tormide aegu tundsin alati. Hirmu pole ma kunagi tundnud. Viiralaiul vedasime paadi suure vaevaga maale ja pidime seal paigal olema kaks päeva, endid toitma kajakamunadega ja kannatama janu, sest torm ei lubanud tagasisõitu ette võtta. Siis kahetsesid ja nutsid teised poisid ja süüdistasid mind, sest reis oli ette võetud minu algatusel. Maksis õige palju vaeva neid rahustada ja lohutada. Kõige halvem oli öösiti, sest oli vilu ja piserdas vihma tuulehoogude sekka. Võtsime siis paadilt purjed maha, mässisime endid nende sisse ja magasime nagu põhjamaa-reisijad kotis. Alles kolmanda päeva hommikul usaldasime alustada tagasisõitu, sest tuul oli vaiksem ja puhus poordist. Võtsin kursi otse majaka peale. Poolel teel tuli meile vastu puksiir, oli saadetud meid otsima. Teised poisid läksid puksiirile üle, mina juhtisin aga ise oma laeva sadamasse. Sillal oldi meil vastas. Oli seal siis mõndki pahandust, poisid palusid isadelt nuttes andeks, peasüüdlaseks jäin mina. Aga ema, kadunuke, ei lausunud mulle halba sõnagi, mõõtis mind pika kurva pilguga, pani siis käe mu õlale ja ütles:
„Tule koju, Joonas!”
Õhtul käisin tuletornis, ja vana Ankruvitsa otsus oli: „Sa pead merele minema, poiss, muidu saad siin otsa.”
Olin siis kolmeteistkümneaastane.
Järgmisel talvel viidi mind kihelkonnakooli, ja nagu pärast selgus, selle tagamõttega, et koolitada minust kirjutajat ja võõrutada merest. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Järgmisel kevadel seilasin jälle lahes ringi ja veetsin õhtud vana majakavahi juures. Ühel õhtul teatasin talle kindlal sõnal, et tahan minna merele. Kui muidu ei saa, siis salaja, nagu tegi seda temagi. Siis mõõtis vana merimees ja majakavaht silmadega minu pikkust, õlgade laiust, katsus käsivarre tugevust ja otsustas:
„Ei lähe veel, ei ole seda sitkust, mis oli mul sel ajal. Kasva veel üks aasta. Laevapoisi käed peavad olema nii tugevad, et jaksab ronida klüüverstaaki mööda masti, sealt vahestaaki mööda ühest tergist teise ja krootseli mööda jälle tekile. See on laevapoisi katse. Mina õiendasin selle, aga sina praegu veel ei õiendaks. Kannata veel aasta.”
Sel suvel oli minu peategevuseks ronimine. Sobitasin madrustega tutvust, käisin ronimas laevadel. Saavutasin häidki tagajärgi, aga levapoisi katset ei julgenud ette võtta, ei usaldanud enda sitkust.
Järgmisel kevadel lõpetasin kihelkonnakooli. Kui koju sõitsin, oli ilm selge, puhus priske meretuul. Tundsin juba kaugelt merelõhna ja kuuldus summutatuna mere kohisemist. Hinges ärkas tormirahutus, nagu tundsin Viiralaiule sõites. Koduõues ootasid ema, vanaisa ja Ankruvits. Hüppasin vankrilt ja hüüdsin emale:
„Kool on läbi, luba nüüd minna merele!”
„Mis sa siis nüüd merele… isale järele… Puhka enne. Ehk hakkaksid kirjutajaks?”
„Ei!” ütlesin kindlasti. „Luba merele!”
„Niisugune tugev poiss,” seisis minu eest vana majakavaht, „kas kõlbab sel hakata kirjutajaks.”
Märkasin isegi, et olen kasvanud suureks ja tugevaks, oleksin praegu tahtnud ronida laevamasti, siis kätel vahestaaki mööda ühest mastist teise… teha laevapoisi katse.
„Täna teen laevapoisi katse,” teatasin tasakesi Ankruvitsale.
Emalgi näis hea meel olevat minu tugevusest, aga seesama tugevus tegi ta kurvaks. Küllap aimas, et mind maal pidada ei saa. Loomus nõuab oma – hunt vaatab ikka metsa poole, nagu vana Ankruvits ütles.
Sel päeval ei pääsenud ma enam laevale, et katset ette võtta. Õhtul läksin aegsasti tuletorni, astusin rõdule ja jäin ootama Ankruvitsa, et temaga nõu pidada merele pääsemise üle. Tundsin liikmeis ja käsivartes pakitsevat jõudu. Haarasin rõdu käsipuist kinni, viskasin jalad üle ääre ja jäin käsipuile rippuma. Oo, käed peavad küll! Kui ei saa katset teha laevas, teeme siinsamas! Ronisin käte varal, käsipuist kinni hoides, kord ümber majaka rõdu. Jõudu jätkub küll, ja pea pole ka arg! Majakas on seitse sülda kõrge ja rõdu ümbermõõt kolmkümmend sammu.
„Oled sitke poiss,” kiitis Ankruvits, kui tuli üles.
„Kas sa nägid? Kas tänavu teeksin laevapoisi katse, millest mulle kõnelesid?”
„Teeksid küll, oled sitke poiss.”
Nüüd hakkasime Ankruvitsaga igal õhtul nõu pidama, kuidas merele pääseda. Mina kuulasin igalt sissesõitvalt laeval järele, kas laevapoissi vaja ei ole, kuid ikka olid kohad täis. Otsustasime juba kord, et lähen salaja Verki või Loopu või koguni Tallinna ja katsun seal pääseda laevale. Siis kõnelesin emale, et minust ikkagi kirjutajat ei saa, lubagu aga merele. Ega siis meri kõiki laevamehi võta, minule kuulutas ju nägija, et meri mind ei päri. Kuhu sa oma saatuse eest ikka pääsed. Kui on määratud uppuda, siis võib uppuda ka veepanges. Lubagu ikka mind minna, kas seegi parem on, et kord salaja lahkun. Eks ole ennegi salaja lahkutud.
„Ega ma siis sellepärast…” ütles ema, „eks surm või tabada igal pool, ja üks jumal on, nii siin kui seal… Aga kodu jääb tühjaks ja kõledaks, kui sa ära lähed. Oli nii hea õhtul kontorist koju tulla, kui sina jooksid vastu…”
„Aga ema, ma kasvan ju varsti meheks, kaua ma sulle ikka vastu jooksen, ei jookse nüüdki enam…”
Sellega meie jutt lõppes. Ema jäi kolde ette istuma, käed rüpes.
Mina loobusin Verki minekust.
Aga kui sadamasse sõitis kolmemastiline „Suits”, millel oli kapteniks Ankruvitsa vana tuttav Vessart ja millel oli laevapoisi koht vaba, siis lõi minus kõik keema ja kihama. Ei suutnud enam silmi pöörata „Suitsult”.
„Nüüd, vana sõber, tee kaubad valmis!” ütlesin Ankruvitsale „Sellega mina lähen, enam ei aita midagi. Kui muidu ei saa, siis salaja.”
„Kui su loomus just nõuab, eks ma siis vaata,” oli Ankruvits nõus. „Vessart on muidu hea mees, ainult veidi palju armastab kibedat. Oli „Martal” laevapoisiks, kui mina olin seal vanem madrus. Eks ma vaata.”
Ja siis läkski kõik ruttu. „Kajaka” tagakambris tegime Vessartiga kaubad maha. Oli nõus mind ka siis laevale võtma, kui lahkun kodust salaja. Tundis head meelt minu laiadest õlgadest ja ütles, et olen oma isa poeg. Meeldis talle ka see, et minu nimi oli samuti Joonas nagu isalgi. Oli isaga ühes õppinud merekoolis.
Tarvilikud asjad viisin laevale salaja. Laupäeva pealelõunal pidi laev ankru hiivama. Mina pidin ootama jõesuus padrikus ja siis madrustega, kes mageda vee järele tulid, sõitma laevale. Olin terve selle nädala suures erutuses. Öösi virgusin sagedasti unest, päeval ei leidnud mingisugust tegevust. Emale ei usaldanud silma vaadata. Kartsin kõige rohkem tema kurba vaadet. Oli kahju ja halb lahkuda jumalaga jätmata. Vanaisa vist aimas mu mõtteid, aga temagi aimas, et talitan oma loomuse järgi.
Kui ema laupäeva hommikul hakkas kontorisse minema, panin käe ta piha ümber ja laususin nagu muu seas:
„Lähed aga jälle…”
See pidi olema minu jumalagajätt.
Läks aga kõik teisiti. Ema tuli juba lõunaks kontorist koju ja tema kurbadest silmadest märkasin, et tema minu kavatsusest teab või vähemalt neid aimab. Istusin toas akna all ja vaatlesin „Suitsu” reidil. Ema ei tulnud tuppa. Liikus kogu aja õues ja otsis tegevust, ehkki tal ei olnud midagi talitada. Kuidas ma nüüd lähen emast mööda, kuidas ma lahkun jumalaga jätmata? Aga meri oli nii ilus, „Suits” paistis nii võimsana reidil ja mere kutse oli nii vali… Rahutus hinges läks ikka suuremaks ja mere huiked tugevamaks… Arvasin
