kuhu sa lähed?”
Minul tardus süda.
„Joonas, kuhu sa lähed?”
„Sa tead ju, ema,” kogelesin, „ma pean minema…”
„Ära siis mine salaja, see ei too head. Ega mina sind kinni pea, kui su süda sinna kipub.”
Ja muutus kõik heaks. Mul ei tarvitsenud minna varitsema jõesuhu. Vana sõber Ankruvits, kellega jätsin juba hommikul jumalaga, viis laevale sõna, ja kapten Vessart sõitis ise mulle sillale vastu. Ema tegi mulle veel mitu pakki kaasa, andis põue isa pildi ja väikese testamendi.
Saatmas olid nad kõik kolm: ema, vanaisa ja vana sõber Ankruvits. Ei räägitud sõnagi, ainult vana Ankruvits pilgutas silmi ja sülitas sagedamini kui muidu. Ema toetus sillaposti najale. Ei ta nutnud, saatis mind pika kurva pilguga, kui Vessart aeruga paadi sillalt tõukas. Nüüd jääb temal kodu tühjaks.
Ja nii ta jäi minust sillaposti najale seisma. Aga kui „Suitsu” purjed hakkasid tuult võtma, laev hakkas liuglema ja mehed jumalagajätuks mütsi kergitasid, ühes teistega ka mina, siis puhkes ema nutma. Nägin, kuidas ta haaras kätega postist ja kuidas ta keha võbises nutukrampides. Siis purskasid ka minul pisarad silmist. Ega ta siis sellepärast… üks jumal nii siin kui seal, aga kodu jääb tühjaks.
Aga purjed paisusid, laev kaugenes ja varsti kadus nuttev ema ühes sadamasillaga ranna hallusse. Mina sõitsin tundmatuile vesile, vastu tundmatule tulevikule.
Esimesed päevad laeval
Esimesed päevad laeval… Oli täitunud ammune igatsus, olin pääsenud merele. Vabadel silmapilkudel uitasin tekil, vaatasin madruste toimetusi ja ootasin kogu aeg midagi erilist, aga mida nimelt, seda ei teadnud õieti isegi. Tormi tahtsin näha ja läbi elada. Kuid nagu minu meelituseks ei olnud esimestel päevadel tugevat tuultki.
Oli siiski teine asi seilata kolmemastilise „Suitsuga”… Mis oli vanaisa purjepaat selle kõrval. Kui võimsad olid siin purjed, kui tugevad vandid. Ja andis sammuda, enne kui jõudsid rooliratta juurest ette, piilpaku juurde. Võimsal rinnal kündis ta vett, vähene tuul ei pannud teda kõikumagi.
Aga ühes asjas pettusin: lootsin laeval suuremat avarust, laiemat silmaringi kui kodurannas. Nüüd aga selgus, et oli näha õige väike ratas merd, silm ei ulatunud kuigi kaugele. Ja taevaski näis olevat madalamal. Kodus tuletornis oli avarus palju suurem. Tõsi küll, et siingi mastist vaadatuna silmaring oli palju avaram kui tekil, kuid ootasin siiski enam. Mõnikord ronisin masti salingiristile ja märkasin purje silmapiiril, laskusin aga alla tekile, siis ei olnud purje näha. Kordasin seda katset mitu ja mitu korda.
Pärast seletas kapten, et tekilt ulatub nägema versta kümme-viisteist, mastist – kakskümmend viis. Kauge puri on maa kumeruse taga. Seda viimast teadsin isegi, aga et silmaring on ikka nii kitsas, see oli mulle üllatavaks uudiseks.
Minu ülesandeks oli valmistada meeskonnale süüa, viia kaptenile ja tüürimehele toit kajutisse, korras hoida kajutid ja laevatekk ning abiks olla kõikidele laevameestele, kus kästakse. Ja sõnakuulelik pidin olema. Seda kõike kapten teatas mulle juba kaupa tehes „Kajakas” ja kordas veel laevas. Peale selle pidin igal pool vaatama ja õppima, kus midagi õppida oli. Seda viimast polekski olnud vaja meelde tuletada, tegin seda ilma käskimata isegi.
Laevameestest oli mul kõige rohkem tegemist madrus Pärtseliga. See oli kohe esimesest päevast peale minu vastu vaenuline. Oli pilusilmaline mehejäss, rangis jalgadega ja tugevate käppadega nagu karu. Vaevalt nägi ta mind laevatekil kui hüüdis:
„Aa, meil on uus Jaak! Tere, Jaak!”
Mõistsin, et see oli minule.
„Mis Jaak?” laususin pahaselt. „Minu nimi on Joonas, Joonas Kleement.”
„Ükspuha, ükspuha, siin oled ikkagi Jaak.”
Ja hakkaski mind sellest päevast hüüdma Jaaguks. Naeratas aga oma pilusilmadega ja püüdis kiusata, kus sai. Kord ulatas mulle ämbri ja ütles, et mina viigu talle bukspriiti, temal olevat seda vaja. Mina võtsin küll ämbri, kuid ütlesin:
„Sääraste asjadega mind tögada ei saa. Saatke mõni maarott ämbriga pukspriiti tooma, mina juba tean, mis asi see on.”
Nii ta mind alati püüdis nöögata. Kord andis mulle tükikese liivapaberit ja käskis sellega puhtaks teha laevakahvli, teinekord soovitas puulõhkumise juures tarvitada laevakiilu.
Pidin alati hoidma silmad lahti, ka söögitegemise juures. Kord oli ta kallanud kohvikatlasse merevett, teinekord jälle käinud soola panemas supi sisse, nii et see kellelgi süüa ei kõlvanud. Siis näägutas mind:
„Kas Jaak keetis täna lõunaks mereveega suppi?”
Et mul tuli täita kõikide laevameeste käsku, siis kujunes nii, et oma laevapoisi katsegi pidin tegema tema ees, kuigi ma heameelega oleksin teinud seda teiste ees. Olin juba ammu isegi oodanud, et kapten hakkab proovima mu tugevust, laseb teha laevapoisi katse, nagu sellest vana Ankruvits mulle oli jutustanud. Ise ma ei julgenud seda kaptenile meelde tuletada. Nii siis tuli, kohe peale meie esimest reisi, kui lahkusime Helsingist, et olime kahekesi Pärtseliga laevatekil. Tema vahikorral, mina niisama istumas ankruketil. Tuli oma pilusilmadega nаеratades minu juurde ja küsis:
„Kas oled ka tugev poiss? Näita oma jõudu…”
„Kas pean tegema laevapoisi katse?” küsisin erutuses.
„Laevapoisi katse… Tee siis oma katse!”
Nüüd hakkasid palavusejoad jooksma üle selja. Katse on käes. Kas aga suudan, kas suudan? Ei tohi erutuda, ei tohi alla vaadata, peab kõrgel ronides mõtlema midagi muud, peast lugema mõnd laulu või ükskordüht. See oli vana Ankruvitsa õpetus. Ronisin mööda veidi kõikuvat klüüverpoomi kuni klüüverstaagini ja siis mööda klüüverstaaki üles. Hea oli toetuda purjerõngastele. Masti jõudes olin enese leidnud, tundsin küll erutust, aga palavaid jugasid enam ei tundnud seljal. Puhkasin veidi. Siis haarasin kätega vahestaagist kinni… Nüüd, käed, näidake, mis võite! Alla ei tohi vaadata… Tundsin lengi vabisemist ja keha kõikumist… Kolm korda viis on viisteist… kuus korda neli – kakskümmend neli… Nii ma korrutasin, kuni tundsin, et parem käsi haaras tengi.
„Tule maha, Joonas! Tule maha!”
Lohistasin end tengi mööda salingiristini ja sealt juba mastini redelit mööda tekile.
Hüüdja oli Pärtsel. Esimest korda ta kutsus mind Joonaseks. Jooksin ta juurde ja küsisin erutuses:
„Kas tegin katse?”
Pärtseli pilusilmad ei naernud. Ta vehkis oma määratute käppadega ja pomises:
„Mis sa pagan… poisirajakas… seal üleval, et süda jääb vaadates seisu.”
Ja kadus pomisedes tagalaeva.
On mul esimestest päevadest veel meeles, et väga vähe magasin. Südamepööritust küll ei tundnud, aga vaevalt läksid silmad kinni, kui tundsin, et mu keha lahkus voodist ja hakkas hõljuma. Oli siis alati suur hirm, et kukun. Mõnikord hakkasingi kukkuma ja kui siis karjatades ärkasin, ei saanud tükil ajal aru, et olen kajutis kois.
Torm
Kulbult sõitis
