlesin tuttava peale… No mida oleks meil rääkida? Milleks otsida kokkusaamist minevikuga, mille eest tagasi vaatamata põgened? Mul on neid piisavalt, neid tulnukaid minevikust. Kõik nad on kergelt kulunud, teevad näo, et on väga muutunud, kusagile edasi liikunud, millegagi ühinenud, midagi teha vihtunud, millestki aimu saanud, enda jaoks midagi avastanud, midagi saavutanud, kellekski saanud. Ma ei leia neis midagi uut. Nad tegelevad sellesamaga, millega varemgi: püüavad mulle puru silma ajada. Mulle… See on naljakas. Igas korteris antakse mulle midagi, sisendatakse midagi, soovitatakse tungivalt. Mulle anti kotitäis raamatuid, mille olin kohustatud läbi lugema, anti kuhi plaate, mida pidin kuulama… mitu kassetitäit filme… topiti kaasa justkui samizdat, mingite luuletuste väljatrükk… See kõik vedeles siinsamas, diivani kõrval kotis, siis aga viisin kraami neile tagasi. Isegi välja ei hakanud võtma.
Ema otsustas ära parandada vana seinakella, mis oli kogu elu rippunud võõrastetoa seinal.
„See on tõeline reliikvia,” väitis ta, värelus hääles. „Vanemate mälestus. See on mälestus… Mälestus…”
Tal oli vähe fotode pasjansist, mida trümoole laiali laotada, tal oli vähe vestlusest kolletanud vaimudega, tal läks vaja veel ka kella! Muidugi, eks kellalöökides kõlas tolle ajastu helin, auvahtkonna uljas rivisamm, katjuuša kanonaad, Levitani hääl…
Tema manöövrid hirmutasid mind. Kell oli ammuilma ära unustatud, lebas kapis koos mingite märssidega. Mis neis märssides oli, ei tea. Kuid nad tuli alla võtta. Ma võtsin ja ulatasin talle kella. Ta pusis kellakasti kallal nagu kääbus. Keerutas seda nagu ahv täringut, et kätte saada pendel, mis oli ära tulnud, põhja kukkunud ja kolises nüüd seal.
Alguses püüdis ta kella üles riputada. Arvas, et kui seinale paneb ja üles keerab, siis hakkabki aeg uuesti käima. Ronis üles mööda kokkupandavat redelit, kell õlal ja lõualuu kõveraks käänatud. Ta hoidis alalõuaga kinni valel ajal avanenud kellakapi ust. Ninaga – pendlit. Suu paokil, seadis ta osutid õigeks. Tegi võtmega: triks-traks… Lükkas pendli kiikuma. Kuulatas. Kell seisis. Vaatas edasi. Pendel vajus jõuetult rippuma. Koputas kella vastu: koppkopp. Kella seest kostis: pubumm. Jälle: kopp-kopp ja – kuulatab. Nagu oleks kellegagi sedasi kopsides rääkinud. Pisarad silmis.
Ema sõber ütles, et uurib asja. Keerutas kella käes ja teatas, et mingi vedru on katkenud. Vajatakse spetsialisti.
Oo, mind vaimustas see sõna! Muidugi, sihuke antiik! Vajatakse endisaegset meistrit! Annaks jumal, et sellised oleksid maha surnud! Olin seda kella lapsest saadik vihanud. Mind ajas närvi ainuüksi mõte, et ma jälle kuulen, kuidas ta otsekui kurku puhastades enne löömist sisisema hakkab, siis aga pauk paugu järel lööb, sillerdab, lööb rahunedes, lööb nagu soniv haige, tasapisi maha käies.
Läksin alati targu toast välja. Kuid kell oskas ootamatult tabada: mingi reumat põdev vedru võis äkitselt sirutudes liigesest ragiseda, siis aga tiniseda, tuues kuuldavale rahutu noodi – need helid panid hambad valutama!
Ei, kella poleks ma üle elanud. Ta rõhus mind isegi katkisest peast, meenutades kandilist, ammu maha käinud aega.
Milleks talle see kell? Ma ei saanud aru.
Nii palju aastaid vedeles niisama, nüüd aga äkki, heast peast…
Ta tahtis mingis mõttes aega tagasi pöörata.
Mina ei tahtnud seda sugugi. See oleks kõige viimastel aastatel üleelatu eitamine. Minu elu oleks kaotanud selle hapra ja ainult minu jaoks väärtusliku mujal elamise kogemuse. Selle vastiku kella paukumine oleks – löök löögi haaval – maha tõmmanud kõik, mis ma olin omandanud ja mõtestanud seal, teisel pool Läänemerd.
Ent ema armastas kella titaeast peale. See oli tema lemmiklelu. Ta mõõtis selle abil aega. Tema jaoks tekkis ja voolas aeg selle kella soolikates. Aeg sündis siin ja suri siin. Ta oli kogu elu teadnud, et kell ripub tema vanemate võõrastetoa seinal ja sünnitab aega. Minu väike ema rääkis kellaga, kui üksi koju jäi. Vahel kell naeratas, siis oli kolmveerand kolm, teinekord nukrutses – kahekümne pärast neli. Ta nihutas laua seina äärde, ronis toolilt lauale, seisis püsti ja vaatas, kuidas läikima hõõrutud pendlis loksub tema peegelpilt nagu kalake purgis.
Nüüd tahtis ta siis seda kõike tagasi.
Ta pöördus minu poole, et aitaksin tal kella töökotta viia.Keeldusin.
Siis palus ta oma sõpra ja too ei saanud keelduda.
Ta kandis kella kätel justkui magavat last, justkui Pähklipurejat. Õues tibutas, nad olid „pähklipureja” kile sisse mässinud. Jälgisin neid aknast. Kui nad tänavale astusid, tundus mulle, et ema oli meelega kiletüki eemale tõmmanud, nagu tahaks, et kell näeks maailma ja saaks õhku hingata.
Neile
